Möödunud sajand. Prantsuse revolutsiooni ja valgustusaja üllad humanistlikud ideed murdsid tee orjastatud Balti rahvaste juurde. Eesti progressiivselt mõtlevad tegelased eesotsas C. R. Jakobsoniga süütasid nende ideede tulukesi meie suitsenud talutarede seinte vahele, kus aastasadu olid vaevelnud algul pärisorjad, hiljem teoorjad. Paljud koolmeistrid rahvavalgustajad, tundes inimeste majanduslikke ja moraalseid depressioone, otsisid teid ja väljapääse raskest olukorrast. Üheks kultuurielu arendamise
vormiks kujunesid mitmesugused seltsid, kus ühiselt arutati aktuaalseid kultuurielu probleeme ja tegeldi mitmekesiste kultuuriliste üritustega.
Aasta 1887. Väikeses Suure-Jaani keskuses asutati laulu- ja mänguselts «Ilmatar». Milline ajavaim valitses siis suure tsaaririigi Liivimaa kubermangus, mille territooriumil asus ka Suure-Jaani «kirikuküla»?
Ärkamisaeg — rahvusliku romantismi paatoslik kevad — oli vaibunud. Lahkhelid ja tülid eesti juhtivate tegelaste vahel, Aleksander III troonile asumisega alanud plaanikindel venestamispoliitika, Balti mõisnike reaktsioonilised surveavaldused— see kõik mõjus masendavalt kultuurieluks jõudu andvaile lätteile. Ent sellele vaatamata need lätted loodi. Loodi «Ilmatar».
Inimesed otsisid teid oma allasurutud eetiliste ning esteetiliste tunnete ja mõtete avaldamiseks ja arendamiseks. Kunst on kosutavaks energiaallikaks seal, kus on allasurutud inimväärikus ja sellega seoses kõige üllamad tunded ja mõtted, on alati innustavaks jõuks kõigile eluavaldusile, on seoses progressiga. Millise hoo ja innuga tuldi tol ajal lauluharjutustele, sellest kirjutatakse 1922. a. «Ilmatari» 35 aasta juubeli puhul:
«Vaimustus oli suur. Harjutati ööd läbi. Kui hääled väsisid, rääkis juhataja muusika suurmeistrite elust ja loomingust. Bach, Händel, Haydn, Beethoven, Chopin, Liszt — neist kõigist teadis Suure-Jaani tolleaegne ärksam noorus juba siis midagi.»
«Ilmatari» koorikollektiiv ja selts on aastakümneid olnud ümbruskonna rahva kultuuriliste eneseavalduste teenistuses, korraldanud palju muusikaüritus!, rajanud raamatukogu, arendanud näitekunsti, sporti jne.
Kunst peegeldab elu ja on alati üksikisiku ja rahvaste eetiliste ja esteetiliste pühaduste teenistuses. Eluavaldusvormid ja ajastud muutuvad, arenevad. Ülendavale klassikalisele ajastule ja ergutavale romantismi ajastule järgnes möödunud sajandil rahvuslike koolkondade elluärkamine kunstis, sest igal rahvusel on olnud oma erinev temperament, hingelaad jne. Kõik see on kajastunud ja kajastub kunstis, andes sellega omapoolse panuse üldinimliku kunsti varasalve, rikastades viimast rahvusliku omapära võludega. Ja muusika — ühe armastatuima kunstiharu viljelejaks on olnud ka «Ilmatari» koorikollektiiv.

Isiklikud mälestused... Need ulatuvad üsna kaugele. Olin 8-aastane poisike. Väljas oli varakevadine õhtu. Vana koolimaja klassiruumist, kus toimus lauluharjutus, kostis M. Härma «Nooruse unenägu». Ka praegu on kooris veel neid, kes laulsid sellel harjutusel.
Mööduvad aastad, koguneb mälestusi: kontserdid, lauluharjutused, peoõhtud, väljasõidud Sürgaverre, Viljandi ja Tallinna laulupidudele. Kui suri minu hõbedajuukseline isa, juhatasin ka mina mõned aastad «Ilmatari» laulukoori. Mäletan hästi toredat suvist laulupäeva Lembitu linnusel, laulupäevi vana seltsimaja õuel, millele järgnesid õhtused kontserdid, kus esinesid Mart Saar, Julius Vaks, Osvald Ots, Hugo Lepnurm, Karmen Prii, Jenny Siimon jt. Väga hea mulje jättis üks sügisene kontsert koolimaja saalis, kus solistina esines Ott Raukas. Koor laulis sel kontserdil eriti kaunikõlaliselt, vaimustusega, hästi musitseerivalt...
Aasta 1962. Raadio, televisiooni, kosmose saladuste uurimise ajastu. Ent väikeses Suure-Jaani linnakeses korraldab kultuurimaja juures tegutsev «Ilmatari» segakoor ikka regulaarselt lauluharjutusi, viib läbi üllaid muusikaüritusi. Kaheksakümneliikmeline segakoor laulab maitsekalt uue koolimaja avaras saalis.
Kui vana suurejaanilane, kellele kodukoht jääb kalliks surmatunnini, tahan «Ilmatari» kollektiivi õnnitleda tema juubeli puhul kõigest, kõigest südamest. Soovin palju edu ja entusiasmi ning igale kollektiivi liikmele palju õnne isiklikus elus!

Villem Kapp

(Segakoori «Ilmatar» 75 a. juubelile pühendatud pidustuste kavast)