Veljo Tormis

Veljo Tormis (1930) on sündinud Kuusalu lähedal. Kaheteistaastasena tuli ta Tallinnasse orelit õppima. 1940. aastate lõpul, kui nõukogude võimud sulgesid oreliklassi, õppis ta aasta koorijuhtimist ja edasi kompositsiooni. 1951. aastal läks ta üle Moskva konservatooriumi professor Vissarion Šebalini juurde ning lõpetas kooli 1956. aastal. Šebalin toetas huvi rahvamuusika vastu, samas tutvus Tormis Moskvas kaasaegsema muusikaga. Oluliseks sai Kodály 80. sünnipäevale pühendatud festivali külastamine Ungaris 1962. aastal, kus ta esmakordselt kuulis Kodály koorimuusikat. Nende muljete mõju all sündis kooriminiatuuride tsükkel “Sügismaastikud” – Tormise tuntumaid teoseid. Alates 1966–1967 kirjutatud “Eesti kalendrilauludest” nais- ja meeskoorile on ta järjest enam süvenenud rahvalaulude maailma, suuremaid teoseid selles suunas on 1980. aastal Estonia teatris esietendunud ballett-kantaat “Eesti ballaadid”.
Veljo Tormise sünnikoht Kuusalu on piirkond Läänemere ääres, kus üht soome-ugri keelt kõnelev hõim on pidevalt elanud neoliitikumist alates. Läänemeresoomlaste vaimse kultuuri iseloomulikum nähtus on regilaul, mille riim kujunes välja ligi kaks aastatuhandet tagasi. Need on eepilised, lüürilised või maagilise funktsiooniga laulud, mida suulises traditsioonis säilitada aitas algriim. Lauljate müütiline maailmavaade avaldus regilaulu poeetiliste kujundite kaudu.
Kristluse tulekuga Läänemere idakallastele 12. sajandil algas vana kultuuri hääbumine ja osaline segunemine uuega, mis kestab tänase päevani. See on kaasa toonud identiteediprobleemi: Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?
Helilooja Veljo Tormis on alates 1956. aastast otsinud vastust neile soome-ugri väikesearvulisi rahvaid vaevanud küsimustele. Teadlase põhjalikkusega on ta süvenenud liivlaste, eestlaste, vadjalaste, isurite, karjalaste, soomlaste jt folkloori ning loonud nende põhjal teoseid kooridele. Samas on ta rõhutanud: enda mõistmine ja tunnetamine on hädavajalik tasakaalu ja eluvõimelisuse säilitamiseks. Teadkem, kes oleme, kus on meie juured. Siis on kergem ka tulevikusihte seada.
Veljo Tormise helikeel on üles ehitatud soome-ugri rahvaste ürgsetele tekstidele, mis on meieni läbi aastatuhandete jõudnud suulise pärimusena. Oma seadete kaudu neid kaasaegse inimeseni tuues on helilooja kasutanud mitmekesiseid meloodia, rütmi ja harmoonia töötlemise võtteid. Ometi on igal pool tuntav põhiline ehituskivi, läänemeresoome regiviis. Selle kaudu ilmneb omakorda soome-ugri ühiskultuur, monotoonsuse taha peidetud detailirikas maailm.

Veljo Tormis. 6 eesti jutustavat rahvalaulu
Eessõna Kultuuriministeeriumi ja Eesti Raamatu väljaandele (1972)

Käesolev sari on vastuseks Jaan Kaplinski artiklile “Pärandus ja pärijad” ajalehes “Sirp ja Vasar” 28. veebruaril 1969. Algul oli tuline tahtmine toetada Kaplinskit kirjutisega ajalehe veergudel, mõtisklesin selle üle palju, kuid ei saanud sellega hakkama. Kuna sarja alged olid olemas juba varem, siis ajendas Kaplinski artikkel seda kiiremas korras lõpetama. Soov vahendada runolaule võimalikult puhtal kujul oli tekkinud juba mõned aastad varem (“Lauliku lapsepõli” ja mõned muud seaded koorile 1966. aastal, mis ei leidnud tookord aga ettekandjaid). Vahepeal oli runolaulu “avastanud” ka näitejuht Jaan Tooming (“Laseb käele suud anda”). Seega olin küps alustama rahvalaulu “kasutamist” uuelt leheküljelt.
Jutustavad (lüroeepilised) laulud kuuluvad regivärsilise rahvalaulu vanimasse kihti. Ei tule küll arvata, et meieni jõudnud laulud võiksid olla samasugused, kui nad olid 2000–3000 aasta eest. Kuid midagi on neis säilinud ka ürgset, elu olemusega seotut, rahva iseloomu ja elutunnetust väljendavat.
Ajaloolised ja sotsiaalsed tegurid sundisid meie aastatuhandevanuse kultuuri viimase paarisaja aasta jooksul taanduma teise, euroopaliku (saksa) kultuuri ees. Selle algselt võõra kultuuri pinnalt on võrsunud kogu meie praegune professionaalne muusikakunst.
Kuid peale omaaegse sotsiaalse funktsiooni on runolaulul iseseisev kunstiline väärtus, mis ei vanane, ning mida meie uus muusika ei ole suutnud ületada. Selle mõistmiseni jõudnud, on meie põlvkonna õigus ja kohustus need väärtused uuesti üldteatavaks teha.
Käesolev sari püüabki selle poole. Et väljaõppinud heliloojal on raske loobuda omapoolsete nootide lisamisest, siis on needki siin olemas. Tegemist on seega runolaulude restaureeritud väljaandega (-laul ise), millele on lisatud emotsionaalne kommentaar (-klaverisaade). Restaureerimisel on tehtud täiendusi ja parandusi, peamiselt sõnatekstis.
Oluline on laulmismaneer, mis peaks olema võimalikult lähedane rahvalaulu omale. Eeskujuks sobivad vanemate laulude näited heliplaadiantoloogiast “Eesti rahvalaule ja pillilugusid” (1970). Igal juhul tuleb vältida nn ilmestatud ettekannet, mis on tüüpiline lääne kultuuri atribuut ning orgaaniliselt võõras runolaulule. Taotleda tuleb pigem “maagilist” mõju, mis saavutatakse monotoonsusega. Seda soodustab laulmine istudes ning riietuse argipäevasus. Ei mingit “rahvuslikku butafooriat”!

Kõik laulud on võetud H. Tampere kogust “Eesti rahvalaule viisidega” IV köitest, kus leiduvad ka andmed päritolu kohta.
Sarja esimesteks esitajateks olid noored näitlejad Liis Bender ja Katrin Kumpan.

Tallinnas, 12. oktoobril 1971
Veljo Tormis