Artur Kapp (1878–1952) on üks markantsemaid isiksusi Eesti muusika ajaloos, kes pani koos Rudolf Tobiasega (1873–1918) aluse Eesti sümfoonilisele muusikale. Tema 1899. aastal loodud avamäng "Don Carlos" (F. Schilleri draama järgi) on üheks esimeseks Eesti sümfooniliseks helitööks. Olles omandanud isakodust oma muusikalised põhimõtted, mis lähtusid eelkõige saksa klassikalise muusika eeskujudest, rikastusid need Peterburi Konservatooriumis vene muusikale iseloomulike joontega. Nii kujunes A. Kapi isikupärane jõuline väljenduslaad välja kahe erineva suundumuse vastastikusel mõjul. Tema peamiseks väljendusvahendiks sai kontrapunkt ja polüfooniline läbitöötatus. A. Kapi lemmikheliloojaks oli J. S. Bach, kelle loomingut ta hindas ja armastas üle kõige, mis avaldub ka mitmel pool tema loomingus. Suurepärase organisti ja improvisaatorina kirjutas A. Kapp orelile ka mitmed oma tähtsamad helitööd, mis kuuluvad Eesti klassikalise muusika silmapaistvamate saavutuste hulka. Olles õppinud Peterburi konservatooriumis oreli erialal, kujunes ta välja silmapaistvaks organistiks-virtuoosiks, kes esines tihti mitmesuguste orelikontsertidega ja saavutas kuulsuse suurepärase improviseerijana. Seevastu sümfoonilises muusikas lähtus A. Kapp L. v. Beethoveni ja P. Tšaikovski eeskujudest, kes avaldasid talle oma mõju nii orkestrikäsitluse kui ka muusikalise kujundlikkuse mõttes. Tegutsedes pikki aastaid dirigendina juhatas A. Kapp mitmeid nende heliloojate teoseid, mis omasid olulist tähendust tema loomingulises biograafias. Kuid A. Kapp ei olnud mitte ainult helilooja, organist ja dirigent, vaid ta oli ka silmapaistev pedagoog, kelle juures on oma muusikalise hariduse saanud paljud nimekad Eesti heliloojad (R. Päts, E Aav, E. Võrk, E. Kapp, G. Ernesaks, J. Hiob,

V. Reiman). Kui H. Eller oli Tartu Kõrgemas Muusikakoolis tegutsedes rohkem huvitatud uuematest muusikavooludest, mis avaldus nii tema enese kui tema õpilaste loomingus, siis A. Kapi pedagoogiline tegevus Tallinna Konservatooriumis lähtus peamiselt klassikalistest suundumustest, tuginedes suures osas vaimuliku muusika traditsioonidele. Nii kujunes A. Kapp oma muusikalise tegevusega väljapaistvaks isiksuseks, kes tunduvalt mõjutas Eesti muusikakultuuri arengut käesoleva sajandi esimesel poolel.
