Kummastaval kombel osutub kultuurijuht Maret Aaboja ääretult tagasihoidlikuks inimeseks. Kodulinnas Suure-Jaanis on ta nüüd kultuurielu juhtinud neli ja pool aastat, selle aja jooksul aga ka Suure-Jaani kalmistule puhkama viinud oma mõlemad vanemad.
"Ma tulin kodukohta tagasi Jõgevalt. Jõgevamaale läksin elama juba 1979. aastal, olin seitse aastat Siimustis EPT lastepäevakodu "Metsatareke" muusikakasvataja. 1986. aastast läksin Jõgeva Ühisgümnaasiumi algklasside muusikaõpetajaks," meenutab ta. Lapsepõlvekodu tulles on teda palju aidanud see, et paigad on tuttavad ja ka palju tuttavaid inimesi on ees. "Suure-Jaanis on mul kodune tunne, see paik on ikka nii armas," kinnitab ta.
Maret Aaboja nõustus leheloo tarvis rääkima tingimusel, et jutt tuleb Kappidest ja festivalist, mitte aga temast endast.
"Festivali kava koostamisega alustab selle kunstiline juht Andres Uibo juba sügisel. Novembris on aga juba minul vaja esimesed raha taotlemise projektid kirjutada." Maret Aabojal on aga kõige kiirem aeg aastas paar nädalat enne festivali.
"Mul tuleb tundidest puudu, kuid tegelikult on see ka tore, kui mõnes teises Eesti paigas kolleegidega kokku saades sageli imestatakse, kuuldes, et tõesti mina organiseerin seda festivali. Olen üsna tundmatu inimene, kuid kui olen selle kultuuritöö juba endale võtnud, siis teen seda südamega ja annan oma parima," kinnitab 31 aastat tagasi Tartu Pedagoogilise kooli muusikaosakonna lõpetanud Maret Aaboja.
Esimesed
kokkupuuted
Kappidega
"Heliloojate Kappidega puutusin kokku otsekohe, kui 1963. aastal Suure-Jaani kolisin. Minu vanemad olid ehitanud praeguse Kappide majamuuseumi vastu oma kodu. Ma olin siis 9-aastane ja teadsin, et keegi helilooja seal suviti käib, see oli Villem Kapp," meenutab Maret Aaboja.
Maret nägi Villem Kappi ise vaid mõned üksikud korrad, sest pere kolis Suure-Jaani sügisel ja järgmise aasta märtsikuus olid juba Villem Kapi matused.
Rohkem teab ja tunneb Maret Villem Kappi oma isa jutustuste põhjal. Isa rääkinud, et pannud heliloojat tähele, kui maja ehitas.
"Kui oli ilus ilm, siis lükati maja aknad pärani lahti, mängiti natuke klaverit, klaver on tänavapoolses toas, akna all. Seejärel tulnud Villem Kapp majast välja, vaadanud Suure-Jaani linna poole, vaadanud Lõhavere poole, pannud käed seljale ja hakanud vaikselt jalutama. Jalutanud tükk maad linnast välja Lõhavere poole ja tulnud siis tagasi, pärast seda läinud tuppa ja "kompuneerinud" jälle," meenutab Maret isa jutustust.
Villem Kapp kasutas tollal seda maja oma suvekoduna, elades muidu Tallinnas.
Maht on suurenenud, haare laienenud
Uus kokkupuude heliloojate Kappidega oli Maret Aabojal siis, kui ta läks ise muusikat õppima.
"Siis mõtlesin, et jumal küll, pidid nad siis just niisugust rasket muusikat tegema! Siis ma ei mõistnud neid veel ja mõtlesin, et miks nii rasket, mis asja nad küll seda muusikat luues mõtlesid, kas tõesti ei saanud ilusamini? Kui aga õpingud jätkusid ja ma sügavuti muusikaliteratuuri süvenesin, vaatasin nende loomingule juba teise pilguga ja sain aru küll, kuidas see ümbrus siin on mõjutanud Kappide ja ka Mart Saare muusikat."
Festivali tänavune peakorraldaja Suure-Jaanis Maret Aaboja tegi esimest korda neid muusikapäevi kaasa aastal 2003, olles siis veel vaid kultuurimaja kunstiline juht. "2003. aasta suvel tegime veel koos endise kultuurimaja juhiga, pärast seda lahkus tema töölt ja nüüd on mul neljas aasta festivali üksinda organiseerida," tunnistab Aaboja ja lisab, et tal on ka väga tublisid abilisi, kes aitavad seda suurt üritust korraldada.
Festival ise on järk-järgult kasvanud. Maht on suurenenud nii esinejate kui külaliste arvu poolest. Kui esimesel aastal esitati festivalil ainult heliloojate Kappide loomingut ning siitkandist pärit helilooja Mart Saare koorimuusikat, siis viimastel aastatel on festivali haare tunduvalt laienenud nii autorite kui kontserdipaikade poolest.
