Esimese laulukoori asutamisest Suure-Jaanis möödub tänavu 100 aastat. See oli aastal 1862, kui siin alustas tööd kihelkonna koolmeistritest ja ärksamatest talumeestest koosnev meeskoor. Esimesel Eesti laulupeol 1869. a. laulis see juba 40-mehelises koosseisus. Koori asutajaks ja juhatajaks ning üldse kogu kohaliku kultuuri- ,ja hariduselu hingeks oli siia 1853. a. tööle asunud Valga Cimze seminari lõpetanud ärksameelne ning andekas koolmeister Joosep Kapp (Artur Kapi isa). Ta oli hea sõber C. R. Jakobsoniga, kelle tööosa eesti ärkamisaegsetest suurüritustest, oli asutajaliikmena Eesti Kirjameeste Seltsi juhatuses ning Aleksandrikooli peakomitees.
Nördinud erakondlikest tülidest nimetatud suurüritustes, otsustas J. Kapp lõpuks pühenduda täie energiaga kohaliku kultuuri- ja hariduselu arendamisele. Tema otsesel kaasabil asutati 1887. a. Suure-Jaanis laulu- ja mänguselts (hiljem haridusselts) «Ilmatar». Selle laulukoor moodustati kohaliku meeskoori baasil. Sellest ajast peale eksisteerib Suure-Jaanis «Ilmatari»- nimeline laulukoor. Juhtiv organisatsioon võimaldas kohalike lauluhuviliste tihedamat koondumist ning nüüdsest peale kõlab koorilaul veelgi hoogsamini ning kõrgemal kunstilisel tasemel. 1890. a. täiendati koori naislauljatega ning edaspidi jääb kohalike laulutraditsioonide edasikandjaks segakoor. Koori peajuhatajaks jäi kuni surmani (1894) Joosep Kapp.
Tema töö jätkajaks sai ta poeg Hans Kapp, kes juhatas koori edukalt 45 aastat. Innuka kultuuritegelase panus kohaliku muusikaelu heaks on suure lugupidamise vääriline. Pärast tema surma 1937. a. sai perekonna traditsioonide jätkajaks ta poeg Villem Kapp.
Tihedad sidemed olid kooril Suure-Jaanist pärinevate heliloojate prof. Artur Kapi ja Mart Saarega, kes aitasid palju kaasa koori vaimsele ja kunstilisele arengule. Otseseid sidemeid on olnud kooril ka Eugen Kapiga.
Nõukogude võimu taaskehtestamine 1940. a. tõotas tuua koorile uusi võimalusi ning hoogu tegevuses, kuid järgnev Suur Isamaasõda ning sünge Saksa okupatsioon tõmbasid esialgu sellele kriipsu peale.
Suuri teeneid kunstilise isetegevuse elustamisel pärast raskeid sõja-aastaid oli prof. Julius Vaksil, kes Suure-Jaani elama asudes organiseeris siin peale puhkpilliorkestri veel arvuka segakoori (1948. a.). Pärast J. Vaksi surma 1953. a. said kooritöö jätkajateks lühemat aega töötanud V. Kirber ja J. Kerstenson. Kauem töötas keskkooli õpetaja Ants Ruut, kes juhatas koori aastail 1954 kuni 1958. Pärast tema lahkumist Suure-Jaanist soikus segakoorilaul. Tänu aastatepikkuse praktikaga kogenud isetegevusliku koorijuhi Jaan Joandi aktiivsele tegevusele, töötas edasi juba 1952. a. J. Vaksi poolt loodud meeskoor.
Kuna väikesearvulise meeskoori täiendamiseks puudus baas, otsustati selle alusel organiseerida uus segakoor. See saigi teoks 1959. a. septembrikuus. Juhatajaks sai keskkooli muusikaõpetaja Mare Erik. Tema kõrval töötab innuga edasi Jaan Joandi. Kokkutulnud 70-liikmeline lauljatepere näitas end ühtse ja distsiplineeritud kollektiivina.
Siinjuures peab märkima suurt abi, mida nõu ja hea sõnaga andsid koori taaselustamisel Viljandi kultuuritegelased Paul Krigul, Priit Auspere ja Kalev Raave. Suureks toetuseks oli ka Viljandi laulukooride «Koit», «Eha» ja «Sakala» heatahtlik suhtumine meie üritusse. Eriti head sidemed on meil kujunenud «Koiduga», kelle juht on meie koori esimene audirigent.
