Helilooja, dirigent, muusikakirjanik ja teoreetik Hector Berlioz on Victor Hugo ja Eugene Delacroix’ kõrval prantsuse romantismi silmapaistvamaid esindajaid. Berliozist sai programmilise muusika isa ja kaasaegse orkestratsiooni alusepanija. Ta avardas muusika vormilisi, dünaamilisi ja kõlalisi dimensioone.
1830. aastal oli Berlioz lõpetanud Pariisi Konservatooriumi ning võitnud Rooma preemia, mis andis võimaluse enesetäiendamiseks Itaalias. Just siin oli kuju võtnud mõte komponeerida teos, mida helilooja enese sõnul “hingestas Itaalia päikese sära ning ööde lõhnav hurm, ...armastus, mis põletab kui laava, mis on nii käskiv, kõigutamatu, võimas, puhas ja ilus kui ingli naeratus”. Itaalias nägi Berlioz ka Bellini ooperit “Montecchid ja Capulettid”. Nii tekkiski tal idee tuua oma sümfooniasse ooperlikud stseenid ning elustada samas antiiktragöödia traditsioonid. On mõistetav, et Berlioz pidi loobuma Shakespeare’i draama rohkearvulisest tegelaskonnast ning kõnelema muusikas tähtsaimast – meid tänaseni liigutavast armastusloost, mis võidab vaenu ja surma. Mitmete teost läbivate juhtmotiivide hulgast tõusebki esile hingematvalt kaunis armastuse teema. Berlioz ei loobu Shakespeare’i teravameelsest irooniast (Mercutio retsitatiiv ja scherzetto) ega muinasjutulisest fantastikast (unenägude kuninganna Mabi skertso). Tekstid visandas helilooja ise, need värsistas Emile Deschamps.
Berlioz liigendas teose kolme suuremasse ossa. Suurepärase dramaturgina järjestas ta vokaalsed ja instrumentaalsed stseenid nõnda, et sõna vaikib siis, kui tegevusse astuvad armastajad ise – II osas, mis kõneleb Romeo üksindusest, tema armuigatsustest Capulettide öises aias. Vaid hetkeks sekkub tema unistustesse koor kui balli kauge järelkaja. Teose lüüriline kulminatsioon on Adagio-osas, instrumentaalses armastusstseenis. Seejärel eemaldub Berlioz draama otsestest sündmustest ning pakub muinasjutulise, kõlafantaasias vaimustava skertsosse intermezzo “Kuninganna Mab, unenägude haldjas”, kellest kõneles oma pilkelaulus Mercutio. Instrumentaalne on ka III osa teine stseen, kus armastajad astuvad kohkumatult vastu oma saatusele.

(VII Suure-Jaani Muusikafestival 19.–24. juuni 2004 kavast)