"Suure-Jaani muusikafestival on kogunud populaarsust just tänu huvitavatele ja toredatele kontsertidele, mis toimuvad erilistes paikades, näiteks Hüpassaare rabasaarel või Lõhavere linnamäel," räägib Suure-Jaani kultuurimaja direktor Maret Aaboja.
Tänavu on taas kirikukontserdid lisaks Suure-Jaani luterlikule kirikule ka kohalikus vene õigeusu kirikus, kus tuleb ettekandele vene vaimulik muusika.
Täiesti uus ettevõtmine on sel aastal aga Mart Saarele pühendatud laulukonkurss.
"Mart Saar oli Artur Kapi hea tuttav ja et tal on tänavu sügisel ka 125. juubel, siis tuli niisugune mõte, et miks mitte korraldada Mart Saare nimeline laulukonkurss. Seda korraldab Eesti Kontsert koostöös Muusikaakadeemiaga, eesotsas õppejõud Mati Palmiga," selgitab Aaboja.
"Korraldus käib meil ju koostöös Eesti Kontserdiga, festivali muusikaline juht on Andres Uibo. Mina valmistan ette kontserdipaigad, koos mõtleme läbi, millised tehnilised vajadused kuskil võiksid olla. Esinejaid ma üksi ei vali, küll aga teeme omapoolseid ettepanekuid ja muusikalise poole pealt oskab Andres Uibo või Elle Himma paremaid vastuseid anda," räägib Aaboja.
ERSO ei mahu kirikusse ära
Siiski küsivad inimesed sageli just temalt, mis on need pärlid, mida tuleks kindlasti kuulama tulla. "Sellele on raske vastata, sest iga kontsert on oma sisult nii eriline! Ei saa võrrelda ERSO-t rahvamuusikuga, lõõtspillimängijaga, ei saa võrrelda Peterburi mungakloostri koori ETV tütarlastekooriga, ei saa võrrelda puhkpilli- ja keelpillikvartetti. Kava on kirju ja mitmekesine. Minule on armsad kõik kontserdid, ma ei eelista ühte teisele," kinnitab Maret Aaboja. Kui, siis paneksin kõige suurema pärli siiski ERSO kontserdile. Võlub see, et repertuaaris on heliloojate Kappide looming ning võimas, suursugune 100 mängijaga orkester!
Avakontsert 16. juunil on tänavu erakordne selle poolest, et see toimub esmakordselt uues gümnaasiumi spordihoones, kus siiamaani pole festivalikontserte veel olnud.
"ERSO ei mahu kirikusse ära, seepärast on see spordihoones," selgitab kultuurijuht. "Proovime veel akustikat, aga arvame, et sobib. Selleks puhuks pannakse ka vaipkatted maha, laes on helisummutajad olemas, Eesti Kontserdist käisid kohal ka spetsialistid ja kinnitasid, et see koht sobib."
Soo-orkestri Päikesetõusukontsert
"Hüpassaare kontserdiga on niimoodi, et see on alati tõeline ekstreemkontsert. Öösel kell kolm, keset raba. Esimene kord, kui me seda kontserti viis aastat tagasi tegime, mõtlesime, et püstihullud peavad need inimesed olema, kes tulevad öösel kell kolm rabasaarele, kus tuleb poolteist kilomeetrit veel minna läbi metsa ja mööda laudteed jalgsi kontserdipaigani. Lootsime, et kui 50 või 100 tuleb, on hästi. Tuli aga üle 300 inimese. Teisel aastal sadas vihma, aga külastajaid oli 200 võrra rohkem. Nüüd on see arv juba üle tuhande," räägib Maret Aaboja festivali kõige eksootilisemast kontserdist.
Päikesetõusukontserdist osa saamiseks on vaja sõita Hüpassaarde Mart Saare majamuuseumi juurde. Kohal tuleb olla kindlasti tund kuni poolteist varem, sest edasi tuleb sammuda hanereas mööda laudteed, sest ümberringi on soo.
Aaboja soovitab inimestel soosaarele kaasa võtta midagi niisugust, mida istumise alla panna võiks, sest mätas võib olla ju märg. Samuti võib ka taskulamp vajalikuks osutuda. Kontsert ise kestab pisut üle tunni ja lõpeb alati E. Griegi palaga "Hommikumeeleolu" — just päikesetõusu ajal. Kontserdi kava esitab spetsiaalne selleks otstarbeks kokku pandud soo-orkester, mis koosneb 12-14 mängijast, selle panevad Aaboja kinnitusel kokku Maano Männi ja Aare Tammesalu. Vahetekste loeb sel aastal Hendrik Relve.
