Miks just muusikaga tegelema hakkasite?
Kodus taheti, et mängiksin pilli. Kui ma pärast Raba algkooli neljandat klassi Pärnu-Jaagupi keskkooli läksin, hakkasin ka Pärnu lastemuusikakoolis õppima.
Päevad venisid üsna pikaks, Kivi-Vigalast Pärnusse on ligi viiskümmend kilomeetrit ning ainuüksi edasi-tagasi sõitmisele kulus kaks tundi.
Enda arvates olin ma päris kaval, sest sain niimoodi kodutöödest kõrvale hiilida. Pidasin kergemaks selle asemel klaverit harjutada.
Kuid mida aeg edasi, seda otsustavamaks sai see mu saatuse määramisel, sest pillimäng hakkas meeldima.

Kas teie lapsepõlvekodus oli teisigi muusikuid?
Isa oskas klaverit mängida, ta juhatas pikka aega Vigala rahvamajas ansamblit, samuti Velise segakoori, kellega käis mitmel korral laulupeol.
Tegelikult pidas isa Vigala meiereis raamatupidaja ametit, töötas ühes toas ühe laua taga Veljo Tormise isaga, kes oli Vigala kiriku organist ja köster. Pärast tema surma 1967. aastal oli kirikusse vaja uut organisti ning mõne aja pärast pöördutigi minu isa poole, et ta võtaks selle ameti üle.
Oli seitsmekümnendate algus ja käis kõva komparteisse värbamine. Isa oli Suure Isamaasõja veteran, nii hakati ka temale peale käima, et ta parteisse astuks.
Ühte korda mäletan väga hästi, kui keegi omakülamees pidi tulema isa agiteerima. Kooliõpetajast ema käskis varakult kogu maja akendele kardinad ette tõmmata ja kamandas meid pööningule. Pidime seal hästi vaikselt püsima, et tulijale jääks mulje, nagu poleks kedagi kodus. Läks õnneks.
Järgmine kord tuli aga üks mees Raplast. Nad rääkisid isaga, kui äkki hakkasid kirikukellad lööma. Mees küsis selle peale: kas te seal ka vahel käite? Isa vastas: käin küll. Ja asi oligi lahendatud, enam teda parteijutuga tülitama ei tuldud.
Isa oli Vigala kirikus organist kuni 1993. aastani.

Nii et oreli juurde sattusite tänu isale?
Kindlasti mõjutas just tema mind orelit mängima.
Kui rääkisin isale, et tahaksin endale jalgratast, ütles tema: "Tule mängi vahetevahel kirikus orelit, siis saad poole minu teenistusest endale."
Pidasin vastu üle aasta, siis sain rattaraha kokku. Jalgratta vastu oli mu huvi tolleks ajaks jahtunud, kuid orelimängu vastu kõvasti tõusnud. Hakkasin peale käima, et kas ma ei võiks kogu aeg tema eest orelit mängimas käia.
Isa muidugi selle peale ei läinud. Võisin küll mängimas käia, aga raha ma selle eest enam ei saanud.
Kui Veljo Tormise vanemate maja tühjaks jäi, pani kolhoos sinna elama juhutöölised. Tormiste koduorel toodi lõpuks meile, et pill ei häviks.
Muusikakooli lõpuks oli mul selge, et lähen konservatooriumi orelit õppima.

 

Orel sisaldab nii palju kõlavärve, et neid kõiki suudab tabada ainult väga tundlik interpreet.
MIKK RAUDE

 

ANDRES UIBO • Sündinud 16. aprillil 1956 Kivi-Vigalas • Abielus, neli last Haridus • Tallinna Muusikakool 1976 • Tallinna Konservatoorium 1981 • Lübecki Muusikakõrgkool 1991-93 Töö • Niguliste kiriku organist 1981- • Eesti Muusikaakadeemia õppejõud 1994- • Eesti Kontserdi produtsent 1997- • Alates 1980 kokku üle tuhande kontserdi endise NSVLi orelilinnades, Itaalias, Saksamaal, Poolas, Taanis, Rootsis, Soomes, Austrias, Jaapanis • Tallinna orelifestivali asutaja ja kunstiline juht 1987- • Kuus CDd ja kaks LPd • Raamat "Eesti orelid"

 

