"Meie oleme ise veel liiga looduslapsed, loodusele liiga ligi, et teda õigesti hinnata. Peab paras kaugus olema, millelt maali kuju vaadata; niisamuti peab loodusest vähe taganema, et loodust õigel kombel vaadelda," kirjutas Juhan Luiga essees "Soo vaim" 1908. aasta kevadel. Täna, ligi sajand hiljem, me enam nii öelda ei saa. Oleme loodusest kaugenenud, ehk juba liigagi, ja peame seda loomulikuks, isegi progressiivseks. Imetlemine ning austamine on asendunud tarbimise, võõrandumise, hirmu ja ebamugavustundega. Seetõttu ei näe me enam märke, mille läbi loodus meiega kõneleb; ei kuule enam nõuandeid, mida loodus meile annab; ei taju vihjeid, millega meid mõjutada püüab. Oleme "maalist" liiga kaugel, et midagi näha, mõista, tunnetada.
Suure-Jaani muusikafestivali öine sookontsert on kolme aastaga muutunud ülipopulaarseks ja ilmselt just tänu oma ebatavaliselt jõulisele sõnumile - läbi muusika tagasi looduse, selle mõistmise ja austamise juurde! Milline "normaalne" inimene viitsiks sõita kümneid, võib-olla sadu kilomeetreid, kõndida läbi pimeda metsa ja turnida kitsukesel laudteel, istuda kell kolm öösel Hüpassaare soosaare niiskel mättal ning kuulata muusikat, mis CD-l või DVD-l kättesaadav igast super- või hüpermarketist? Sookontserdi võlu on muusika ja looduse seoste, harmoonia, kokkukuuluvuse tajumises ning tõdemuses, et inimene on looduse osa, mitte vastupidi. Pimedusest valguse poole, vastu päikesetõusule, mis eriti soos on võrratu kogemus, tiivustatuna Griegi "Hommikumeeleolu" aegumatutest helidest ja tõestades loojate inspiratsiooniallikate päritolu.

(IX Suure-Jaani Muusikafestival 17.–23. juuni 2006 kavast)