Maailm sai natuke suuremaks

Tomasz Czarnecki on ametnik - kultuuriametnik. Selle sõna parimas tähenduses ja rõhuga sõna esimesel osal.
Oma igapäevatööd teeb Tomasz Bialystokis - umbes 300 000 elanikuga linnas Poola kirdeosas. Kes bussiga Euroopasse sõitnud, see teab Bialystokki kui üht vahepeatust. Selles peatuses tulid aga ühel augustikuu varahommikul bussilt maha viis Suure-Jaani Gümnaasiumi Puhkpilliorkestri poissi, dirigent Rein Vendla ja neid saatvad Priit Toobal ning allakirjutanu. Mis tõi noored puhkpillipoisid siia?
Juba kaheksa aastat on juunikuises Bialystokis toimunud puhkpilliorkestrite paraad "Wersal Podlaski". Eestvedajaks ja peakorraldajaks Tomasz Czarnecki. Käesoleval suvel osales neli päev kestnud üritusel 19 orkestrit, neist viis väljapoolt Poolat: üks Eestist, kaks Valgevenest ja Ungarist. Suure-Jaani noored lõid kaasa kolmandat korda. Rein Vendla hindab just festivalidel käimist, öeldes, et seal saab rohkem teisi jälgida ja end võrrelda kui konkurssidel osaledes.
Aga Tomasz ei rahuldu sellega, et festival toob neljaks päevaks erinevate maade noored kokku. Tema tahab rohkemat. Nii saabki eelmisel aastal paberile pea miljoni kroonine projekt, kus orkestrite paraadile lisandub eri maade noortest komplekteeritud puhkpilliorkester "Wersalinka" - talvine õppelaager ja suvine kontsertreis osavõtvates maades. Ühes orkestris õlg-õla kõrval mängides ja ka üksteise kultuuri ning elu-oluga lähemalt tutvudes peaks noored hakkama paremini üksteist mõistma. Aga seda, et meil on võimalikult vähe võõrast ja vaenulikku, on järjest ebakindlamaks muutuvas maailmas hädasti vaja. Peame õppima paremini mõistma inimesi kellele on teine rahvus, teine usutunnistus, teised traditsioonid ja kombed ning meist erinev elujärg.
Fondid, kuhu Tomasz projekti kirjutab, seavad tingimuseks, et poolakatele ja teiste EL liikmesmaade noortele lisaks peab olema osalejaid kas Valgevenest või Ukrainast. Nii saab kokku orkester, kus on viis mängijat Suure-Jaani Gümnaasiumi Puhkpilliorkestrist, viis mängijat Tsirini (Valgevene) Muusikakooli noorteorkestrist, viis mängijat Diatlowo (Valgevene) Kultuurimaja orkestrist ja 27 noort neljast Poola orkestrist. Algselt liitub projektiga ka üks Leedu orkester, kuid hiljem siiski loobutakse osalemast. Et Poolas on orkestrite juures ka tantsutüdrukud (paremat sõna ei oska eesti keeles nende kaunilt riietatud ja pisut iluvõimlemist meenutavaid tantsuseadeid esitavate tütarlaste kohta kasutada), siis lisandub orkestrile veel 12 tütarlast ja tseremooniadirigent. 55 noort, dirigendid, koreograaf ja abilised ning bussijuhid - ongi koos 72 liikmeline noorusest, elurõõmust, teotahtest ja muusikast pakatav reisiseltskond.
Kuid alustada ei saa esinemistest - käesoleva aasta jaanuaris tullakse seitsmeks päevaks kokku, et lood ära õppida. Iga dirigent toob kaasa ka oma muusikat - Eestist on valituks osutunud palaks Puhkus Viljandis. Nädalaga tehakse laagris lausa imet - algul karu moodi tatsunud noormehed õpetatakse vigurmarssima! Koreograaf Maria Gierasimiuk näeb päris kõvasti vaeva, aga kolmest eriilmelisest osast koosnev keeruline marss saadakse selgeks - tavatingimustes õpitakse uut marssi kaks-kolm kuud. Lisaks koos mängimisele on siin vaja head koordinatsiooni ja üksteise-tunnetust. Eesti noortele on see uus kogemus - pikapale saadakse siiski hakkama.
Esimene ülesastumine ja talvel õpitu meenutamine on juunis orkestrite paraadi ajal. Kuid orkestri töö kulminatsiooniks on siiski sõit läbi nelja riigi ning kuus kontserti Poolas, Valgevenes ja Eestis.
Poola on meie noortele juba tuntud esinemispaik ja erilisi üllatusi ei ole sellelgi korral. Mis on Poolast kõige rohkem meelde jäänud? Võib-olla see, et ei maksa liialt ette muretseda - alati võib juhtuda, et plaanitusse tuleb viimasel hetkel muudatusi - ometi laabub kõik iga kord.
Ees ootab aga Valgevene - tundmatu maa pea kõigile meile. Kuidas pääseme üle piiri ja mis ootab meid ees?
Ees ootab korralikult väljaehitatud piiripunkt, kus bussijuhtidel ja korraldajatel läheb paberite kordaajamisega küll omajagu aega, kuid ülejäänud pääseva siiski vaid passi esitamisega - peaaegu nii nagu oleme juba harjuda jõudnud EL-i sisepiiridel. Etteruttavalt olgu öeldud, et mõne päeva pärast südaööl riigist lahkudes läheb asjaajamine veelgi kiiremini - ametnikku tundub huvitavat vaid see, kas riigist välja sõitvatel valgevene lastel ikka on olemas vanemate kirjalik luba ja luba pille riigist välja viia.
