Vaevalt leidub õhtumaises muusikas heliloojat, keda Igor Stravinski looming poleks suuremal või vähemal määral mõjutanud. Ta oli 20. sajandi heliloomingu suurimaid autoreid, kelle ideede uudsus ja tehniline virtuoossus kujundasid ajastu stiili ja nägu.
1914. aastal tuli Pariisi Ooperis esiettekandele Stravinski ooper “Ööbik” Hans Christian Anderseni muinasjutu järgi, dirigeeris Pierre Monteux, kunstnikutöö oli teinud Aleksander Benois. Kaks aastat hiljem tegi Pariisis suure tuntuse saanud “Vene hooaegade” korraldaja Sergei Djagilev Stravinskile ettepaneku luua ooperi muusika põhjal ka ballett ning 1917. aasta kevadeks see valmiski, pealkirjaga “Ööbiku laul”.
Veel enne balleti lavaletulekut kandis Šveitsi-Romaani orkester Ernest Ansermet’ juhatusel selle 6. detsembril 1919 ette kontsertpalana. Ansermet juhatas ka balleti esmalavastust Leonid Mjassini koreograafia ning Henri Matisse’i kostüümide ja lavakujundusega Pariisis 2. veebruaril 1920.
Kontsertpalas “Ööbiku laul” kasutas Stravinski muusikalist materjali ooperi teisest ja kolmandast vaatusest. Ootusärevuses õukondlased kaunistavad rutuga keisripaleed, et hakata kuulama ööbiku laulu. “Hiina marss” annab märku keisri pidulikust saali sisenemisest. Ööbik laulab ja rahvas on vaimustuses.
Siis aga toob Jaapani saadik keisrile kingituseks mehaanilise ööbiku, mis näeb elavast laululinnust hulga uhkem välja, ent tehislinnu hääl on tõelise ööbikulaulu vilets imitatsioon.
Raskelt haige keisri voodi kõrval istub Surm, kes on valmis valitsejat endaga kaasa viima. Ootamatult lendab tuppa ööbik, kelle kaunis laul vaimustab isegi Surma ning mõjub haigele valitsejale tervendavalt.

(VII Suure-Jaani Muusikafestival 19.–24. juuni 2004 kavast)