Heliloojate Kappide dünastia vanim ja ka kõige silmapaistvam esindaja on Artur Kapp – üks markantsemaid isiksusi eesti muusika ajaloos, kes koos Rudolf Tobiasega (1873–1918) pani aluse eesti sümfoonilisele muusikale. Tema avamäng Don Carlos (1899) on R. Tobiase avamängu Julius Caesar (1896) kõrval esimesi eesti sümfoonilisi helitöid. Kuigi mõlemad heliloojad kirjutasid oma avamängud üliõpilasaastail Peterburi konservatooriumis, kuuluvad need eesti klassikalise muusika silmapaistvamate teoste hulka, ega ole tänini minetanud oma kunstilist väärtust.
A. Kapi loomingulised pürgimused tuginesid klassikalistele eeskujudele. Olles omandanud isakodust oma muusikaliste põhimõtete lähtealused, mis tuginesid valdavalt saksa klassikalise muusika eeskujudele, rikastusid need Peterburi konservatooriumis vene muusikale iseloomulike joontega. Nii kujunes A. Kapi isikupärane jõuline väljenduslaad välja kahe erineva suundumuse vastastikusel mõjul. Sarnaselt Tobiasega, oli tema peamiseks väljendusvahendiks kontrapunkt ja polüfooniline läbitöötatus. A. Kapi lemmikhelilooja oli Bach. See avaldub kohati ka tema loomingus. Suurepärase organisti ja improvisaatorina kirjutas A. Kapp orelile ka mitmed oma tähtsamad helitööd, mis vaieldamatult kuuluvad eesti orelimuusika paremikku. Seevastu sümfoonilises muusikas lähtus A. Kapp Beethovenist ja Tšaikovskist, kes avaldasid talle oma mõju nii orkestrikäsitluse kui ka muusikalise kujundlikkuse mõttes. Kuid A. Kapp ei olnud mitte ainult helilooja, organist ja dirigent, vaid ka suurepärane pedagoog, kelle juures on oma muusikalise hariduse saanud paljud nimekad eesti heliloojad. Kui Heino Eller oli Tartu Kõrgemas Muusikakoolis tegutsedes rohkem huvitatud uuematest muusikavooludest, siis A. Kapi pedagoogiline tegevus Tallinna konservatooriumis lähtus peamiselt klassikalistest suundumustest, tuginedes suures osas vaimuliku muusika traditsioonidele. Nii kujunes A. Kapp oma muusikalise tegevusega üheks väljapaistvamaks isiksuseks, kes tunduvalt mõjutas eesti muusikakultuuri arengut käesoleva sajandi esimesel poolel.
Artur Kapp sündis 28. veebruaril 1878. aastal Viljandimaal Suure-Jaanis. Vaimult läbinisti eesti mees, oli A. Kapp ema poolt sakslane. Isa nais Viljandist saksa kaupmehe Martensi tütre Minna, kellega tal oli kokku 15 last, neist seitse surid lapseeas.
Esimesed klaveri- ja orelimängutunnid sai A. Kapp isalt. Üsna varsti oli ta juba võimeline isa kantoritöös abistama. 13 aastaselt viis isa tulevase helilooja Peterburi konservatooriumi, kust algas tema aastaid kestnud professionaalseks muusikuks kujunemise tee, algul prof. L. Homiliuse käe all orelit õppides, seejärel N. Rimski-Korsakovi juures kompositsioonitundides - ühtekokku 9 aastat (1891–1900). Õpingute päevil oli toeks ema vend Felix Martens, kes Peterburi jõuka kaupmehena poisi oma hoole alla võttis ja talle isa surma järel teiseks isaks püüdis olla. Saanud 1897. aastal organistidiplomi, üritas A. Kapp iseseisvat kontserditegevust. Ta esines palju, andes kontserte Peterburis, Moskvas, Viiburis ja suviti ka Suure-Jaanis ning Tartus.
Peaaegu alati tuli tal kaasa mängida ka prof Homiliuse korraldatud vaimulikel kontsertidel ja oratooriumite ettekandmistel. Kontserditegevuse kõrval jätkus intensiivne töö Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassis koos tulevaste vene heliloojate Solotarjovi, Akimenko ja Varginiga. Algul kirjutati soololaule, seejärel sonatiine klaverile, keelpillitriosid ja -kvartette. See äratas huvi kammermuusika vastu, mis süvenes veelgi prof Aueri ansambliklassi tundides.
