"Sakala"
10. juuni 1998

Kui lasta silme eest mööda selle suve suurüritused, toimugu need Põltsamaal, Tartus, Võrus, Mustlas, Pärnus, Saaremaal või Tallinnas, siis pole nad oma kordumatuses üldse võrreldavad. Ometi söandan eeskätt meile endile tähtsaimaks pidada heliloojate Kappide muusikapäevi 12.—14. juunini Suure-Jaanis.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, avastame neid mehi uuesti. Veelgi õigem on öelda, et Kapid asetuvad nende päevade programmiga rahvuslikul muusikamaastikul õigele kohale. Lõpuks.
Mis siis valesti on olnud?
Valesti pidime oma kodumaal võõrvõimu all elama. Varasemast muusikapärandist rehitseti välja ja maeti maha kõik, mis nõukogude ideoloogiale ei sobinud, ning nomenklatuursetest teemadest keeldumine tähendas avalikust elust kõrvalejätmist. Sellest kõnelda on keeruline ja valus, hoovus ei läinud kellestki mööda (ühel keeldujal Enn Võrgul tuli aastaid redutada siinsamas Viljandimaal) ning oli iga looja enda asi, kui puhtalt ta sellest välja vingerdas või kui ausana kaasa ujus. Loomulikult rabas vool ka meie kolme Kappi.
Imposantseim neist oli Artur, lihtsameelseim tema poeg Eugen ja kõige apoliitilisem Arturi vennapoeg Villem. Oma sisu ja kaal on aga neil kõigil.

Artur Kapp

 

Eestimaa kestmajäämise allegooria

Adekvaatseim suhe on meil Villem Kapiga, Poeemi “Rahu eest” ja paar oktoobriteemalist laulu asetas ta võltsaltarile ära kõige süngemal ajal, neljakümnendate-viiekümnendate aastate vahetusel, seejärel pühendus põhiliselt lüürikuna n.-ö. vabateemale. Ajal, mil pidi kirjutama rahvuslikus helilaadis, ei teinud ta seda formaalselt, vaid leidis käsuta talle ainuomase meloodilis-harmoonilise väljenduslaadi. Nõnda rikastusid eeskätt eesti soolo- ja koorilaulurepertuaar selliste šedöövritega nagu “Sa tulid”, “Lumehelbeke”, “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”, “Eesti muld ja eesti süda” ja “Laena mulle kannelt, Vanemuine”. Tema vokaalsümfooniliste teoste tippu tõusis kahtlemata kooripoeem “Põhjarannik” (1958), milles kujund mere rünnak maale kannab selgesti loetavat allegoorilist paralleeli Eestimaa kestmajäämisega. Geniaalne muusika ja selles peituv sõnum tegid “Põhjarannikust” läbi aegade püsinud manifesti.

Naiivsus ei tähendanud alatust

Eugen Kapp oli väga andekas mees, instrumentaalkammermuusikaga tõusis ta esile juba 1930. aastail. Ent ta oli ka naiivne inimene, kes uskus vist lõpuni nõukogulaste võimumängude aususse ja talle pakutud positsiooni mõttekusse. Siin aga peabki rõhutama, et talle nähtavatest mustadest mängudest hoidus ta kõrvale. Ta ei astunud rünnatavate kolleegide kaitseks küll resoluutselt välja, kuid oma pehmel viisil hoidis mitmel puhul siiski halvima ära. Pole kahtlust, et just tema positsioon päästis Suure-Jaani taandunud isa ideoloogiliste jahiliste küüsist. Ja see on märkimisväärne, sest Artur Kapp oli üldtuntud oma teravate repliikide ja võimuvastase hoiaku poolest. Ning veel olgu Eugen Kapi puhul täheldatud, et ka ajamuusikas “Lenini partei”, kantaadis “Läänemeri — rahumeri” jpt. jäi ta iseendaks: andekaks, meloodiliseks ja väljenduslaadilt loomulikuks. Tänu nendele parameetritele hindas teda rahvaski ning oleks rumal nüüd koos pesuveega välja heita ka laps, näiteks aariad “Tasuleekidest”, eriti aga balleti “Kalevipoeg” muusika, süit “Tallinna pildid” ja muu, milles väljendus selgesti temagi eestimeelsus.

Uuesti avastatud geenius

Artur Kapp aga on legend.
Kooliõpikutes kirjutatakse seniajani (sic!), et tema viljakaim loomeperiood kuulub nõukogude aega. Formaalselt võttes küll, kui endiselt maha kriipsutada ta vaimulik looming ja arvestada vaid seda, et viiest, sümfooniast kolm kirjutas ta pärast sõda. Kuid just sõjaeelsest loomingust leiame oopusi, mille väärtus ulatub üle aegade! Ka tollal, kui Artur Kapp noore ja täisjõulise mehena suhtus loomingusse väga tõsiselt, ütles läti organist ja helilooja Alfred Kalninš, et Artur Kapi improvisatsioonid ületavad kirjapandu. Kuid sellest kirjapandustki oleme kuulnud armetult vähe: aastakümneid tagasi koorilaule, kestvamalt vaid 1. orelisonaati, “Viimset pihti” ja muidugi “Metsateel”, mullu poole sajandi tagant kord jälle ka “Hiiobit”. Seepärast kujunevadki suursündmuseks just 12. juuni kammer- ja orelimuusikaõhtu ning 13. juuni sümfooniakontsert Suure-Jaani kirikus, kus muu hulgas esitatakse “Vaimulik aaria” (1921), Keelpillikvintett cis-moll (1918), Koraalifantaasia “Nüüd paistab meile kauniste”, Andante religioso, Fugato ja Andante cantabile keelpilliorkestrile (1935), sümfooniline poeem “Hauad” (1917), Orelikontsert nr. 1 teemale E-A-H-S (1934) viiulile ja sümfooniaorkestrile ning Fantaasia teemale B-A-C-H (1942). Selles loetelus on maailmaklassiga teoseid.
Artur Kapi imposantsus ei peitu mitte tema paljuräägitud uhkes kujus ega laias seltskondlikus joones, vaid hingelaadis ja vaimsuses. Sellisel määral ja ulatuses nagu kõnealustel muusikapäevadel saame sellest pildi esimest korda. See'p see ongi, miks eelolevaid Kappide päevi Suure-Jaanis teistest ülemaks tuleks pidada.

Ivalo Randalu