Mart SAAR (1882-1963) oli rahvusliku stiili rajajaid ja eesti professionaalse muusika alusepanijaid, eriti koorimuusika vallas. Saar oli esimene eesti helilooja, kes suutis mõista eesti vanema rahvalaulu olemust, avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Saar kogus ka rahvaviise, analüüsis ja süstematiseeris neid (ekspeditsioonid 1907,1910).
Oma loometee alguses oli Saar suuresti mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest — ekspressionismist (soololaul "Must lind") ja impressionismist (klaveriprelüüdid). Saar on miniaturist, kes oma parima väljendab laulu kaudu. Tema loomingus ei puudu küll sümfooniline ja vokaal-sümfooniline muusika, kuid see jääb laululoomingu varju. Kaalukaim koht on koorilauludel (ca 350). Helilooja inspiratsiooniallikateks olid loodus ja rahvaviis, mis Saare loomingus säilis võimalikult ehedal kujul.
Koorilaulu kõrval oli üks enam armastatumaid zanre soololaul. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (ca 180). Saare lauludes on leidnud muusikaliselt kauni väljenduse helilooja armastus oma kodumaa looduse vastu, seal on nii tundelist armastuslüürikat kui ka filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel.
Saar on ka kõige viljakam klaverimuusika looja Eestis. Varase klaveriloomingu üldilme on süvenenult tõsine, sageli raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtetelt kõigub helilooja siin hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. Alates 1913. aastast areneb Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse. Ühelt poolt püsib Saar edasi traagilise alatooniga väljenduslaadis (Eleegia a-moll), teiselt poolt on märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned prelüüdid). Mitmes prelüüdis on mõne teise helilooja (Skrjabin, Rahmaninov, Debussy) konkreetse teose variatsioonid.


(V Suure-Jaani Muusikapäevad 20.–23. juuni 2002 kavast)