7. septembril 1913. aastal sündis Artur Kapi vanema venna Hans Kapi peres esimene poeg, kes sai nimeks William (Villem). Algõpetuse klaverimängus sai Villem Kapp) perekonna traditsioonide kohaselt isalt. Õige pea pandi ta aga õppima kohaliku muusikaõpetaja E. Göbeli juurde. Poisi eriline musikaalsus avaldus juba varases lapseeas. Suure huviga olevat ta jälginud teda ümbritseva looduse ja loomade häälitsusi, et neid siis klaveril järele aimata. Isa kooriharjutuste ja orelimängu kuulamine, Ilmataris korraldatud kontserdid ning Kappide peret pidevalt külastanud Mart Saare, Mihkel Lüdigi, Juhan Aaviku, lell Arturi ning lellepoeg Eugeni musitseerimised ja kõnelused muusikast ei jätnud oma mõju avaldamata.
V. Kapi enda ja tema tädi mälestuste järgi olnud tal lapsepõlves kolm põhihuvi: muusika, loodus ja sport. Lapsepõlvemälestustest ilmneb ka soe sõprus lellelaste Zenja (Eugen) ja Ljoljaga (Elisabeth), kes peale kodumaale tagasijõudmist peatusid mitu kuud Kappide juures Suure-Jaanis.
1927. aastal lõpetas V. Kapp Suure-Jaani algkooli ja asus edasi õppima Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi. Paralleelselt jätkusid klaverimänguõpingud, nüüd juba Viljandi klaverõpetaja, Leipzigi konservatooriumi kasvandiku M. Siimonsoni juures.
Ka V. Kapi lemmikhelilooja oli Bach. Selle kiindumuse oli ta pärinud juba isakodust. Artur Kapp ja Mart Saar olevat Bachi sageli naljatades "Suure-Jaani meheks" nimetanud.
Tasapisi püüdis V. Kapp ka ise komponeerida. Nii pärineb Viljandi gümnaasiumi päevilt J. Liivi tekstile loodud segakoorilaul Lumehelbeke. Samal tekstil põhineb ka 1955. aastal loodud samanimeline soololaul.
Gümnaasiumi lõpetamisel 1932. aastal tuli valida, kuhu minna edasi õppima. Valiku tegemisel ei jätnud kindlasti mõju avaldamata Artur Kapi, tema poja Eugeni ja Mart Saare eeskuju. Nii ei suutnud Villem Kapp kogu elu unustada seda tohutut elamust, mille ta sai 1931. aastal Tallinnas A. Kapi oratooriumi Hiiob kuulamisel. Suviti käis Suure-Jaanis suvevaheaega veetmas lellepoeg Eugen, kelle komponeerimist V. Kapp sageli kuulis. Koos käisid nad ka külas Mart Saarel, kelle kodu Suure-Jaanist 16 kilomeetri kaugusel Hüpassaares asus. M. Saare omapärane muusika, eriti aga tema suurepärased rahvaviisitöötlused avaldasid mõlemale noormehele suurt mõju. Nii otsustaski V. Kapp 1932. aasta sügisest oma õpinguid Tallinna konservatooriumis jätkata, algul A. Topmanni oreliklassis, seejärel A. Kapi ja hiljem H. Elleri kompositsiooniklassis õppides.
Tšaikovski ja H. Kapi portreede kõrval rippusid V. Kapi töötoa seintel hilisemal ajal kolm fotot inimestest, kellele ta oma kujunemisel kõige enam arvas tänu võlgu olevat. Need olid Heino Eller, Mart Saar ja Artur Kapp. Nagu helilooja ise ütles, õppis ta Artur Kapilt "... mõtete julgust ja avarust, Saarelt rahvusliku joone oskuslikku käsitlemist, Ellerilt palju ilu, peent võlu ja meisterlikku viimistlust... Artur Kapilt sain tugeva ülddramaturgilise aluse, Ellenit oskuse viimistleda uue teose iga detaili, ühtegi takti vahele jätmata."
Peale konservatooriumi lõpetamist 1944. aastal sai V. Kapist Tallinna muusikakooli pedagoog. 1945. aastast kuni oma surmani 1964 töötas ta aga Tallinna konservatooriumi õppejõuna, 1957–1964 kompositsioonikateedri juhatajana. Ta õpetas solfedzot, harmooniat, polüfooniat, analüüsi, hiljem orkestratsiooni ning 1949. aastast alates kompositsiooni. Tema juures on õppinud H. Rosenvald, L. Veevo, Ü. Vinter, V. Tormis, H. Otsa jt.