Artur Kapp sündis 28. veebruaril 1878. aastal Suure-Jaanis paljulapselises köstri perekonnas. Tema isa Joosep Kapp (1833–1894) oli saanud oma muusikalise hariduse Valgas Zimse seminaris ning pööras suurt tähelepanu ka noore Arturi muusikalisele haridusele. Tegutsedes Suure-Jaanis köstrina, oli Joosep Kapp laialt tuntud oma rahvavalgustusliku tegevusega. Kodus valitseva muusikalise õhkkonna mõjul hakkas väike Artur juba varakult tundma huvi muusika vastu ning isa juhendamisel alustas ta 7-aastaselt muusikaõpinguid. Koos klaverimänguga õpetas isa talle ka orelit, mis kujunes edaspidi tema lemmikinstrumendiks. Juba väikese poisina viibis Artur koos isaga kirikus ning asendas isa vajaduse korral jumalateenistustel. Suurt mõju avaldasid talle isa poolt asutatud Suure-Jaani lauluseltsi "Ilmatar" muusikaõhtud, kus esines ka "Ilmatari" segakoor. Kui ühel "Ilmatari" kontserdil esitati Händeli "Halleluuja" tema oratooriumist "Messias", siis mängis noor Artur Kapp orelipartiid. Samal kontserdil esines ta juba ka solistina olles kõigest 11-aastane. Määravaks tema edaspidises saatuses kujunes Miina Härma orelikontsert Suure-Jaani kirikus augustis 1891. aastal. Kui M. Härma oli kuulnud noore Kapi orelimängu, soovitas ta isale kindlasti saata poiss õppima Peterburi Konservatooriumi. Samal aastal asuski Artur Kapp koos isaga teele Peterburi poole, kus elas tema onu Feliks Martens. Kuigi poiss ei osanud sõnagi vene keelt, omandas ta kiiresti vajalikud oskused ja tegi kiireid edusamme. Sisseastumiseksamil pidi ta mängima J. S. Bachi ühe koraaliprelüüdi ja viiehäälse Fantaasia c-moll. Kui prof. Louis Homilius seejärel palus poisil midagi improviseerida, siis kahtles isa kas ta sellega hakkama saab. Kui aga Artur oli improviseerimise lõpetanud, olevat prof. Homilius isale öelnud: "Kallis kolleeg, te ei teagi, mida teie poeg oskab".
Õpingud konservatooriumis kulgesid edukalt, ning Kapil polnud ka materiaalseid probleeme nagu paljudel tema kaasmaalastel, kellel polnud Peterburis lähedasi sugulasi. Pealgi sai Artur Kapp andeka õpilasena kohe ka stipendiumi. Algul õppis A. Kapp ainult L Homiliuse oreliklassis, kuid mõne aja pärast hakkas õppima lisaks ka prof. Tironi klaveriklassis. Konservatooriumi vanemal kursusel õppis ta klaverit prof. F. Cerny juures, kes pani suurt rõhku klassikalisele muusikale. Muusikateooriat õppis ta prof. A. Ljadovi juures ning harmooniat ja kontrapunkti prof. Bernhardti juures. Siin tutvus A. Kapp esmakordselt ka R. Tobiasega, kes oli temast viis aastat vanem ja oli astunud konservatooriumi juba 1893.aastal, kus ta õppis kompositsiooni ja oreli erialal. Tobiase eeskujul alustas ka Kapp komponeerimisega ja 1896. aastal valmis tal esimene suuremõõtmeline helitöö – Orelisonaat f-moll. Kuigi selles ei ilmne veel helilooja isikupära, paistab see silma oma suurepärase tehnilise teostuse poolest. 1897. aasta kevadel mängis Kapp seda üleminekueksamil viimasele kursusele, mille tulemusel N. Rimski-Korsakov tegi talle ettepaneku asuda tema juurde õppima erikompositsiooni. 1898. aastal lõpetas A. Kapp Peterburi Konservatooriumi oreli erialal, millele järgnesid mitmed kontserdid Peterburis, Moskvas, Tartus jm.
A. Kapp astus N. Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassi samal aastal, kui Tobias selle lõpetas. Vaatamata sellele kohtusid nad tihti, kuna Tobias töötas Peterburi Jaani koguduse koorijuhina ja organistina. Neid ühendas armastus muusika ja eriti orelimängu vastu, ning nad mõlemad olid ka väga head improviseerijad. Koos arutati palju muusikaküsimusi ja vaieldi loominguliste probleemide üle. Oma muusikalise eruditsiooni, kunstiliste veendumustega avaldas Tobias kahtlemata suurt mõju A. Kapile. Just sel ajal kirjutas A. Kapp oma I Viiulisonaadi ning mõned soololaulud, samuti esimese sümfoonilise helitöö avamängu "Don Carlos". See valmis 1899. aastal eksamitööna ning pälvis hiljem suurt tähelepanu mitte ainult Kapi loomingus, vaid kogu Eesti muusikas. Koos R. Tobiase avamänguga "Julius Caesar" kuulub see kahtlemata Eesti muusika kullafondi oma silmapaistva tehnilise teostuse ja muusikaliselt ereda materjali tõttu.
