Artur ja Villem Kapiga võrreldes kulges Eugen Kapi elu ja loominguline tee tunduvalt erinevalt. Kui kaks eelmist said juba lapseeas isakodust Suure-Jaanist kaasa põlise eesti vaimu, siis Venemaal Astrahanis sündinud Eugen Kapp oli oma kujunemisaastail ümbritsetud vene kultuurist. Siin möödus tema lapsepõlv, siin sai ta tunda ka karjapõlve rõõme ja muresid. Nii jäigi ta kogu eluks eesti keelt veidi kangelt kõnelema, seda enam, et naitunud hiljem venelannaga oli ka tema kodune keel vene keel. See seletab ka tema suundumist sõja puhkedes koos paljude teiste eesti kultuuritegelastega vene tagalasse Jaroslavli, samal ajal kui Artur ja Villem Kapp taandusid sõja eest pakku isakoju Suure-Jaani. Sellele vaatamata on Eugen Kapi ulatuslikus ja zanriliselt mitmekesises loomingulises pärandis eesti muusika jaoks hulgaliselt väärtuslikku. Eriti kaaluka sõna on ta öelnud eesti lavamuusikas. Tema 1945. aastal R Rummo libretole loodud ooper Tasuleegid oli E. Aava Vikerlaste kõrval teine tõsiselt arvestatav eesti ooper. Oma zanris oli esimene E. Kapi lasteooper Talvemuinasjutt (1958, l. Nasalevitši libreto). Ooperizanrile jäi helilooja truuks ka hilisemas loomingus. 1975. aastal nägi rambivalgust tema viimane ooper Rembrant. E. Kapp on loonud ka kaks suurepärast balletti Kalevipoeg (1947, 1961, A. Särevi libreto, autasustatud omal ajal riikliku preemiaga) ja Kullaketrajad (1956, 1976, A. Aegvere ja A. Abolimovi libreto).
Oma loomingu oskas E. Kapp suurepäraselt siduda eesti rahvamuusika ja selle traditsioonidega. Isalt saadud põhjalikud kompositsioonialased teadmised ja oskused võimaldasid seda ka meisterlikult teha.
Eugen Kapp sündis 26. mail 1908. aastal Astrahanis, kus isa oli muusikakooli direktoriks. Siin saab ta oma esimesed muusikatunnid kohaliku klaveriõpetaja A. Verpitskaja käe all ja oma esimesed suuremad muusikaelamused isa taktikepi all kõlanud ooperietendustelt, kus nägi ja kuulis Ivan Sussaninit, Jevgeni Oneginit, Fausti ja mitmeid teisi oopereid. Võib olla sai just siit alguse ka tema enda hilisem huvi lavamuusika vastu. Muusikaõpingud jäid pooleli, kui Zenja koos ema ja vanema vennaga Astrahanist Harabalisse suundusid. Põhjuseks olid nii maailmasõda kui selle järel puhkenud revolutsioon, aga ka lahkhelid vanemate vahel, mis lõpuks lahutuseni viisid. Zenjal tuli nüüd koos vennaga karjas käia. Elu läks nagu karjapoisil ikka.
1920. aastal kui A. Kapile tehti ettepanek hakata Estonia teatrit juhtima, jõudis ka Eugen, kes vahepeal isa juurde oli asunud koos õega Tallinnasse. Siin astus E. Kapp kõigepealt algkooli, 1922. aastal aga Tallinna konservatooriumi klaveriklassi. Sisseastumiseksamil tuli tal ka mingil lihtsal teemal improviseerida. Kui ta oma mängimise lõpetas lausunud Mihkel Lüdig lõbusalt: "Nitševo! V ruskom duhhe!" Eugen võeti vastu ja ta hakkas õppima oma kasuema Gertrud Ruckteschelli klaveriklassis. Hiljem õpib ta veel Peeter Ramuli ja Theodor Lemba juures. Samal ajal jätkab ta gümnaasiumis õppimist. Kuid järjest enam hakkab teda huvitama komponeerimine ja temast saab isa kompositsiooniklassi õpilane.
30ndatel aastatel kirjutab E. Kapp oma kaks ulatuslikumat helitööd Trio es-moll (1930) ja sümfoonilise poeemi Tasuja. Vaatamata sellele, et tegemist on koolitööga, väärib Trio tähelepanu nii oma sisu kui meisterlikkuse poolest. Kuigi kohati veidi skrjabinlik (heliloojat võlusid neil aastail Skrjabin ja Grieg), on teoses juba nii mõndagi, mis saab iseloomulikuks tema hilisemale loomingule. Tasujas käsutatud vana eesti orjalaulu viisist, mida soovitas E. Kapile isa, kes ka ise oli seda väljendusrikast meloodiat käsutanud oma Esimeses sümfoonias, sai aga hiljem aluseks tuntud tasujate koorile Tasuleekides. Nii algas E. Kapi kauakestnud loominguline töö, mis muuhulgas pälvis ka omal ajal valitsenud võimu kõrgeima tunnustuse — NSV Liidu rahvakunstniku tiitli. Ka E. Kapist saab konservatooriumi lõpetamise järel sama õppeasutuse pedagoog ja seda tööd teeb ta peaaegu elu lõpuni.
E. Kapi loomingut iseloomustavad tihe side eesti rahvamuusikaga, meloodiline ja siiras väljenduslaad, lüürilised, eepilised ja heroilised kujundid ning kompositsioonitehniline meisterlikkus. Üks olulisemaid isikupäraseid jooni on erakordne tantsulisus. See ei ilmne mitte ainult tema ballettides vaid ka sümfoonilistes ja teistes instrumentaalteostes. Tema kujundite karakteersus ja koloriitsus on tihti saavutatud karakterit või situatsiooni tabavalt iseloomustava rütmiga.

(Heliloojate Kappide Muusikapäevad Suure-Jaanis 12.-14. juuni 1998 kavast)