1896. aastal valmis A. Kapil esimene mahukam teos ORELISONAAT F-MOLL. Kuigi selles ei ilmne veel tema isikupära, paistab teos silma oma suurepärase tehnilise teostuse poolest. 1897. aasta kevadel mängis A. Kapp teost üleminekueksamil viimasele kursusele, mille järel N. Rimski-Korsakov tegi talle ettepaneku asuda tema juures erikompositsiooni õppima. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on üks eesti vokaalmuusika tippteostest K.-E. Söödi sõnadele loodud METSATEEL, üks A. Kapi varastest oopustest. Mõningate andmete järgi loodud konservatooriumi päevil 1895, teiste andmete järgi siiski mõned aastad hiljem 1903. Samast perioodist on säilinud veel SONAAT viiulile ja klaverile, mitmed soolo- ja koorilaulud. Õppetööna valmis A. Kapil 1899. aasta suvel Suure-Jaanis ka dramaatiline avamäng DON CARLOS, mida Riho Päts on iseloomustanud järgmiselt:
"Olgugi, et see on 21 aastase noore helilooja esimene iseseisev orkestriteos, ometi ta väljendab peale sisulise tüseduse ja dramaatilise pinge ka täielikku kompositsiooni- ja orkestratsioonitehnika valitsemist, kusjuures kõikjal avaldub kunstipärast mõõdutunnet, ettenägelikkust ja arukust, mis võimaldab alati kontrastide ilmekat mõjulepääsu. Võib-olla see meenutab küll midagi tuttavat, aga ei saa salata, et väljenduses avaldub kõigepealt tõsine muusikaline and, kindel tehnika ja tähelepanuväärsed oskused ning võimed, igatahes sellised, mis selle teose tõstavad ühel hoobil üheks esimeseks tõsiselt arvestatavaks eesti teoseks sümfoonilise muusika vallas."
Eestis endas polnud sel ajal veel orkestritki, millega seda teost oleks saanud ette kända, kõik see tuli alles kümmekond aastat hiljem. Eelpoolöeldu leiab hilisemal ajal kinnitust ka A. Kapi õpilaste mälestustes, et kõiges nõudis ta tõsidust ja süvenemist, olgu väike soololaul või sümfoonia – kõiges pidi öelda olema midagi kaalukat. Seepärast paistavad juba helilooja enda esimesed oopusedki silma sisutihedusega.
Tänu seltskondlikule iseloomule ja imposantsele välimusele oli A. Kapil palju sõpru, tänu kellele ta pääses ka Peterburi muusikute seltskonda, kus liikusid sellised omaaegsed kuulsused nagu Glazunov, Tartakov, Mihhailova, Mecklenburgi kvartett jt. Kõik see ei jätnud oma mõju avaldamata. Kaasmaalastest, või nagu Kapp ise tavatses öelda, "kaaspudrusööjatest" ümbritsesid teda Peterburis Rudolf Tobias, hiljem Mihkel Lüdig ja Jaan Tamm.
Tegutsenud mõned aastad peale konservatooriumi lõpetamist Peterburis, määrati A. Kapp 1904. aastal Astrahani muusikakooli direktoriks. Samal aastal tutvus ta ka oma esimese naise, sakslanna Maria Lichtenwaldiga, kellega tal oli kokku kolm last Konstantin, Eugen ja Elisabeth. Astrahanis käis vilgas muusikaelu. Muusikakool korraldas õppetöö kõrval ka sümfoonia- ja kammerkontserte ning isegi ooperietendusi. Sel ajal esines A. Kapp tihti organistina aga ka dirigendina, selle kõrval tuli teha ka pedagoogitööd. Suviti käis ta vahel kodumaal, juhatades sümfooniakontserte Tartu muusikapäevadel ja VII üldlaulupeol. Komponeerimiseks jäi vähe aega. Siiski on sellest perioodist nii mõnedki märkimisväärsed teosed: eelkõige SÜIT EESTI VIISIDEST ja 1913. aasta Estonia teatrimaja avapidustusteks kirjutatud kantaat PÄIKESELE, aga samuti ka 1905 aastal loodud VIIMNE PIHT viiulile ja orelile, mis haarab oma sügava usulise pühendumisega. Hiljem käsutas helilooja seda pala ka oma oratooriumis HIIOB.
Alanud l maailmasõda ja sellele mõned aastad hiljem järgnenud revolutsioon paiskasid senise elu segamini, lisaks veel lahkhelid abikaasaga. Muusikakool läks hariduskomissariaadi alla, A. Kapp jäeti muusikakooli direktoriks ja nimetati emissariks.
