Kaheksa suvega on mõndagi traditsiooniks kasvanud, palju ka muutunud. Kui alustati heliloojate Kappide päevadega, siis prevaleeris nende muusika, muud mängiti juurde, nüüd kõlab enamasti muu ja juurde esitatakse Artur Kappi. See on loomulik maastiku avardumine, linnavalitsuse kingitus koos Eesti Kontserdiga eeskätt oma rahvale, kes ka tänus ja huvis aasta-aastalt enam üritustel osaleb. Eestis teist nii laia profiiliga väikelinna festivali ei ole, tõmme haarab aga juba tervet vabariiki. Peakorraldajateks on linnapea Ülo Köst, kultuurimaja direktriss Maret Aaboja ja abilinnapea Leili Kuusk ning EK poolt produtsent Andres Uibo ja toimetaja Elle Himma, toetajaid institutsioone ja firmasid seekord juba poolteistkümmend.
Avasõnad öeldi, nagu ikka, Kappide majamuuseumis (18. 06). Kontsert ise pühendati seal Julius Vaksile, austajateks Aavo Otsa trompetistide pere: isa, pianistist ema Meeli ja kolm poega - nagu Aavo ütles, juhuks, kui mõni mängida ei saa. Said kõik, Jaan rahvusvahelise konkursi laureaadina ka klaveril. Pärast tubast akadeemilist kava siirduti aeda, kus kohaliku publiku kõrval valgete sirelite all ootas oma osa paarkümmend Tallinna Spordikooli poissi. Olidki parimad kuulajad, kes said tasutud Neeme, trompetitrio ja - kvarteti esituses nii Arbani "Veneetsia karnevali" kui Gershwini-popurriiga. Muide, augustis kajab trompetpill Suure-Jaanis iseäranis laialt, kui papa Ots viib seal 40 noorega läbi rahvusvahelise suveakadeemia.
Järgmine traditsioon viis rahva ja Rahvusmeeskoori (Saare "Hällilaul" ja A . Kapi "Püha paik") kalmistule (18. 06.), oma lilled, küünlad ja südamlikud sõnad muusikaõpetajalt Riina Mankinilt said Artur ja Villem Kapp, Mart Saar, Julius Vaks, "Ilmatari" koorijuht Albert Pettinen ning tänavu jaanuaris varisenud endine linnapea Rein Valdmaa, kelle vaid paariaastase töö tulemusena on linn omandanud armsa ilme ja kellele festival oli olnud suuresti südameasjaks.
Enne järgmiste kontsetide juurde asumist veel paarist sündmusest. 19. 06 tuli linnavalitsuses kokku Rahvusvahelise Artur Kapi Ühingu üldkogu, juhatas Mati Palm, tühja ei räägitud. Avalikkuse ette on sealt tuua kaks tõika. Esiteks - idanes idee jõuda aasta-paari jooksul Lõhavere linnamäele vabaõhuetendusega, milleks Villem Kapi ooper "Lembitu". Võimalusi vaagiti niisuguse hooga, et hakka või kohe pihta! Ja eks see organiseerimine algagi peatselt sügistalvel, et teatrid planeerida teaksid. Teiseks tunti rõõmu, et kätte saadi sobilik maja Köhleri tn 2, otse tsentris. Sinna tuleksid kammersaal, infokeskus, õpi-ja harjutusruumid kursuste tarvis jne. Ainult et hoone vajab põhjalikku kohendamist, selleks siis ka suhteliselt suurt raha.
Kogumisega tehti algust otsemaid, kui avati samas Köhleri 2 muusikapäevade entusiastliku jäädvustaja Jaanus Siimu meeleolukas fotonäitus-müük - mis sest, et esiotsa sümboolse kassaga. Kuid fotod on kunstiliselt tasemelt tõesti nauditavad. Näiteks Andres Mustonenist, kellest ju mitu tuhat pilti tehtud, rippus seal parim , mis eales nähtud! Musitseeris Tobiase-nimeline kvartett, kellelt Borodini helgemeelse Keelpillikvarteti nr 2. kõrval esmaesitati Robert Jürjendali esmatöö antud koosseisule "Manitseja" (2004) - sisus suvatõlgitsetav, vormilt selge, huvitavate harmooniate ja professionaalse tehnikaga teostatud töö. Et läbi aegade on RAMist sirgunud ju Jürjendali eel veel Heino Lemmik ja Olev Sau, võime rääkida juba koori enda "kompositsioonikateedrist".