Kas olete oma valiku õigsuses kunagi kahelnud?
Olen alati teadnud, et minust saab muusik ning ma pole oma valikut kahetsenud.
Jonn ja järjepidevus käib mu loomuse juurde, see on aidanud rajal püsida. Ja mitte ainult muusikuna. Olen siiani osanud enamasti õigeid otsuseid langetada, sest analüüsin alati, kas jõud hakkab peale või mitte. Kui millegi juures jään kahtlema, siis sinna ma oma nina ei pista.
Ka oma väga arvukaid ühiskondlikke ülesandeid olen asunud täitma alles siis, kui tean, et suudan püstitatud eesmärgini jõuda. Vastasel juhul pole üldse mõtet jõudu ja energiat kulutada.
Näiteks Tallinna Toomkiriku orelifondi tegevuse alguses arvasid paljud, et enne kümmet aastat seda pilli korda ei saa. Ütlesin tookord kohe: kui kolme aastaga asi lõpetatud ei ole, siis ei tule sellest üldse midagi välja.
Alati on vähemalt kaks võimalust: kas hüppad latist üle või poed alt läbi. Selleks et hakata alt läbi pugema, pole minu meelest mõtet latti üles pannagi.

Olite Hugo Lepnurme õpilane. Missugune õpetaja ta oli?
Minusugusele maalt tulnud poisile oli muidugi suur asi õppida sellise mehe käe all. Kuigi Lepnurme tegelikust väärtusest ma nii noorelt veel aru ei saanudki, paljud asjad on jõudnud alles hiljem pärale.
Lepnurme juures õppisid mitmed, kuid tema tegi endale kiiresti selgeks, kes on andekas ja tulevikuga muusik, kes ei ole, ehk kellega tasub vaeva näha, kellega mitte. Ta armastas niisugustel puhkudel öelda, et võime ju õppida ja harjutada, aga sellel kõigel pole alati mõtet. See tähendas, et ta oli oma valiku teinud.
Nüüd, kui olen ise pedagoog, saan aru, et sellised otsused ei ole kerged, kuid need tuleb teha. Kuigi õpetama peaks kõiki, sest kõige tähtsam on õpilase enda tahe.

Kas oreli puhul ainult heast tahtest ja innukast harjutamisest ei piisa?
Ei piisa. Näen seda oma õpilaste pealt. See, kes võib klaverimängus väga väljapaistev olla, ei pruugi orelimängijaks sugugi nii hästi sobida.
Orel nõuab rahulikku meelt, suursugust esituslaadi ja väga head koordinatsiooni, sest mängu ajal on korraga töös nii käed kui jalad.
Lisaks nõuab orelimäng organistilt väga head kõlavärvi taju. Nagu kunstnike puhulgi - suurepärane graafik, kes oskab teha häid pliiatsijoonistusi, ei pruugi maalimises sugugi nii hea olla, sest tal pole sünnipärast värvitaju.

Mille poolest orel nii eriline on?
Orel on väga pika traditsiooniga pill. Praegune kõige vanem töökorras orel maailmas pärineb XIV sajandi algusest.
Oreli tüüpe on läbi aegade olnud väga palju. Renessansiajastu oreleid võib jagada prantsuse, saksa ja itaalia renessansi tüüpi pillideks. Samamoodi eristuvad barokkajastu orelid. Ka päritolumaa järgi võib neid eristada.
Klaver on universaalne, ühesugune nii Hispaanias, Saksamaal kui Itaalias, sest tal puuduvad regioonile omased tunnused. Orelil on väga selge rahvuslik või regionaalne tundemärk juures. Kõla omapära järgi võib neil vahet teha, nagu ära tunda itaalia tenorit või vene bassi. Kui Kesk- ja Lõuna-Saksamaal olid orelid väikesed, siis Lübeckis ja hansalinnades olid orelid uhked ja suured. Hispaanias, kus elati väga kuninglikult, ehitati osa orelivilesid mitte vertikaalis, vaid horisontaalis, et muusika kõlaks võimsalt otse saali.
Kui klaver ja pianist ei kuulu mitte alati kokku, sest oma pill võib küll kodus olla, kuid kontsertesinemisele seda kaasa ju ei võta, siis orelimängija valitakse alati konkursiga kindla oreli juurde.
Maailmas on organisti kohale alati väga suur konkurss. Kui näiteks Pariisi Jumalaema kiriku organisti koht vabaneb, tuleb sellele kohale paar-kolm tuhat sooviavaldust. Huvitav, et läbi aegade on alati üks Pariisi Jumalaema kiriku kolmest organistist olnud pime.
Orelimängijate hulgas on üldse väga palju pimedaid muusikuid. Pime tajub kõlavärve nägijast palju tundlikumalt. Orel sisaldab aga väga palju kõlavärve.
Oreliga on seotud väga palju asjatundjaid. Ühed, kes ehitavad, teised, kes parandavad, mängivad või uurivad. See on suur omaette maailm. Oreli prospekti ehk fassaadi võib vaadata mitte ainult tunde ja päevi, neid võib uurida aastaid.
Igast maailma orelist võiks kirjutada paksu raamatu.