"Enamlased pidasid mind suureks revolutsionääriks, et kirikus kontserte korraldasin. Neil kontsertidel olid kaastegelasiks ooperilauljad Moskvast ja mujalt ning instrumentaalsoliste. Mõned palusid ka tantsijaid kirikusse tuua. Puiklesin vastu: eks pärast poole näe. Rahvast käis kontsertidel palju. Nad kõik otsisid meelerahu pärast enamlaste pealetungi, kus Astrahani elanikel tuli palju kannatada. Kurb elu mu ümber mõjutas mind kirjutama sümfoonilist poeemi "Hauad", meenutas neid aegu A. Kapp ise. Need viimased Venemaal olemise aastad kujunesid heliloojale ootamatult produktiivseiks. Ta kirjutab KEELPILLIKVINTETI CIS-MOLL, mis oma pingelise arenduse ja tunglevusega on üks silmapaistvamaid teoseid helilooja loomingus. Selle esiettekande järel 1918. aastal kirjutas arvustaja: "See teos on tulvil mingeid läbielamusi. On kuulda sünget meeleheidet, siis kergendusohkeid siis jälle täielikku lootusetust". Samasse perioodi kuuluvad ka PRELÜÜD tšellole ja orkestrile, 1915. aastal kirjutatud ANDANTE RELIGIOSO tšellole ja orelile ning suur osa koorilaule. Enamuses neist kajastuvad rasked ajastu probleemid.
1920. aastal allakirjutatud Vene-Eesti rahuleping andis A. Kapile võimaluse tagasipöördumiseks kodumaale. Talle pakuti Estonia teatri muusikajuhi kohta aastaks välismaale enesetäiendamisele suundunud Raimund Kulli asemel. Samal ajal asub ta õpetama ka Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis, mis 1923. aastal konservatooriumiks nimetatakse. 1925. aastal edutatakse selle vanemad ja teenekamad õppejõud, nende hulgas ka A. Kapp professoriteks. 1924. aastal loobus A. Kapp tööst teatris ja pühendus siit peale täielikult pedagoogilisele tööle ja heliloomingule. 20—30ndad aastad on tema loominguserakordselt viljakad. Valmivad mitmed suurteosed, sealhulgas Sümfoonia f-moll (1923) ja oratoorium Hiiob (1928/29), mis oma monumentaalsuselt jamõttesügavuselt on kõrvuti Tobiase Joonase lähetamisega seni eesti muusikas ületamatuiks jäänud. Sellesse perioodi kuulub ka 1934. aastal orelile kirjutatud KORAALIFANTAASIA NÜÜD PAISTAB MEILE KAUNISTE, mille helilooja hiljem pühendas Tallinna konservatooriumi oreliklassile ning kaks aastat hiljem 1934. aastal loodud ORELIKONTSERT NR. 1 F-DUUR teemale E-A-H-S(ES), mis on pühendatud Eesti Akadeemilisele Helikunsti Seltsile.
1927. aastal abiellus A. Kapp teistkordselt. Tema naiseks sai taas sakslanna Gertrud Ruckteschell – tõeline abikaasa, kes kasvatas üles mõlemad isale Astrahanist järele tulnud nooremad lapsed ja seisis läbi kõigi ajaraputuste kindlalt oma mehe kõrval.
Konservatooriumi kompositsiooniprofessoriks jäi A. Kapp 1940. aastani. Esimene nõukogude okupatsioon vabastas ta sellelt ametikohalt. Saksa ajal saab ta konservatooriumisse tagasi, kuid teine nõukogude okupatsioon vabastab ta uuesti ja saadab pensionile. 1944. aastast elab A. Kapp Suure-Jaanis, kus ta 1952. aastal ka sureb.
Ka nõukogude periood oli heliloojale viljakas. Sel perioodil valmivad tema 2., 3., 4. ja 5. sümfoonia, Süidid orkestrile nr 3 ja 4, Pidulik avamäng, Orelikontsert nr 2, Tšellokontsert, Kaksikkontsert klarnetile, metsasarvele ja orkestrile jt.
Iseloomustamaks Artur Kappi kui heliloojat on Juhan Aavik öelnud (resümeeritult): "Artur Kapi muusika on suunalt ja vahenditelt klassikalis-romantiline, seejuures innukalt kontrapunktiline — selles meisterlik ja suurejooneline (Hiiob). Lähtub sisus teatud määral neoklassitsistlikust baasist; on ses osas väheke kõrvutatav Brahmsi ja Regeriga, kuid eesti rahvusliku muusika tunnetuslikult positsioonilt. Paiguti karedakoeline koloriit on ühendatud range loogika ja tõsidusega; osalt täis pingeid ja raskusvaimu, isegi pühalik ja vahel ka sünge". Igal juhul on Artur Kapi pärand suur ja väärtuslik ning vajaks edaspidigi pühendumist.

Mõni sõna Artur Kapi käesolevates kavades ettekandele tulevatest suurematest teostest.

