Artur Kapp

Kappide dünastia on enam kui saja aasta vältel etendanud Eesti kultuuri- ja muusikaajaloos tähtsat osa. Dünastia silmapaistvaim esindaja oli Artur Kapp, kes koos Rudolf Tobiasega pani aluse eesti sümfoonilise muusika arengule.
Sündinud 28. veebruaril 1878 Suure-Jaanis köster-koolmeistri perekonnas, sai Artur Kapp oma esimesed klaveri- ja orelimängutunnid isalt. Isa viis tulevase helilooja 13 aastaselt Peterburi konservatooriumi, kus algas tema professionaalseks muusikuks kujunemise tee, algul Louis Homiliuse käe all orelit õppides, seejärel Nikolai Rimski-Korsakovi kompositsioonitundides - ühtekokku 9 aastat (1891-1900).
Tegutsenud peale konservatooriumi lõpetamist mõned aastad Peterburis organisti ja dirigendina, määrati Artur Kapp 1903. aastal Astrahani Muusikakooli direktoriks, kuhu ta jäi 1920. aastani, mil tekkis võimalus kodumaale tagasipöördumiseks. (Ettepaneku Astrahani asumi-seks tegi Kapile Vene Muusikaühingu esimees V. Safonov). Eestisse naastes oli Kapp mõnda aega (1920-1924) Estonia teatri dirigent, töötas õppejõuna Tallinna Konservatooriumis, oli aastast 1925 seal professor ja kompositsiooniklassi juhataja. Kui nõukogude väed 1944. aastal Eesti teistkordselt hõivasid, tuli Kapil jätta töö konservatooriumis ja ta läks Suure-Jaani, kus elas kuni oma surmani 14. jaanuaril 1952. Artur Kapi loomingulise pärandi põhiosa moodustavad viis sümfooniat, mitmed orkestriteosed, sealhulgas instrumentaalkontserdid, oratoorium "Hiiob", kantaat "Päikesele", kammermuusika, koori- ja soololaulud ning hulk oreliteoseid, nende hulgas kaks orelikontserti.
Helilooja looming tugineb klassikalistel eeskujudel. Isakodus valdavalt saksa klassikute baasil omandatud muusikalised põhimõtted rikastusid Peterburi konservatooriumis vene koolkonna mõjutusel. Sellest lähtudes suutis Kapp siiski välja töötada selgelt isikupärase helikeele, mis võlub ühelt poolt oma dramatismi ja teisalt kauni lüürikaga, meisterlike polüfooniliste struktuuride ja selge vormilise ülesehitusega.