Konservatooriumi lõputööna kirjutas A. Kapp 1901. aastal kantaadi "Paradiis ja Peri" (Miltoni järgi), mis on kahjuks läinud kaduma. Pärast konservatooriumi lõpetamist esines A. Kapp tihti Venemaal paljudes linnades mitmesugustel kontsertidel ning omandas kuulsuse suurepärase organisti ja improvisaatorina. 1903. aastal tegi Moskva Konservatooriumi direktor ja Venemaa Muusikaühingu esimees V. Safonov A. Kapile ettepaneku asuda tööle Astrahani Muusikakooli direktorina, kuhu ta asuski 1904. aasta alul. Samal aastal tutvus ta Volgal aurikuga sõites sakslanna Marie Lichtenwaldiga, kellega ta abiellus 1904. aasta sügisel (muide, ka A. Kapi ema oli sakslanna). Nende perekonnas sündis kolm last – pojad Konstantin (1906), Eugen (1908) ja tütar Elisabet (1910). Astrahanis tuli A. Kapil peale praktilise tegevuse muusikakoolis juhatada ka sümfooniakontserte ning tema korraldusel toimusid ka regulaarsed kammerkontserdid. Tihti esines ta nii Astrahanis kui ka ümberkaudsetes linnades orelikontsertidega. Neil aastail ei jäänud tal eriti palju aega komponeerimiseks. Siiski kirjutas ta 1905. aastal ühe oma kõige mõjuvama helitöö "Viimne piht" viiulile ja orelile, mis haarab oma sügava usulise tundega. Hiljem kasutas helilooja seda pala oma oratooriumis "Hiiob". Astrahanis elades ei katkestanud helilooja aga sidemeid kodumaaga, mida ta korduvalt külastas. Nii juhatas ta 1909.a. Tartu Muusikapäeval sümfooniakontserti. Järgmisel suvel kutsuti ta juhatama Tallinna VII Üldlaulupeo puhul korraldatud sümfooniakontserte.
Neil aastail loodud teostest kujunes üheks väljapaistvamaks kantaat "Päikesele", mis on loodud "Estonia" teatri avamispidustusteks 1913. aastal.
Pärast kommunistide võimuhaaramist muutus A. Kapi elu Astrahanis väga raskeks.
Punase terrorireziimi ja massiliste hukkamiste läbi kaotas A. Kapp mitmed oma sõbrad ja tuttavad. Valitses nälg ja kaos. Lisaks kõigele sellele süvenesid ka perekondlikud lahkhelid, mille tulemusel abikaasa lahkus A .Kapi juurest koos poja Konstantiniga, kuna noorem poeg Eugen ja tütar Elisabet jäid isa juurde. Nendes tingimustes oli A. Kapp sunnitud tegema ümberkorraldusi ka temale alluvas Astrahani Muusikakoolis. A. Kapp on selle kohta meenutanud: "Muusikakool läks kommunistliku hariduse komissariaadi kätte. Mind jäeti muusikakooli juhatajaks ja nimetati emissariks. Organiseeriti "Rabis" s.t "Rabotniki Iskusstva". Sinna koondati näitlejaid, muusikuid, teatriteenijaid, tantsijaid - kuni kabaree ja tsirkuse akrobaatideni ja klounideni. Minule "usaldati" muusikaosakonna juhtimine. Tuli juhatada sümfooniakontserte ja korraldada kammermuusika õhtuid. Ise pidin ettekantava teose kohta rahvale seletusi andma. Samuti pidin miitingul orkestrit juhatama. Honorariks sai iga tegelane pool naela teevorsti. Raha muutus peaaegu väärtusetuks. Osta ei saanud midagi. Anti kooperatiivist kaardi järele. Et mitte viimast paari saapaid ära kulutada, käisin pasteldes. Väike 8-aastane tütar Eliisabet oli mulle siis perenaiseks. Meie leivanorm oli – tütrele kolmveerand naela ja minule kui juhtival kohal seisval isikule üks nael päevas. Võtsin enamlaste ajal s.o kahe ja poole aasta jooksul kaks ja pool puuda maha. Enamlased pidasid mind suureks revolutsionääriks, et kirikus kontserte korraldasin. Mõned palusid ka tantsijaid kirikusse tuua. Puiklesin vastu: eks pärastpoole näeme! Rahvast käis kontsertidel palju. Nad kõik otsisid meelerahu pärast enamlaste pealetungi, kus Astrahani elanikel tuli palju kannatada. Kurb elu mu ümbruses mõjutas mind kirjutama sümfoonilist poeemi "Hauad "."
