Minu mälestused Suure-Jaani «Ilmatari» seltsist ja koorist ei ole küll kuigi rikkalikud, kuid need on jätnud minu mällu siiski päris sügavad jäljed kogu eluks. Sealjuures pole niivõrd olulised minu otsesed kokkupuuted nende tegevusega, kuivõrd nende ümber valitsev muusikaline õhkkond, mis ei jätnud mõju avaldamata ka minu heliloojaks kujunemisel.
Noorpõlves, mil õppisin alles Tallinna Konservatooriumis, külastasin sageli Suure-Jaanit. Üliõpilasena olen korduvalt esinenud pianistina «Ilmatari» korraldatud kontsertidel. Eriti hästi on meeles esinemine 21. juunil 1930. a. minu onu Hans Kapi 60. sünnipäeva ja 40-aastase pedagoogilise tegevuse tähistamiseks korraldatud kontserdil. Mängisin tol korral Griegi sonaadi I osa ning õrna etüüdi klaverile «Mere meeleolu». Harutihti tuli mul tegelda ka «Ilmatari» segakooriga, õpetada laule ja mõnel korral isegi juhatada teda. Eriti sügavasti jäi mulle meelde üks juhtum, võib-olla isegi pisut koomiline. Lugu ise oli nii.
Minu onu haigestus ja palus mind õpetada koorile eelseisva kontserdi laule. Tegingi seda ja nagu mulle näis, kaunis kohusetruult. Kontserdi päeval oli onu ikka veel haige ja nii tuli mul koori juhatada ka kontserdil. Saalis viibis ka minu isa Artur Kapp, kelle juures õppisin tol ajal kompositsiooni. Kui koor hakkas laulma tema laulu «Ei roosisid mul paku ta», siis läksin nii «verest ära», et see kandus üle ka koorile. Kui jõudsime salmi kordamiseni, alustas koor ebaõigest toonist ja kogu laul ebaõnnestus. Siis astus isa ise lavale ja, vaadanud korraks kurjalt minule, hakkas ise juhatama algusest sama laulu. Kuid koor eksis nagu kiuste jälle samal kohal ja laul oli jälle «mokas».
Alles nüüd, tagantjärele, mõistan, milles oli viga. Õppinud laulu kogu aeg klaveri toetusel, mis aga esinemisel puudus, ei osanud koor tabada tonaalsust iseseisvalt kuulmise järgi. Ehkki minu enesetunnet rahuldas see, et ka isa ei saanud hakkama, tundsin oma vea ära ja rääkisin sellest ka isale. Niisugune on minu huvitavam mälestus otsesest kokkupuutest «Ilmatari» tegeliku tööga.
Kuid nagu eelpool mainisin, mõjutas mind sügavalt kogu kohalik muusikaline õhkkond ja peale selle veel Suure-Jaani loodus ise. Käisime tihti onupoja Villem Kapiga Lehola-Lembitu linnamäel, otsides sealt rahvakangelase Lembitu muistse linnuse jälgi. Käisime ka mäel, kuhu muistendi järgi olid maetud vanad eestlased, kes langesid võitluses saksa penirüütlitega. Sageli käisin ma käimistul Köhleri hauamonumendi juures. Kõik see jättis minu hinge sügavad jäljed ja kes teab, võib-olla onupoja ooper «Lembitu» ja minu ballett «Kalevipoeg» ning ooper «Tasuleegid», mida meil läks korda luua, kujunesid meis just nende Suure-Jaani mälestuste mõjul.
Neid muljeid õnnestus meil edasi anda oma loomingus aga nõukogude võimu päevil, mil sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kunsti õitseng saavutas laiahaardelise hoo ja loomuliku arenguna määras meiegi kui heliloojate kujunemistee.
Nüüd, kommunismi ülesehitamise päevil, mil kunst areneb üha tõusva hooga, tahaksin isiklikult «Ilmatari» segakoorile tema 75-aastase tegevuse juubelipäeval soovida kõige suuremaid loomingulisi edusamme nõukogude kunsti edasisel viljelemisel ja rahvahulkadesse viimisel!

Eugen Kapp

(Segakoori «Ilmatar» 75 a. juubelile pühendatud pidustuste kavast)