Kõik räägivad ehk kuidas täita ankeeti ja luua anekdoote

Um 7 Uhr Morgen meinte Kapp
Ich fühle mich etwas matt
Doch Lindpere, der Staat, ich hab’s
Wir frinken einen Grossen Schnaps
Chr. Strobel

Mõne muusiku kohta liigub rahva seas hulgaliselt lõbusaid lugusid ja toredaid ütlemisi, teiste kohta ei sugugi. Artur Kapist teab iga vanema generatsiooni suurejaanlane või muusikust tallinlane midagi humoorikat pajatada, tema isast Joosepist ja vennast Hansust ei midagi. Ka helilooja poeg Eugen on selles küsimuses vaeselapse osas. Välja arvatud vast ühel konservatooriumi sügisaktusel öeldud keelevääratus, et nüüd algab sisseastujate väljaastumine (st esinemine). Seda mäletatakse. Villem Kapi olukord pole selles osas kuigi palju parem. Kunagi käis ta Soome kolleegidel külas. Seal küsitud: “Kas Eesti Heliloojate Liidus on ka venelasi?”. “Ei ole,” vastanud Villem pilgutades sealjuures silma ja tehes näogrimasse koos liigutusega nagu vaevleks ta kael kitsa särgikrae pigistuses. Soome lehemehed saanud aga asjast vastupidiselt aru. Et on küll, aga sellest ei tohi rääkida. Mainitud grimassi tegi Villem ka kodustes jutuajamistes.
Et Artur Kapp oli paras vigurvänt ja hambamees, seda teavad paljud. Seetõttu oli ta alati seltskonna tähelepanu keskpunktis. Jäeti meelde tema vaimukad, sageli eneseiroonilise ütlemised. Kui Artur “Um 7 Uhr” just topsivendade seltsis polnud, olid ta ütlemised napisõnalised ja aforistlikud. “Saksamaal on kolm kuulsat muusikust Bd: Bach, Beethoven ja Brahms, Eestis kolm kuulsat Kd: komponist, kommunist ja karjerist” (Artur, Eugen, Villem). Oma loomingu kohta olid ta ütlemised sageli ükskõiksed ja hooletud. 1948 valmis tal IV sümfoonia. Käisid orkestriproovid. Esiettekandeks oli autor Suure-Jaanist Tallinnasse kutsutud. Dirigent Sergei Prohhorov heliloojalt pärima, et kuidas ta seda ja seda kohta on mõelnud, milline tempo jne. Artur Kapp vastu: “Mina olen maalt, mina ei tea midagi, tehke, mis tahate”. Vahel olid Arturi ütlemised mõistatuslikud. “Eestis on kolm suurt heliloojat: Rudolf Tobias ja Peeter Süda?? Võis siis veelgi kaugema tagamaaga hõikamine “Tere professor!”. Nii tervitas ta sageli talupoegi, kes pidid oma hobuse kõnniteele pöörama, et keset sõiduteed jalutavast heliloojast mööda sõita. Olles “Um 7 Uhr” kõrtsilaua taga, seletas ta napsuvendadele ütlemise lahti: “Nüüd on tallimehed professoriteks ja professorid tallimeesteks. Või aidameesteks, nagu seda oli Suure-Jaanis parasjagu professor Julius Vaks.” Sealjuures suhtus ta hobusemeestest talupoegadesse suure lugupidamisega. Nõukogude korra suhtes satiiriliste vihjete tegemisest tundis ta suurt naudingut. “Kas oled kommunist, et kannad punast lipsu,” ütles ta kord mulle Suure-Jaanis. Ka vähem andekad muusikud ei pääsenud tema satiirinooltest. Kui tulevane dirigent Jaan Kääramees, tookord veel algaja puhkpillimängija, oma orkestripartiiga hakkama ei saanud, ironiseeris A. Kapp: “Pole viga. Sinust saab asja, oled sileda näoga poiss nagu korralik kingsepp.” Käskis konservatooriumi kantseleist paberid välja võtta ja kooliuks enda järel sulgeda. Järgmisel päeval aga kutsus noormehe sõbralikult tunnist osa võtma. Et küll sust viimaks ka muusikas asja saab. Ja saigi. Ankeedi täitmisega on meil ikka probleeme olnud. Mida öelda, kuipalju öelda, kuidas öelda. Artur Kapil oli asi lihtsamast lihtsam. “Mis aastal algas Teie muusikaline tegevus?” – “Noorpõlves”. “Mis soodustas Teie muusikategevust?” – “Huvi”. “Kellega olite pidevalt Eestis kirjavahetuses?” – “Vähe olnud”. “Kust ja kelle käest võiks leida Teie kohta märkusi?” – “Minu käest”. “Kuidas mõjutas Teie loomingut iseseisev Eesti?” – “Hästi”. “Missuguste helikunstnike või muusikute kohta omate andmeid, esemeid või mälestusmaterjale?” – “Mälestused on peas” jne.
Targad teadusemehed on Artur Kapi ümber levinud lugudesse suhtunud üleolevalt. Anekdoodid, millistel pole teaduse jaoks mingit väärtust. Otse vastupidi. Need on helilooja isiku ja tõekspidamiste mõõdupuud, milleta Artur Kapp pole see, kes ta tegelikult oli. Need lood pole väljamõeldised, vaid elust võetud faktid. Mõne neist võiks ju ka anekdoodi pähe välja pakkuda. Näiteks sellise range ja täpse teadusemehe kirjutis, nagu seda oli Karl Leichter. Sõjapäevil tuli Artur Kapil konservatooriumi kantseleis täita küsimusleht, millele seisis märkus: vasta sõnadega, kriipsu mitte tõmmata. Vastusega täidetud küsimuslehelt võis lugeda ainult rasvases kirjas vastuseid Kriips, kriips ja allkirja. Artur Kapp: “Minu suleots oli aga laiali, üks haru oli murdunud”. Ankeet ise asub Teatri- ja Muusikamuuseumis. Teinekord võis tõsiloo anekdoodilaadseks teha mõne üksiku sõna või lause juurdelisamisega. Nagu näiteks too tuntud Artur Kapi ja Mart Saare lugu, kus nad sõjapäevil metsavahel üksteise eest põgenesid. Nagu Mart Saare abikaasa hiljem rääkis, oli tolle viimase .............. Tuudur Vettik juurde lisanud. Ülejäänu on fakt.
Lugupeetud teadusmehed! Tehke oma teadust, aga ärge unustage ka inimest.

(VII Suure-Jaani Muusikafestival 19.–24. juuni 2004 kavast)