Sellel ajal valmis ka tema Keelpillide kvintett cis-moll, mis osutub oma pingelise arengu ja tunglevusega üheks A. Kapi tähelepanuväärsemaks helitööks.
Selle esiettekande järel 1918. aastal kirjutas arvustaja, et "See teos on tulvil mingeid läbielamusi. On kuulda sünget meeleheidet, siis kergendusohkeid, siis jälle täielikku lootusetust." Kahtlemata oli ka see teos eelkõige oma ajastu probleemide väljendaja. Neil aastail kirjutas A. Kapp ka enamuse oma koorilauludest ning patriootliku kantaadi "Ärka rahvas", milleks andis inspiratsiooni Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aastal. Väljapaistvat kohta A. Kapi loomingus omavad ka tema soololaulud, mis pälvivad suurt tähelepanu oma väljendusrikkuse ja otsekohesusega. Kahjuks on A. Kapi vokaallooming jäänud teenimatult unustusse ja vääriks kindlasti palju suuremat tähelepanu.
Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist Venemaaga, tehti A. Kapile Eesti esindaja poolt Moskvas ettepanek kodumaale pöördumiseks. Kuna "Estonia" teatri dirigent Raimund Kull oli sõitnud välismaale, siis kutsuti A. Kappi "Estonia" teatri dirigendiks, millisel kohal ta tegutses kuni 1924. aastani. Samal ajal juhatas ta ka arvukalt sümfooniakontserte ning alustas oma pedagoogilist tegevust Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis. Kui 1925. aastal see reorganiseeriti konservatooriumiks, omistati A. Kapile professori tiitel. 1927. aastal abiellus A. Kapp teistkordselt – Gertrud Ruckteschelliga, kes oli lõpetanud Peterburi Konservatooriumi pianistina. Kuna töö teatris segas tunduvalt tema loomingulist tegevust, siis loobus A. Kapp 1924. aastal dirigendi kohast ning pühendus heliloomingule. Selle tulemusel kirjutas ta neil aastail oma kõige silmapaistvamad ja kaalukamad helitööd. Kuna õppetöö konservatooriumis võttis palju aega, ega võimaldanud süveneda loomingulisesse töösse, valmisid A. Kapi suurteosed enamasti suvevaheaegadel. Nii kirjutas ta 1924. aasta suvel Liivamäel oma Sümfoonia Nr 1 f-moll (mille pühendas Beethoveni 9-nda Sümfoonia 100-ndaks juubeliks). Aastail 1926–1929 valmis Liivamäel ka tema loomingu peateos – oratoorium "Hiiob", mille esiettekanne 1931. aastal kujunes Eesti muusikaelu suursündmuseks. Sellel kontserdil viibis ka president Konstantin Päts ja A. Kapile annetati kujur H. Halliste poolt valmistatud A. Kapi büst ning suur tammepärg.1934. aasta suvel, viibides looduslikult kaunis Toilas, valmis tal Orelikontsert N .1 teemale EAHS, mille ta pühendas Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsile. Järgnevail aastail valminud teostest tuleks eraldi veel nimetada Andante ja fugaato keelpilliorkestrile (1935), sümfoonilist poeemi "Saatus" (1939), Fantaasiat