Kontsertsümfoonia žanri tuntumaid esindajaid 19. sajandil Johannes Brahmsi Topeltkontserdi kõrval on Ludvig van Beethoveni Kolmikkontsert, mis on loodud ajavahemikus 1803–1804, Kolmanda sümfoonia ja ooperi “Fidelio” vahel. Tegemist on elurõõmsa ja hoogsa teosega, milles helilooja ei arutle suurte probleemide üle, vaid laseb kõlada lihtsal musitseerimisrõõmul. Sellele annab kinnitust ka Beethoveni märge teose originaalväljaandel (1807): “Grand Concerto Concertant”, mis viitab klassikalise kontserdižanri mängulis-kontsertlikule olemusele. Ulatuslik kolmikkontsert, mis alles 1808. aasta maikuus viiuldaja Ignaz Schuppanzighi Augartenikontserdil Viinis esimest korda ette kanti, on pühendatud Viini tuntud muusikametseenile, vürst Franz Maximilian Lobkowitzile (talle pühendas helilooja muu hulgas ka Kolmanda sümfoonia). Teiste Beethoveni oopustega võrreldes jäi Kolmikkontsert esialgu mõneti Tuhkatriinu ossa. Teose esiettekannet ei võtnud publik sugugi hästi vastu, mida helilooja oma kirjas kirjastusele Breitkopf&Härtel põhjendab: “… sest üks Konzertant kolme soleeriva häälega veel liiga uus on.” Sellest hoolimata on Beethoveni värsked ja kaunid meloodiad ning solistide tasakaalukas ansambel kindlustanud teosele püsiva edu.

(X Suure-Jaani Muusikafestival 16.–23. juuni 2007 kavast)