No näete, kui kiiresti aeg läheb - Ilmatari selts nagu nipsti 120 aastat vana. Mälestuskivi sai ka pandud. Tegelikult oleks pidanud selle kivi panema juba 100. aastaks, aga siis oli ju vene aeg ja kes seda teab, kas oleks lubatudki. Nüüd aga on tänav Ilmatari, plats Ilmatari ja koor ka Ilmatar.
Sel puhul sai koolimaja aulas kontsert maha peetud. Külalisi sai kutsutud ja äkki ei oleks kultuurimajja äragi mahtunud. Sellel juubelipäeval olid õnnitlejad naabrid Olustvere Lehola, Võhma Leelo, Vändra Hobikoor ja Koit Viljandist. Omad sõbrad pasunamehed ja tantsurühm Loits. “Partei ja valitsus” olid ka lilledega kohal ja nende targal suunamisel ning dirigentide juhtimisel sai see kontsert jumala abiga ka peetud. Kontsert oli vaheldusrikas ja ei muutunud üksluiseks, sest ega jõuagi ju keegi seda koorilaulu nii palju kuulata. Kaks laulu koori algusaegadest, kaks pillilugu orkestrilt ja kaks tantsu Loitsult. Solist Grete Mankin esitas oma tuntud headuses laulu Suure-Jaanist - sõnad Sikemäe, meloodia Jüriaado. Ja nii ta lõpuni läks, ikka vaheldumisi laulu, pillimängu ja tantsuga. Konfereeris Margus Mankin - seda tööd peabki tegema üks ilus, pikk ja sirge poiss. Lõpetuseks kutsuti lavale kõik, kes laulda oskasid ja tehti ühislaul, milleks oli Ta lendab mesipuu poole. Lilli oli palju, nänni natuke ka; tänati kõiki, kes asjale kaasa aitasid ja edasi tuli “vastuvõtt”, mis venis nii pikaks, kui keegi just parasjagu jõudis.
Ilmatr-i seltsi juhatus ütleb kõigile, kes nõu ja jõuga aitasid meid selle ürituse läbiviimisel - aitähh!
Tagasi