"Sakala"
16. juuni 1998

 

Oleme taasavastamas Põhja-Viljandimaa suuri heliloojaid. Oleme tagasi pöördumas eesti rahvuskultuuri ja tema klassikute poole.
Möödunud aastal rajasime Hüpassaare metsavaikusesse uue lauluväljaku. Mart Saare kodukohta sõitsid muusikahuvilised kogu maalt. Tänavu laupäeval pärast jaani kogunevad sinnasamasse naiskoorid ehk nagu ütleb laulupäeva peakorraldaja Olev Oja, on Hüpassaarest saamas muusikute Meka.
Möödunud nädala lõpus oli Eesti muusikaelu koondunud samuti Põhja-Viljandimaale Suure-Jaani. Heliloojate Kappide juubelipidustused pakkusid kolme päeva pikkust tõelist muusika- ja kultuurielamust.
Viljandimaalastena teame kõik midagi nii Mart Saarest kui Kappide dünastiast. Üks Tallinna raadiojaamadest kuulutas aga hiljuti, et Suure-Jaanis on vendade Kappide päevad. Eesti rahvas on piisavalt väike ning niisugune kultuuriline kirjaoskamatus pole andestatav. Viljandist läks eetrisse teade, et solistina esineb Johannes Jürisson. Oli see nüüd süütu sõnavääratus või tüüpiline näide tänapäeva inimeste hoolimatusest klassika ja traditsioonide suhtes?
Virisemine ja nurisemine ei ole lõbupakkuvad tegevused ning oleks hea, kui «Sakala» juhtkirjas nendeta läbi saaks. Siiski on see, et leidub liiga palju inimesi, kes ajaarvamist alustavad enda ilmaletuleku päevast, võrdlemisi kurb. Niisiis mitte «Pärast meid tulgu veeuputus», vaid koguni «Enne meid oli veeuputus».
Klassika jääb klassikaks ning Kappidel nagu Bachil või Tšaikovskilgi on aega küll. Eesti rahvas ei ole aga seni veel kunagi tahtnud olla minevikuta ja vaevalt peaksime püüdma selle poole praegugi. Meie aeg on alles ees. Selleks soovib «Sakala» oma lugejaskonnale järjekindlat ja kannatlikku avastamisrõõmu tänavu ja tulevastel suvedel nii Suure-Jaanis kui Hüpassaares, sest mitte tundes eesti rahvuskultuuri suurkujusid muudab igaüks vaesemaks ainult iseennast.