Alates taaselustamisest 1959. a. on kooril tihedad sidemed endise dirigendi, helilooja Villem Kapiga, kes on aidanud meil sageli ületada mitmeid raskusi kooritöös, andnud väärtuslikku nõu ning ergutust töö organiseerimisel. Suuri teeneid on Villem Kapil käesolevate juubelipidustuste organiseerimisel. Selle kõige eest avaldab koor Villem Kapile sügavat tänu, valides ta oma teiseks audirigendiks.
Taastatud on sidemed ka vanameister Mart Saarega, kes on koorile pühendanud ja üle andnud kaks oma laulu, samuti meie teeneka helilooja Eugen Kapiga.
Nagu näeme, on «Ilmatari» koori ning üldse kohaliku kultuurielu areng minevikus ning kaasajal tihedalt seotud Suure-Jaanist pärinevate heliloojatega. Seepärast on arusaadav, miks meie juubelikontsertide kava koosneb enamuses ülalnimetatud autorite loomingust. Sellega tahame avaldada oma lugupidamist ja tänu neile kodukoha heaks nähtud vaeva eest!
«Ilmatari» laulukoor on osa võtnud kõigist laulupidudest, alates neljandast 1894. a. ja lõpetades suure juubelilaulupeoga 1960. a. Peale selle on lauldud arvukätel kihelkondlikel ja maakondlikel, hiljem ringkondlikel ja rajoonilistel laulupäevadel kodukandis ja kaugemal. Suuremate üritustena võib märkida «Ilmatari» meeste osavõttu Helsingi laulupeost 1897. a., 35 ja 50 a. juubeli tähistamist 1922. ja 1937. a. ning Joosep Kapi sajanda sünniaastapäeva tähistamist 1933. a.
Pärast 1959. a., mil koori tegevus on eriti hoogustunud, on antud rida kontserte Suure-Jaanis, Viljandis, Abjas, Otepääl, Vändras ja mujal. 1960. a. üldlaulupeo eel said naislauljad uue kontsertriietuse. Meeslauljad parisid need endiselt meeskoorilt. 1961. a. suvel valmisid ka rinnamärgid.
Koorile on antud mitu aukirja (vanim neist 1896. a. laulupeolt). Koorijuhti on autasustatud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.
Kooris laulavad inimesed erinevatelt tööaladelt: kolhoosnikud, sovhoositöötajad, töölisi ja teenistujaid kõigist kohalikest asutustest ja ettevõtetest. Paljudel neist on aastaid juba üle kuuekümne, kuid lauluvaimustust jätkub veel andmiseks noortelegi.
Kooris on ka mitmeid aktiivseid noori nagu L. Vainaru, E. Roosimölder jt. Kohapeal on aga veel palju noori, kelle osavõtt koori tööst oleks teretulnud.
Kolme viimase aasta jooksul oleme õppinud 60 laulu, raskeim nendest on J. Jürme «Rukkirääk».
76. aastasse astudes seisab «Ilmatari» lauljate ees palju kavatsusi ja ülesandeid: kõigi kohalike lauluhuviliste kaasatõmbamine koori töösse, kõlaühtsuse parandamine ja meisterlikkuse tõstmine, suurvormide võtmine kavasse, sidemete loomine vennasvabariikide kooridega ja muidugi ka aktiivsem kontserditegevus. Kindlasti võtame osa 1965. a. üldlaulupeost.
Ilmatarlaste suunanäitajaks on NLKP XXII kongressi otsused ja NLKP programm, mis määravad meie tegevuse igapäevases tootmistöös ning edasiliikumise kunstilise isetegevuse radadel. Meie «majakaiks» on aga vabariigi parimad koorid, eelkõige teeneline segakoor «Koit».
«Ilmatari» peret seovad ühtseks kollektiiviks tugevad sidemed: armastus koorilaulu vastu, soov tõsta kodukoha vanade traditsioonidega laulukultuuri veelgi kõrgemale kaasaegsele tasemele ning soov anda omapoolne panus kommunismi ehitava nõukogude rahvaste pere üha areneva kultuuri varasalve.

Ain Erik,
segakoori «Ilmatar» juhatuse esimees

(Segakoori «Ilmatar» 75 a. juubelile pühendatud pidustuste kavast)