“Muusikalise ohvri” tekkelugu on seotud Bachi mälestusväärse külaskäiguga Preisi kuninga Friedrich II õukonda Potsdamis. Nimetatud sündmus on kõrgpunkte Bachi eluloos. Mitmes Põhja-Saksa ajalehes avaldati üksikasjalik ülevaade 7. mail 1747. aastal toimunud Toomakoori kantori audientsist kuninga juurde: “Õhtul, umbes sel ajal, kui kuninglikes eluruumides mängitakse tavaliselt kammermuusikat, anti Tema Majesteedile teada, et kapell­meister Bach on saabunud Potsdami ja viibib eestoas. Tema Majesteet andis isiklikult käsu viivitamatult ta sisse kutsuda, ja kui Bach saabus, astus Tema Majesteet nn forte ja piano juurde ning suvatses ilma eelneva ettevalmistuseta esitada kapellmeistrile teema, mida too pidi mängima fuugavormis. Ülalnimetatud kapellmeister sooritas selle nii õnnestunud moel, et mitte üksnes Tema Majesteet ei avaldanud armulikult oma hea­meelt, vaid ka kõik muud kohalviibijad olid vaimustuses. Härra Bach leidis talle esi­tatud teema olevat nii erakordselt kauni, et kavatseb sellest kirjutada tõelise fuuga ja lasta selle hiljem vaskplaadile graveerida.”
Nimetatud teema arendati improviseeritud fuuga käigus ilmselt kolmehäälseks ricercare’iks, nagu see on ka hilisemal ümbertöötatud kujul: vaba fantaasialennu jäljed fuuga osade vahel on ricercare’is veel selgesti näha. Laiem pro­jekt mitmeosalise monotemaatilise instrumentaalteose kujul võttis Bachil ilmselt kindlamad piirjooned pärast reisilt koju jõudmist. Kogu oopus valmis suhteliselt lühikese ajaga, sest juba 1747. aasta septembri lõpul võis ta ajalehte panna kirjastaja reklaami: “Kuna ... lubatud “Preisi fuuga” teema on nüüd trükkimisel, teatame, et seda on võimalik saada peatselt toimuvalt St. Michaelsi laadalt, aga ka autori, kapellmeister Bachi ja tema kahe poja käest Halles ja Berliinis... Töö sisaldab: 1) kaht fuugat; 2) sonaati flöödile, viiulile ja continuole; 3) mitmesuguseid kaanoneid.”
Niisiis koosneb tervikteos mitmesugustest soolo- ja ansamblipaladest, kusjuures iga üksik teos põhineb Thema Regiumil. Bachi eesmärgiks oligi käsitleda seda teemat mitmel erineval moel vabast kuni rangeima kontrapunkti käsitluseni. Mitmekesisus peegeldub ka 1747. aasta originaaltrükiväljaande väljanägemises: see koosnes kolmest üksikute lahtiste lehtedega vihikust, kus kasutati erinevaid noodistusstiile: klaverinoodistus (ricercar a 3), lahtine partituur (ricercar a 6), lisahääled (sonaat) ja šifreeritud mõistunoodistus (kaano­nid). Bach ei omistanud nähtavasti kogu teost hõlmavale korrale ega osade kohustus­likule järjestusele mingit tähtsust, sest ta ei kavandanud teost tsüklilise suur­vormina. Seepärast tuleb tänapäevastel tervikettekannetel oma lahendus leida.

Inglise ja saksa keelest Kai Vassiljeva

(VII Suure-Jaani Muusikafestival 19.–24. juuni 2004 kavast)