Tobiase «Joonase lähetamine» sai valmis aastal 1909,
Kapi «Hiiob» 1929. aastal. Klassikalis-romantilise «eurokeele»
õpipoisid olid mõlemad. Selle vahega, et Tobias oli geniaalne,
aga Kapp usin õpilane.
Teoste loomisajaks oli romantism omaenese sünniruumiski üsna
moest väljas. Romantismi pompoossusele ja vormitusele vastuseks
kuulutas Eduard Hanslick juba 19. sajandi teisel poolel kainuse esteetikat
oma kirjutises «Muusikaliselt ilusast». 1923. aastal üldistas
Ernst Kurth romantismi allakäiku.
Tõsimeelne eesti mees
Antiromantism tõi muusikasse Stravinski paganliku eksootika,
Debussy jahedad harmooniad, prantslaste triviaalesteetika ning saksa
vormikultuse vigurid. Ühtlasi taasavastati minevikku: romantismi
harjal tõi Felix Mendelssohn Bachi teosed varjusurmast välja
ja 20. sajandi alguses formuleeris Ernst Kurth lineaarse kontrapunkti
alused.
Kõik «ismid» olid õhus, aga eesti heliloojad
püsisid tõsises meeles ja jutustasid kangelaslugusid. Ei
jälgegi uusaegsest irooniast, madalkeelsusest või vormimängitamisest.
Kapi «Hiiobis» on ohtralt mehaanikat: motiivikordusi, sekventse,
paralleelliikumisi, orelpunkte, koloristlikke mustreid. Traagelniidid
salongilüürika, ooperiromantismi ja kontrapunkti vahel on
väga nähtavad.
Tobiase muusikas valitseb elastne ning riskivalmis harmooniameel. Teos
on keeleliselt ühtsem, aga dramatismist särisev. Selles on
ohtralt ajajõnkse, dünaamilisi ja harmoonilisi ootamatusi,
katkestusi ja pöördeid, mis muusikalist lugu laevad.
Hilisromantismi. subtiilsuse taustal tõuseb Tobias esile karm-rünkliku
monumentaalsusega ja üle võlli ajavate kontrastidega, Kapp
- orelliku kõlakoloriidi ja talupoeglikult püüdliku
tehnikaga.
Euromõõdust väljas
Meie austame kõrgelt euroküünarpuud, läheme Euroopasse
nii edasi kui ka tagasi. Näib, et väljastpoolt paistab väärtuslik
pigem see, mis euromõõduga väga ei sobigi. Tormise
ja Pärdi muusikas on maailma lummanud teatav tehnoloogiline kärmus,
edevusetus või kasinus, mille varjust sisendusjõudu õhkub.
Kultiveerimatus nagu loodusloode.
Ehk paistabki Euroopast vaadates seesama, millest naiivselt puhevil
kujundi kaudu kirjutab Tobias 1913. aastal: «Eesti muusikas hõõgub
nagu süte all salalik elutuli, luurab asiaadi bestia temperament».
Kas meil kõlaksid «Joonas» ja «Hiiob»,
kui Vardo Rumessen omal ajal nullpunktist alustanud ei oleks? Tema tegevust
eesti klassika taaselustajana on raske üle hinnata.
Tagasi