1917. aastal kirjutas A. Kapp ühe oma kõige valulisema ja traagilisema iseloomuga helitöö – SÜMFOONILISE POEEMI HAUAD. See on programmilise sisuga teos, millele helilooja on lisanud kommentaari: "Aja lained ujuvad väsimata igavikku. Kõhisevad ligineva surma tiivad. Meie elu ühes mure ja rõõmu hetkega möödub kui kerge uni ja kaob tagasitulematult tundmata kaugusse."
Kuigi A. Kapp on ise nimetanud oma teost Sümfooniliseks poeemiks, mida see sisuliselt ka on, kirjutas ta teose partituuris pealkirjaks vaid Prelüüd, mille juures on märkus: "Hauad, leinamised". Tegelikult tuleks seda helitööd pidada esimeseks sümfooniliseks poeemiks eesti muusikas. Oma ebapüsiva kromaatilise tunglevuse ning rõhutatult sünge väljenduslaadiga on Hauad erandlik teos A. Kapi loomingus, kus enamasti valitseb klassikaliselt selge tonaalne aluspõhi. Mõningat hingesugulust võib kohati tunda Tšaikovski muusikaga. Kuigi teos lõpeb lootusrikkalt helges Re-mazooris, ei mõju see vabanemisena painajalikest meeleoludest, vaid pigem kauge ja kättesaamatu igatsusena.
Süngetest meeleoludest on ajendatud ka aasta hiljem, 1918 valminud PRELÜÜD tšellole ja orkestrile, mille helilooja on seadnud ka tšellole ja orelile. Kuigi selle läbiv juhtteema viitab intonatsiooniliselt R. Wagnerile (Isolde surm ooperist Tristan ja Isolde), avaldub siin A. Kapile iseloomulik tõsidus ja tundesügavus. Tähelepanu väärib teose meloodilisus, milles ilmneb helilooja püüd muusikaliselt ehtsa ja võltsimatu tundeväljenduse poole. Prelüüdi iseloomustab rahulik enesesse süüvinud meeleolu, milles puuduvad kontrastsed muusikalised kujundid. Tegelikult meenutab see üht improvisatsiooni, milles kordub üks väljendusrikas meloodiline käik, millele tugineb kogu muusikaline arendus.
Viiulile on A. Kapp kirjutanud vaid mõned üksikud teosed. Nimetagem neist tema 1898 valminud üheosalist Viiulisonaati d-moll, mis on esimene arvestatav viiuliteos eesti muusikas üldse, 1905 loodud Viimset pihti ning vaimulikku aariat viiulile ja orelile, mis on jäänud täiesti tundmatuks.
1942. aastast pärineb FANTAASIA VIIULILE JA ORELILE teemale B-A-C-H. Selles avaldub helilooja sügav austus ja armastus Bachi loomingu vastu, millesse A. Kapp oli kogu elu eriliselt kiindunud. Kahjuks on Fantaasia originaalkäsikiri kadunud. Fantaasia orkestreeris 1968. aastal dirigent Kirill Raudsepp, kelle suurepärases orkestratsioonis kõlab see ka nüüd.
B-A-C-H teema kõrval on A. Kapp oma Fantaasias käsutanud ka Bachi Sarabandi teemat Prantsuse süidist nr. 1. A. Kapi teos on oma väljenduslaadilt ja helikeelelt üpris lähedane Liszti samanimelisele oreliteosele. Tähelepanu väärib fantaasiarikas ja tehniliselt nõudlik viiulipartii, mis leiab eriti virtuoosse käsitluse soolokadentsis. Kuigi teos on käesoleval ajal peaaegu tundmata, võib liialdamata väita, et tegemist on ühe tähelepanuväärivama viiuliteosega eesti muusikas, mis võiks pälvida ka rahvusvahelist tunnustust.
Kantaat PÄIKESELE kõlas esmakordselt 25. augustil 1913. aastal Estonia uue teatrihoone avamisel. Sellekohase ettepaneku tegi heliloojale juba 1910. aastal VII üldlaulupeo aegu Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja hilisem Estonia teatri muusikaosakonna esimees Rudolf Hurt, kes pani ette luua suurem helitöö ärkamisaja luuletaja Mihkel Veske patriootilise sisuga luuletusele Paistus Peipsi piirelt.
Eestis sel ajal valitsenud venestuspoliitika aegu oli teosel tugevalt sümboolne tähendus. Oma luuletuses ülistab M. Veske eesti keele kõla samastades selle tähtsust eesti rahva jaoks päikese kui valguse andjaga: "Päike, oh õnnista eesti rahvast! Kaob kui kord eestlaste keele kõla, ara siis sinagi tõuse ja ela!" Teose esiettekandmise juures autor ise viibida ei saanud, kuid ta juhatas seda 1916. aastal Tartus Vanemuise suvemuusikakontsertide sarjas.

(Heliloojate Kappide Muusikapäevad Suure-Jaanis 12.-14. juuni 1998 kavast)