Teie olete Eesti orelitest raamatu kirjutanud.
Olen palju südant valutanud Eesti orelite saatuse pärast. Raamatut kirjutada on tunduvalt lihtsam kui võidelda oreli säilimise ja kordasaamise eest.
Eestis on umbes kakssada orelit, millest 140 tuleks oma väärtuse pärast kindlasti säilitada. Enda teeneks pean oma kodukoha Vigala kiriku oreli, Kullamaa ja Nissi kiriku oreli kordasaamist. Tallinna Toomkiriku orelifondis sain selleks väga hea kogemuse.
Eriti hea meel on mul selle üle, et kahe nädala pärast hakatakse Eesti Muusikaakadeemias uut orelit üles panema. See on mu enda kavandatud, Põhja-Saksa barokkoreli tüüpi pill, mille ehitas Saksa firma Martin ter Haseborg. Välja hakkab see nägema erakordselt kaunis, kahele poole avanevate tiibadega, millel on Jüri Arraku maalid.
See oleks Eestis esimene Põhja-Saksa barokkoreli tüüpi orel ning just sellele pillile on kõige rohkem muusikat kirjutatud.

Milliste mõjutustega on Eesti orelid?
Kindlasti saksa. Siinsete kirikute orelid on kõik oma kõlalt romantilist tüüpi. Lihtsalt seetõttu, et vanema perioodi pille ei ole meil säilinud. Enamik Eesti oreleid on ehitatud ajavahemikus 1860-1940, mis oli romantilise muusika õitseaeg. Prantsuse oreleid meil kahjuks ei ole, kuid prantsuse mõjutustega on Kaarli kiriku orel, selline väga karge kõlaga.
Mulle endale on kõige südamelähedasem Põhja-Saksa barokkoreli tüüp. Ehk tuleb see sellest, et olen Lübeckis õppinud. See oli omal ajal Euroopa tähtsaim orelilinn, kus käis kuulsa Buxtehude juures õppimas ka Bach. Näiteks Lübecki Börs avati igal tööpäeval alles pärast väikese orelikontserdi lõppu Maria kirikus.

Mille poolest on Tallinna Jaani kiriku orel erakordne?
Kindlasti selle poolest, et Gustav Normann on olnud Eesti kõige väljapaistvam orelimeister. Ta õppis tolle aja Euroopa kõige kuulsama meistri Friedrich Ladegasti juures, kes on ehitanud ka Tallinna Toomkiriku ja Valga kiriku oreli. Eestis on säilinud paarkümmend Normanni pilli, mis on nii hästi ehitatud, et võivad püsida veel mitusada aastat, kui just inimese kuri käsi tahtlikult midagi ära ei riku.
Kristian Wegscheideriga, kes hakkab Jaani kiriku orelit taastama, käisime paljusid neist vaatamas. Ühe oreli taastamise puhul tulebki säilinud materjali väga palju uurida.
Miks minnakse orelimuusikat parema meelega kuulama kirikusse kui kontserdisaali?
Sõltub kultuuritraditsioonidest. Venemaal ei olnud kirikutes üldse orelit, seal käib rahvas orelit ainult kontserdisaalis kuulamas ning saalid on alati puupüsti täis.
Hiinas ja Jaapanis on hakatud panema üles väga uhkeid oreleid. Kogu Kagu-Aasia regioonis omandab orel üha suuremat tähtsust. Ka organistiks õpitakse seal praegu hoolega.