Lõunatunnid Arturi juures
Maret Aaboja kinnitab, et Kappide mõju on Suure-Jaanis tänapäevani tunda. "Eriti tugevasti oli seda tunda siis, kui linnapea oli Rein Valdmaa, kes rajas Suure-Jaani kohviku, millele pani siit pärit heliloojate auks nimeks "Arturi Juures". Rahvas ootab festivalipäevi, siis kutsutakse külla tuttavad ja tuttavate tuttavad. Hotelli siin ju pole — ükski ärimees ei hakka ehitama hotelü vaid ühe suveürituse jaoks. Ja bussid õhtuti ei käi, isegi Viljandisse mitte," räägib Aaboja, pakkudes välja, et ehk see ongi väikelinna võlu, et elu on mõnikord isegi liiga vaikne ja rahulik
"Neid inimesi, kes kõik kontserdid läbi käivad, on ikka väga vähe. Tullakse valikuliselt. Üldkokkuvõttes käib siit festivali aegu läbi mitu tuhat inimest. See on ikkagi klassikaline muusika, mis tahab süvenemist ja teistsugust olemist."
Maret Aaboja sai kohaliku rahva klassikalise muusika kontsertidele käima sellega, et soovitas esialgu minna kuulama-vaatama muusikalisi lõunatunde. Paljud, kes alguses arvasid, et nad sellest muusikast aru ei saaja et see festival pole neile, olid siiski nõus Arturi kohvikusse lõunatunnile minema.
"Nüüd on kohvik nende lõunatundide ajal enamasti puupüsti rahvast täis," rõõmustab Maret. "Küll näidatakse seal pille, küll pilte, mõnikord tehakse kõik peaaegu puust ette, loomulikult räägitakse palju. Kes on kord juba sellisel üritusel käinud, lähevad uuesti ja kutsuvad ka tuttavad kaasa."
Tänavu on lõunatunnid lausa igal festivalipäeval.
Noorte huvi festivali vastu võiks aga Aaboja hinnangul senisest suurem olla. Tänavu ongi kavva võetud üks niisugune kontsert, mis peaks leidma täiesti teistsuguse publiku, liitma noored ja vanad. See on Metsatölli ja meeskoori ühiskontsert Lõhavere linnamäel.
"Selle kontserdi tehniline külg on küllaltki raske, seetõttu loobusime seda ise korraldamast — seda tööd teeb ainukesena teine agentuur. Seetõttu ei kehti sellel kontserdil ka tavapärased festivali passid," räägib Aaboja.
Pigem jookseks ümber maja
Jutud ja mälestused nii Kappidest kui ka Mart Saarest liiguvad edasi kohaliku rahva hulgas, elades oma iseseisvat elu. Manalasse on lahkunud nii muusikateadlane Johannes Jürisson kui ka linnapea Rein Valdmaa, kes mõlemad, küll erineval moel, tõelised Kappide-fännid olid.
"Siin Suure-Jaanis on nii palju kultuuritööd veel ära teha! Kolm aastat olin ma praktiliselt üksinda tööl, terve suur kultuurimaja käes, kus tegutsemas 12-13 ringi. Sellesse aega langes ka vana kultuurimaja mahajätmine ja uude paika sisseelamine," selgitab Maret Aaboja.
Direktor on pigem nõus kümme tiiru ümber kultuurimaja jooksma, kui et ta peaks süvenema mingitesse vanadesse intriigidesse ja vastama keerulistele küsimustele, miks Eesti riik on jätnud selliste suurkujude vaimse pärandi hoidmise väikese valla kanda.
"Omavalitsuse tuge tunnen ma küll pidevalt," kinnitab ta. "Kultuuriministeerium annab raha aga üksnes projektipõhiselt muusikapäevade läbiviimiseks. Kui ka sel aastal festival kenasti korda läheb, siis loodame, et saame ka riikliku toetuse peale."
Peale Kappide festivali on Suure-Jaanis tulekul noorte trompetimängijate suveakadeemia. Neli päeva Julius Vaksile pühendatud kontserte, mängijad tulevad kokku üle riigi ja mujaltki.
"Kultuuriväärtus on nii Kappidel kui Saarel suur, aga pole sellist inimest, kes praegu nende legendide kokkukogumise ja nende kultuuripärandiga tegeleks," tunnistab ta. "Tean seda, et muuseumides on hoiul päris palju asju. Kui oleks aega, ma teeks palju asju, aga mida aasta edasi, seda rohkem hakkad mõtlema ka oma isiklikule elule. Tunnen rõõmu kordaläinud üritustest ja oma lastest, kes on mul väga tublid ning alati abiks ja toeks olnud," kinnitab Maret Aaboja. Oma tegemiste kokkuvõtteks tsiteerib ta Joosep Kappi: "Muusika on üllam, kallim ja vägevam kunst, millega tuleb rahvas kokku viia..."
Tagasi
