Minu esimene kokkupuude «Ilmatariga» toimus 1892. a. suvel kontserdil Enge pargis. Peokõne pidas Joosep Kapp, kes rääkis rahvale muusikast, sealjuures tõstis esile peamiselt J. S. Bachi loomingut. Kontsert ja kõne olid mulle tõsiseks elamuseks.
Sellest ajast sai «Ilmatar» minu esimeseks muusikaliseks innustajaks ja kasvatajaks. «Ilmatari» seltsi korraldusel kuulsin ma esimesi heasisulisi kontserte. Minu vaimseks isaks ja teenäitajaks sai hingestatud muusikamees koorijuht Hans Kapp, kes hiljem suunas mind muusikat õppima oma venna, vaimustatud ilmatarlase Artur Kapi juurde. Viimane avas mulle tee Peterburi konservatooriumi. Järgneval raskel, aga huvitaval teekonnal oli jälle «Ilmatar», kellega olin pidevalt kontaktis, mulle vaimseks ja moraalseks toeks. Ta oli nagu teetähiseks, mille juures ma sageli peatusin ja oma teed valides nõu pidasin.
Aastaid oleme koos rühkinud, koos oleme püüdnud täiuse poole, koos oleme vanakski saanud. Kuid iialgi ei saa ma unustada neid aegu, mil me tõotasime õilsale kunstile pühenduda. See oli tõesti ilusam periood minu elus.
Soovin südamest, et «Ilmatari» laulukoor veel kauaks noorena, energilisena ja reipana püsima jääks!

Mart Saar

(Segakoori «Ilmatar» 75 a. juubelile pühendatud pidustuste kavast)