Kuidas Eesti organistid maailma tippude kõrval paistavad?
Kindlasti oleme väga heal kohal. Vaatamata sellele, et oreliõpetuses on olnud raskeid aegu. Oreliõpetust üritati konservatooriumis Nõukogude ajal lõpetada, Hugo Lepnurme ees löödi mitu korda konservatooriumi uks kinni, kuid tema suutis siiski järjepidevust hoida.
1987. aastast saadik, kui asutasin Tallinna rahvusvahelise orelifestivali, on Eestis käinud esinemas üle saja maailma tippmuusiku. Kui aga maailma tipud tulevad festivalile mitte raha pärast, sest seda meil niikuinii palju ei ole, vaid peavad oma osalemist auasjaks, on järelikult tegemist kõrgetasemelise üritusega.
Mul on hea meel, et Tallinna oreli festivalil esinevad tuntud organistide kõrval edukalt ka minu õpilased: Aare-Paul Lattik. Pille Metson, Tiia Tenno, Helen Tammeste.

Kuidas kõlavad kokku kultuur ja poliitika?
Poliitika võib avaldada kultuurile nii positiivset kui negatiivset mõju. Mõnikord on need seosed üsnagi imelikud. Näiteks Kolmekümneaastane sõda oli muusika edenemise seisukohast erakordselt viljakas aeg. Sõja tõttu hakkasid rahvad rändama, heliloojad nende seas. Väga kaua omas mahlas küpsenud muusikutele mõjus see hästi.
Kui paljud head muusikud pidid näiteks Hitleri-Saksamaalt Läände emigreeruma ainuüksi sellepärast, et nende looming ei istunud füürerile. Hitler tõstis ausse Wagneri loomingu. Wagnerit esitasid suured orkestrid, see mõjus pompöösselt ning pidi kajastama tolle aja Saksa riigi olemust.
Tagajärg on aga see, et Iisraelis ei lubata praeguseni paljudel puhkudel Wagnerit esitada. Süüdi on küll rumal poliitika, kuid kokkuvõttes jääb kannatajaks helilooja.
Loojale võib rasketest tingimustest isegi kasu olla. Ja isegi kui tema loomingut ei lubata kohe ette kanda, ei juhtu sellest suurt midagi. Aeg ei kahjusta väärt loomingut. Interpreedile aga on head esinemisvõimalused olulised, sest tema peab saama end teostada käesolevas ajas, pärast võib tema jaoks hilja olla. Ma tean, et Saksamaa liidumaades elavad kultuuriinimesed väga valimistele kaasa - kas võimule tulevad sotsiaaldemokraadid või kristlikud demokraadid -, sest ühed on lubanud kultuurile rohkem raha kui teised.

Kas ka meie kultuuriinimesed elavad Riigikogu valimistele innukalt kaasa?
Meie ühiskond pole veel piisavalt küps. Eestis hoiavad nii muusikud, kunstnikud kui üldse kultuuriinimesed rohkem igaüks oma tsunfti. Me ei hoia kokku. Selle peale pole nagu tuldud, et toetades naabrit toetad ka ennast. Kõik katsuvad ise hakkama saada. Seda üksteise mittetoetamist võib meie nõrkuseks pidada, mis ei lase võimekatel alati tippu jõuda.
Praegu võib kindlalt väita, et kui Riigikogus poleks muusikuid esindanud Vardo Rumessen, poleks meil võibolla senini muusikaakadeemia uut hoonet. Samuti olen kindel, et kui Riigikogus oleks muuseumitöötajate esindus, kelle lobitöö aitaks otsuste kaalukaussi kallutada, küll siis leitaks ka kunstimuuseumi ehitamiseks raha. Kõik sõltub otsustajatest. Meil jääb ainult pöialt hoida, et homme oleksid paremad otsustajad kui täna.
Kultuuriprotsessid on väga pikaldased, siin ei teki miski üleöö. Kui põllumees külvab viljaseemne maha, aga saak ikaldub, siis võib järgmisel aastal uuesti külvata ja saaki saada. Kui aga kaotada ära üks koor, nagu kaotati Eesti Raadio segakoor, siis võib see meie jaoks igaveseks kaduma jäädagi.
Kultuur on nii habras, et iga vale otsus võib tähendada aastakümneid, enne kui midagi uuesti sündima hakkab.