Esimese peatuse teeme oblastikeskuses Grodnos. Poola piiri äärne Valgevene on põhiliselt katoliiklik ja erinevus naabermaast polegi nii suur, kui võiks arvata. On laupäev ja ilmselt seetõttu näeme harjumatult paljusid pruutpaare - perekonnaseisu büroo hoone juures on neist lausa järjekord! Nii paarisaja tuhande elanikuga Grodnos kui hiljem Diatlowos, Novojelnjas ja Miris, millest kaks viimast on linnatüüpi külad elanike arvuga mõni tuhat - igal pool näeme hiljuti väljaehitatud huvitava arhitektuuriga heakorrastatud platse ja parke. Tundub, et Valgevenes armastatakse lilli. Kohalikud ütlevad, et nende külaga võrreldes Minsk lausa uppuvat lilledesse.
Kaks päeva Valgevenes langevad nädalavahetusele ja nii annab orkester siin erinevatel linna- ja külapäevadel kokku kolm kontserti. Saame näha ka kohalikke orkestreid ja tantsurühmi. Vastuvõtt on slaavilikult südamlik. Elu-olu pisut tagasihoidlikum kui harjunud oleme. Elame ühe öö kooli ühiselamus ja teise laagris. Noored ei ole enne sellistes tingimustes olnud, vanematele meenub aga noorus ja pioneerilaagrite aeg. Saame hakkama - lihtsalt kuskil metsas telkimisest on siin siiski tunduvalt rohkem mugavusi. Metsaalune on täis seeni ja põllul kõrgub mais kaugelt üle peade. Süüa antakse korralikult ning toidud on meile suhteliselt harjumuspärased - rahvusköögist pakutakse vaid külma peedisuppi. Mõned korrad sõidame esinema miilitsaeskordi saatel - on see austusavaldus või midagi muud? Käime Miri lossis ja Adam Mickiewiczi majamuuseumis Nowogrodkas. Millega ei suuda harjuda, on suured numbrid rahatähtedel. Kes vahetas piiril 20 dollarit, sellest sai rohkem kui 42000 valgevene rubla omanik. Enamus kohalikke igapäevakaupu tunduvad olevat pisut odavamad kui meil. Eriti rõõmsad võivad olla suitsetajad ja alkoholi tarbijad - poole liitrise viina saab näiteks 25 krooni eest. Harjumatu on kuulda, kui kilekoti eest küsitakse 500 või korraliku kommikarbi eest 12000 rubla. Kopikaid ei ole, küll aga 10 rublane rahatäht.
Valgevene ei osutunudki meie kogemuse põhjal nii hulluks kui olime kartnud. Eestis on plaani järgi kaks kontserti - Suure-Jaanis ja Pärnus. Noored elavad Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli ühiselamus. Lisaks tutvustame maakonnakeskuse Viljandi vaatamisväärsusi ja Suure-Jaanit ning külastame Hüpassaaret. Pärnus saame mahti ja käime jahedale ilmale vaatamata ära rannas. Puudub ju Valgevenel merepiir ja noortel võimalus kodus merd näha.
Suure-Jaani Gümnaasiumi Puhkpilli mängijate kiituseks tuleb öelda, et koduseid esinemisi võetakse rohkem kui tõsiselt. Korraldajatelt kaubeldakse välja vigurmarssimise lisaproov! Kõik läheb kenasti - isegi ilm ei vea alt. Rahvusvahelise noorteorkestri Wersalinka kontserti vaatama tulnud suurejaanilased tõdevad - kaua oodatud orkester on vaatamist-kuulamist väärt. Lisa pakkusid Suure-Jaani Gümnaasiumi Puhkpilliorkester ja Olustvere naisrahvatantsurühm. Valgevene dirigendid olid tantsunaiste esinemisest lausa vaimustuses. Nende sõnul ei ole nad midagi sellist enne näinud - tantsijad ei ole kaugeltki esimeses nooruses, aga ometi tantsitakse nii kergelt! Valgevene hoogsate tantsudega on meie tantsu algul raske kõrvutada - tudengieast vanemaid tantsijaid pole aga sealkandis tõesti näinud. Kaugemalt tulija silmadega näeb vahel nii mõndagi, mis endale märkamata jääb. Meie tants on tõesti ilus ja "vanad" tantsijad väärikad.
Pärnus valgevenelasi ja poolakaid koduteele saates hakkab ootamatult kurb - ilmselt on meist tõesti üks pere saanud. Just nii nagu Tomasz projekti kirjutades tahtis.
Aga Tomasz Czarnecki peas on juba järgmise aasta plaanid - siis tahab ta orkestrisse leida osalejaid ka Ukrainast, Ungarist, Leedust ja Lätist. Paari kuu pärast on uus projekt paberil. Kõik sel aastal osalenud omalt poolt loodavad, et väärt ettevõtmine saab rahastatud ja noortel on jälle võimalik uusi sõpru leida ning uute maadega tutvust teha.
Luuletaja Olivia Saar on selle kohta kirjutanud:
Kaugusi polegi,
on ainult käimata teed,
mis käidavaks saavad.
Ja jälle nihkub kaugus kaugemale.

Leili Kuusk

	Avaleht \| Ühingust \| Artur Kapp \| Üritused	Muu tegevus	Lingid \| Uudised \| Külalisele
	Kontserdid \| Salvestised \| Artiklid \| Mälestused \| Kirjad \| Fotod \| Muud materjalid

Maailm sai natuke suuremaks
Avaleht > Muu tegevus > Artiklid > Maailm sai natuke suuremaks