Kuni elu lõpuni ei kaotanud Villem Kapp sidet ka Suure-Jaaniga. Siin käis ta alati kui mahti sai. Ka suur osa tema helitöödest on valminud või alguse saanud just Suure-Jaanist. Siin aitas ta mitmesuguseid muusikaüritusi ja kontserte korraldada, mis Suure-Jaanis sagedasti toimusid.
Kuigi V Kapp on kirjutanud mitmetes zanrites, moodustavad tema loomingu suurima ja väärtuslikuma osa soolo- ja koorilaulud. Nende kõrval väärivad tähelepanu aga ka Sümfoonia nr 2 (1955), ooper Lembitu, (1961), kooripoeem Põhjarannik (1958) ja Puhkpillikvintett (1957).
Seda, et V. Kapp oli eriline loodusearmastaja ja et just loodus on teda kõige enam inspireerinud, näitavad tema enamuse soololaulude pealkirjad: Nõmm, Pilvele, Sina kena tammekene, Kevadlaul, Kuldhommik, Rannal, Kui lõpeb suvepäeva viimne vine, Lumehelbeke jt. Läbinisti akvarellilikus ja õhkkerges Lumehelbekeses (1955) on helilooja suurepäraselt tabanud J. Liivi luuletuse meeleolu ja alatooni. Võluvalt hingestatud on ka teine V. Kapi lemmikpoeedi J. Liivi tekstile kirjutatud vokaalminiatuur Sa tulid (1950). Üks kaunimaid soololaule eesti vokaalmuusikas tervikuna on aga kahtlemata V. Kapi 1950. aastal J. Sütiste suurepärasele tekstile loodud Kui lõpeb suvepäeva viimne vine. See Sütiste loodus- ja armastuslüürikast läbipõimunud erakordselt kaunis tekst inspireeris heliloojat aasta hiljem samale tekstile ka meeskoorilaulu looma.
Vaieldamatu pärl eesti koorimuusikas on ka 1958. aastal K. Merilaasi tekstile kirjutatud kooripoeem Põhjarannik baritonile, meeskoorile ja orelile. Helilooja on kirjutanud poeemile neli erinevat saadet – oreli, klaveri, sümfoonia- ja puhkpilliorkestri jaoks. See on võimaldanud teost igas olukorras ette kända. Teose poeetiline mõte saab alguse lühikesest instrumentaalsest sissejuhatusest, mille " ... rahulik otsekui merestiihia puutumatust sügavusest juttu vestev meloodia takt-taktilt ärevamaks ja rühikamaks muutub. Poeemi meeskooripartii algab tenorite ja baritonide lennukalt ülesviskuva kolmkõlakäiguga, mis koos ainult veerandnoodi võrra hiljem sisseastuva samakäigulise bassiga loob mulje laine laine järel vastu kallast pekslevast merest. Pulseerivast liikumisenergiast vallatud tõusvate ja vaibuvate motiivide raevukusele on vastandatud võimuka, suursuguse ja vankumatu ranniku stoiline muusikaline kujund — "võimas on meri, veel võimsam on maa"". Nii on teost iseloomustanud V. Kapi monograafia autor Helga Tõnson. Poeemi muusika puhul on märgitud selle Sibeliuse finlandialikku emotsionaalsust ja loomulikult ka põhjamaist kargust.
"Koos inimese ja kunstnikuga sündinud ning kasvanud rahvuslikkus, eesti rahvaviisikäändude, intonatsioonide ja rütmielementide ning põhjamaa loodusest ja inimesest kõneleva mehise kärmuse, talitsetud lüürika ning mõõdukuse raamidesse surutud lustakate rõõmuavalduste süntees on olnud selleks muusikaliseks algmaterjaliks, millest Villem Kapp oma teoseid vormis. Tema helitöödes on rohkem südant kui intellektuaalsust, teoste elamuslikkus ja dramaatilisuseni küündiv tundeintensiivsus on juba esimese kuulamisega haaratav ning mõistetav, vorm klassikaliselt selge ja enamasti sümmeetriline, rütmiline joonis kaasaja aktiivse liikumisenergia ja paindlikkusega võrreldes rangem, lihtsam ja traditsionaalsem" –lõpetab H. Tõnso oma raamatu Villem Kapp.

(Heliloojate Kappide Muusikapäevad Suure-Jaanis 12.-14. juuni 1998 kavast)