Kindlasti on teil peale muusika ka muid huvisid.
Kaudselt puudutavad kõik mu tegemised muusikat. Alustasin 1985. aastal majaehitust Nõmmele, kolme aasta eest kolisin sisse. Maja sai päris suur, aga kuna mõlemad tütred õpivad Tallinna Muusikakeskkoolis muusikat, siis peabki ruumi palju olema.
Vanem tütar Tiina õpib VI klassis õpetaja Kersti Sumera juures klaverit. Noorem, Mari-Liis, IV klassis õpetaja Ivi Tiviku juures viiulit.

 

Uibode kodu on kui helisev muusika. Noorem tütar Mari-Liis mängib viiulit, isa
orelit ja vanem tütar Tiina klaverit.

 

Kas ka abikaasa on muusik?
Ei ole. Abikaasa Anu töötab 1991. aastast Saksa saatkonnas, hariduselt on ta inglise filoloog.

Kui pikalt oma tegemisi ette planeerite?
Suured asjad tuleb kaugele ette paika panna.
Festivalide korraldamine käib kogu aeg kaks aastat ette. Jaani kiriku oreli taastamise mõtetega olen juba aastas 2004.
Muis asjus ei armasta suurelt midagi ette plaanida. Abikaasa imestab siiani, et kuidas ma suudan kuhugi sõidu üleöö ära otsustada, kui teised inimesed kavandavad selliseid asju pikalt ette.

Kas olete auahne?
Arvan küll, see käib kindlasti asja juurde. Aga minu auahnus ei ole lämmatav.

Kas viisipidamine on õpitav?
Raske öelda. Palju sõltub häälepaelte ehitusest.
Tean kahte väga väljapaistvat Eesti interpreeti, kes ei pidanud viisi: Hugo Lepnurm ja Bruno Lukk. Aga neil oli sisemine kuulmine. Beethoven, kes oli kurt, võiski ainult tänu sügavalt arenenud sisemisele kuulmisele noote kirja panna ja muusikat luua.

Eesti süvamuusikud on suurema kärata teinud suuri tegusid, justkui ammutades jõu ja energia teistele teadmata allikast.
Väljastpoolt vaadates tundub tõepoolest kõik väga korras.
Kui Eesti sportlased hakkavad olümpiamängudele minema, läheb juba ammu enne seda kära lahti: näe, lähevad maailma paremikuga rinda pistma!
Seda, et Eesti noored interpreedid suutsid 2000. aastal võita 16 suurt rahvusvahelist auhinda, ka maailma kõige prestiižikamatel festivalidel ja konkurssidel, ei pane keegi nagu tähelegi. Justkui kukuksid auhinnalised kohad iseenesest sülle.
Mulle teeb muret Eesti süvamuusika ekspordile eraldatav liiga väike rahasumma. Sel aastal on seda ette nähtud vaid 800 000 krooni. Näiteks autoõppesõidu platside asfalteerimiseks ja korrastamiseks on riigieelarves ette nähtud 51 miljonit krooni.
Me elame mingil määral nn nõukogude rasvast. Muusikud olid tol ajal teistega võrreldes väga kõrgelt hinnatud. Tänu sellele on meie tase jäänud siiani ka kõrgele püsima.
Kui aga Eesti kultuuripoliitika jätkub põhimõttel, et muusikud saavad niisama hakkama, võib varsti siiski juhtuda, et enam ei saa. Aga taset alla lasta ei tohiks.
Muusikud on erinevalt paljudest teistest üsna leplikud, nende hääl ei ulatu kaugele, paljud neist on eluvõõrad. Seetõttu on vaja, et üks osa muusikuid seisaks Eesti muusikaelu eest.
Sellega tegelebki Eesti Muusikanõukogu, mille juhatusse ma kuulun. Käime tihedasti koos, sest probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist, on palju.
Samas, kui muusikud ise ennast ei esinda, hakkab neid esindama keegi teine, kellele muusika võibolla üldse korda ei lähe.

