Johann Sebastian Bach

2002. aastal täitus 280 aastat, mil Johann Sebastian Bach lõpetas kogumiku, mis koosneb 24 kõigis helistikes kirjutatud prelüüdidest ja fuugadest ning mille tiitellehele on kirjutatud: "Hästitempereeritud klaver ehk prelüüdid ja fuugad kõikides toonides ja pooltoonides, mis puudutavad nii mazoorseid tertse ehk Ut, Re, Mi, kui ka minoorseid tertse ehk Re, Mi, Fa. Kasutamiseks õpihimulisele noorsoole kui ka eriliseks ajaviiteks neile, kes sellel alal juba edasi jõudnud on, koostanud ja valmistanud Johann Sebastian Bach - praegusel ajal suurvürstliku Anhalt-Cötheni kapellmeister ja kammermuusika-direktor. Anno 1722."
Nagu sellest selgub, oli Bachil tsüklit kirjutades täiesti selge didaktiline eesmärk - tutvustada mängijaid kõigi 24 mazoorse ja minoorse helistikuga. Teatud mõttes oli see julge väljakutse ajastu traditsioonidele, kuna tolleaegne häälestussüsteem ei võimaldanud paljude mitmemärgiliste helistike kasutamist. Bach oli esimene, kes viis praktiliselt läbi tempereeritud süsteemi, mis on jäänud muusikalise mõtlemise aluseks tänapäevani. J. S. Bachi "Hästitempereeritud klaver" koosneb tegelikult kahest osast, kuigi need kujutavad endast kahte täiesti iseseisvat tsüklit, ja rangelt võttes ei ole Bach teist osa üldse mitte nimetanud "Hästitempereeritud klaveriks", vaid on pealkirjastanud selle "Uued prelüüdid ja fuugad". Tsükli I osa on kirjutatud 1722. aastal, kui Bach asus elama Leipzigisse. Esimese osa olevat Bach mõningate andmete järgi kirjutanud väga lühikese aja jooksul. Pealegi veel sellises kohas, kus puudus instrument. Arvatavasti käib see ka kogumiku kui terviku kohta, sest on teada, et Bach juba 1720. aastal kirjutas oma 9aastase poja Wilhelm Friedemanni jaoks kogumiku "Klavierbüchlein", kus on olemas 11 prelüüdi (tõsi kõll, veidi lühemal kujul), mis on hiljem leidnud kasutamist kogumikus "Hästitempereeritud klaver". Kinnitades praktiliselt kõigi helistike võrdväärsust, püüdis Bach sellega anda ka igale helistikule mingi kindla poeetilise idee, iseloomustades sellega igat helistikku vaid temale omaste tundetoonidega. Suur humanist ja Bachi loomingu parimaid asjatundjaid Albert Schweitzer on öelnud: "Just selles teoses jääb igasugune esteetiline seletus pinnapealseks. See, mis meid siin haarab ja tõmbab - see pole mitte vormi vorm ega üksikute osade ülesehitus, vaid selles peituv maailmavaade." Süvenegem siis meiegi sellesse!