viiulile ja orelile (orkestrile) teemale BACH (1942), jt. Nende helitöödega tõusis A. Kapp Eesti heliloojate esiritta. Väljapaistvaks suursündmuseks A. Kapi loomingulises biograafias kujunes 1938. aaastal Artur Kapi nimeline muusikahooaeg, millega tähistati helilooja 60-ndat sünnipäeva. Oma ulatuselt kujunes see tegelikult A. Kapi muusika festivaliks, kus terve hooaja kestel esitati A. Kapi ja tema õpilaste E. Aava, R. Pätsu, G. Ernesaksa, E. Kapi jt helitöid. A. Kapi nimelisel muusikahooajal kanti ette tema helitöid mitte ainult Tallinnas, vaid ka mitmel pool üle terve Eesti. Muusikapidustuste raames kõlas ka tema loomingu kõige väljapaistvam suurteos, oratoorium "Hiiob". Helilooja juubelikontserdil "Estonia" kontserdisaalis kanti suure menuga ette tema kantaat "Päikesele". See kontsert kujunes A. Kapi kogu loomingulise tegevuse kõrgpunktiks, millega väljendati austust ja lugupidamist Eesti ühele väljapaistvamale heliloojale, kelle loominguline tegevus oli avaldanud suurt mõju Eesti muusika arengule.
Pärast Eesti teistkordset okupeerimist nõukogude vägede poolt, vabastati A. Kapp Tallinna Konservatooriumi õppejõu kohalt ja ta asus elama oma sünnikohta Suure-Jaani, kus ta suri 14. jaanuaril 1952. aastal.
A. Kapi helilooming on väga rikkalik ja mitmekülgne. Kõige märkimisväärsemad on tema loomingus sümfoonilised helitööd, millest tuleks nimetada avamängu "Don Carlos" (1899), sümfoonilist prelüüdi "Hauad" (1917), Prelüüdi tšellole ja orkestrile (1918) Sümfooniat Nr.1 f-moll (1924), Sümfoonilist poeemi "Saatus" (1939), Sümfoonilist allegro’t (1939), vokaalsümfoonilistest teostest oratooriumit "Hiiob" (1929), kantaati "Päikesele" (1912), kantaati "Ärka rahvas" (1919), instrumentaalkontsertidest Orelikontserti Nr 1 (1934), Fantaasiat viiulile ja orkestrile BACH (1942), Kontsert-Rapsoodiat klaverile ja orkestrile (1943). Tähtsat kohta A. Kapi loomingus omavad arvukad oreliteosed nagu Orelisonaat Nr 1 f-moll (1896), Koraalivariatsioonid (1902), Tokkata (1932), kuus koraaliprelüüdi (1932), Koraalifantaasia (1932), jt. Lisaks on ta kirjutanud mitmesugust kammermuusikat nagu Viiulisonaat (1898), "Viimne piht" viiulile ja orelile (1905), Keelpillide kvintett (1918), arvukalt soololaule ("Metsateel", "Kütkes", "Ei tuul, mis lendab", "Ärge võtke", "Mets kohas", "Latvade kõne", "Sa oled mu südame suvi" jt) ning koorilaule ("Minu süda", "Palumine", "Ääretasa täis mu süda", "Sügisene mets", "Pühendan sind looks ja lauluks", "Sa püha eluallikas", "Üles, üles hellad vennad", "Püha paik" jt). Kuigi Artur Kapi looming jäi nõukogude okupatsiooni tingimustes küllaltki tahaplaanile, omavad paljud tema suurteosed väljapaistvat kohta eesti muusika ajaloos.