Olete väga põhjalikult uurinud Artur Kapi loomingut. Miks just teda?
Mind on pikka aega huvitanud eesti klassikaline muusika, sest palju selle aja väärt muusikat seisab siiani käsikirjas ja mida keegi pole kunagi mänginud. Näiteks Artur Kapi esimene orelisonaat, mida Eestis seni olid paar korda mänginud Hugo Lepnurm ja Rolf Uusväli.
Muusikaakadeemia õppejõuna olen sundinud ka oma üliõpilasi eesti muusikat mängima. Kapi esimest orelisonaati olen sokutanud ka oma õpetajale professor Hans Gebhardile Lübeckis. Tema mängis seda orelifestivalil Saksamaal, mispeale ajakirjanduses pärast küsiti: kus on see lugu terve sajandi olnud?
Kapp kirjutas sonaadi 1896, esimest korda kõlas see Euroopas 1999, oleks aga pidanud kogu aeg kuuluma maailma mängitavamate orelisonaatide repertuaari. Seda enam, et see lugu on Eesti esimene orelimuusikateos üldse. Pean Artur Kappi geniaalseks heliloojaks.
Nüüdseks olen ühe ringi Kapi oreliloomingule peale teinud, redigeerinud tema käsikirjad, et ka teised muusikud saaksid tema loominguga tutvuda.
Koostöös Horst Schuberti ja Saksa kirjastusega Eres Edition oleme väga palju eesti muusikat kättesaadavaks teinud. Ees seisab kogu Artur Kapi loomingu talletamine. Rõõmu teeb, et ka Eesti riik on asunud kultuuriministeeriumi kaudu eesti muusika kirjastamist toetama.

Kes tegelikult peaks olema huvitatud sellest, et eesti muusika leviks mujal maailmas?
See on ju poliitiline küsimus. Meile kui väikerahvale on enda teadvustamine maailmale üldse väga tähtis. Ja Eesti heliloojad on loonud väärt muusikat, mida maailmale tutvustada.
Kokkuvõttes toob maailmas tuntud Eesti muusik kuulsust ka meie rahvale. Tihti teatakse Eestit just meie kuulsate muusikute järgi.
Mujal maailmas maksab riik sellele kõvasti peale, kui orkester või koor läheb esindama oma maa helilooja loomingut. Eestis on need asjad paigast ära.

Orelimängija oli vanasti maal sama oluline isik kui kooliõpetaja.
Orelimängija on alati maal väga tähtis persoon olnud, kuigi Nõukogude kord soovis seda ametit välja suretada. Omal ajal õiendas köster külas kõik vajalikud toimingud: ristis, mattis, õpetas koolis lapsi, juhatas koore. Köster oli küla vaimuelu keskne kuju. Väga paljud meie vaimueliidi esindajad on pärit just köstri perest.
Kui ma 1994. aastal muusikaakadeemiasse tööle läksin, seadsin endale eesmärgiks taastada seal kirikumuusika osakond, mis oli vahepeal üle viiekümne aasta suletud.
Maal oodatakse ja vajatakse ka praegu sellist inimest. kes võtaks rahva kokku ja tähtsustaks küla vaimu. Ühe kitsa ala spetsialistil oleks aga raske tööd leida.
See inimene, kes läheb maakultuuri edendama, peab oskama kõike: kirikus orelit mängida, laulukoori juhatada, koolis tunde anda, vajadusel kogu küla kultuurielu juhtida. Selliste oskustega noori valmistabki kirikumuusika osakond ette.

Tallinna orelifestivalil on olnud kombeks viia muusikuid ka maakirikutesse esinema.
Nimetusejärgi on küll tegemisi Tallinna festivaliga, kuid enamik kontserte toimub väljaspool pealinna. Need kontserdid on mulle eriti rõõmu teinud ning rahvast täis kirikud on olnud mulle kui korraldajale suurimaks tänuks.
Kuna orelifestivali esinejad on tavaliselt maailma tipud, siis on neile nii väikestes kohtades esinemine olnud suur elamus. Möödunud aastal käisime Harju-Madisel, Kullamaal, Rõuges, Iisakus. Kõik kohad, kus orel vähegi kannatab mängimist, on läbi käidud ja kindlasti läheme veel.
Simunas, kus pill polegi veel päris korras, tegime eelmisel aastal esimese kontserdi, kuhu tuli kolmsada inimest. Tähendab inimesed ootavad, nad tunnevad sellistest asjadest puudust.

Erika Klaats