"Taara, avita!" - RAM Lõhaverel (18.06.) Korraldajad ei jõudnud ära imestada, kuidas alles nüüd sellele kontserdipaigale tuldi. Suurepärane akustika ja miljöö: vaikne tuuleõhk õrnalt kõrgeid latvu õõtsutamas, päevased rünkpilved nende taha taandumas ja pikad päikesetriibud piki rohe-rohelist mäeselga. Hirmus hea oli olla ja kuulata Ants Sootsi juhatusel rahvuslikku laulu. Raamis seda Mikk Sarve bassihäälne sõna - raamis Artur Kapi "Palumist", Tormise tuntud ballaade, Tubinat ja Sisaskit. Esile küündisid Tormise Incantatio maris aestuosi ja ansambli Improloo (Rene Keldo, Aare Kruusimäe, Kristjan Laasimer ja Priit Lehto pluss Mikk Sarv) imrovisatsiooniline "Taara, avita!". Ainsa märkusena söandan arvata, et parimini kõlasid faktuurilt kompaktsed ja harmoonilised lood, seevastu "Maarjamaa ballaadi" üksikud hõiked "ei jõua!" hargnesid laotusse (märkmikust: ei jõudnudki).
RAM sõitis siit puhkusele, maestro Soots aga selle koori juurest erru - vaid Leigol tullakse 30. juulil veel antud staatuses kokku (külalisdirigeerimised muidugi jäävad).

Lõunatunnid pubis "Arturi juures"...
Need olid kui rahvaülikooli üritused - ikka kuni 60le inimesele, valdavalt suure-jaanilastele, kelle näod päris meelde jäid. Absoluutselt kõigil päevadel nähti näiteks Vallo Rauna koos lapselapsega ja ristsõna Onu Unot, üldse aga üllatavalt palju noori inimesi.
...Peeter Vähiga (19.06.), "Müstiline ühinemine" . Trio Harry Traksmann, Neeme Punder ja Ain Varts - viiul, flööt, kitarr. Vahel me alahindame eeldatavalt vähese kuulamiskogemusega publikut, Vähi seda ei teinud ja tõi ette nii "Tema Kõrgeausus Salvador D'le", "Digitaalse armastuse" kui "Müstilise ühinemise". Mõistagi kuulati põnevusega igat selgitust. Kas või seda, et Dali olnud helilooja lemmikuid ja et ekstsentriline geenius suri millegipärast kaks päeva pärast pala esiettekannet Tallinnas. Kõige haaravamaks kujunes "Müstilise ühinemise" topeltkuulamine: esiteks fagotivariandis USAst Martin Kuuskmannilt, seejärel elavas ettekandes, kus triole lisandus autor india tanpural - mõjusidki nagu kaks samal materjalil iseseisvat lugu. Adusime, et eesti muusika ei ole ainult omarahvuslik väljendus, aga ka seda, et Orient tajub selgelt maailmakodanik Vähi muusikas õhtumaalase käekirja. Täpselt, nagu sakslased Tobiase "Joonases" tajuvad päris selgesti ida-eurooplaslikku autorit.
...Jüri ja Lea Leiteniga (20.06.). Üks niisugusi kohtumisi, kus kella ei vaadata. Leiten, kes on mänginud Kremlis ja Eiffeli tornis, on ka kõige mõnusama jutuga eesti pillimees, kellele meeldib olla muusik (eriti ansamblist) ja oma trompeteid hullupööra kiita. Üheks kaasatoodud harulduseks oli postisarv, mille kohta teatas, et teist niisugust ei leidu tuhande kilomeetri raadiuseski ning et suure-jaanilased on selle esimesed kuulajad Eestis. Hämas vist, sest natukese aja pärast nimetas ta möödaminnes, et detsembris teevad mingi esituse kahe postisarvega! Olgu, aga Mozarti Metsasarvekontserdi tervikettekanne just sellel instrumendil ja selle rahva ees oli ehk küll esmakordne Eestis. Muusikalised illustratsioonid ulatusid barokist džässini (Ellington).
...Olev Ainomäega, klavessiinil Lembit Orgse (21.06.). Jälle kirstutäie erinevate oboede, salmeide, inglissarvedega. Eelmise päeva soojaga läks kohe küsimusteks-vastusteks lahti. Mõisteti, et oboe on üks raskemaid instrumente üldse, mitte ainult füüsiliselt vaid ka moraalselt, lisaks alaline tegu trostide vestmisega. Muusikaline rida algas Britteni "Metamorfoosiga" ja lõppes Kalliwoda "Salongipalaga".
...Mati Luki ja pianist Signe Hiisiga (22.06). Kõige napima jutuga mees, see-eest aga kõlas tema kontrabass kantileenselt, sooja tämbriga nagu tšello (eriti Bottesini "Eleegias" ja Elgari "Chansonis"). Huviga oodati Kaljo Raidi Kontserpala kontrabassile ja klaverile (huvitav lugu, kuid veidi tühjavõitu, teine ettekanne Eestis) ning mõistagi Ludvig Juhti "Souveniri", mis osutus esmakuulajale lihtsaks ja siiraks muusikaks. Just Juhti puhul aga võinuks Mati end kokku võtta ja temast rohkem rääkida - Suure-Jaanist pole isamaalisus veel kadunud, suur isamaalane aga Juht ju oli.
Mati Palm ja Aare-Paul Lattik harmooniumil (22.06). Tõsi, see musitseerimine toimetati mitte "Arturi juures" vaid Jahimaja rõdupoolses aias, ent oli eelnevatega analoogiline. Palmi austajad said oma - Bellini, Martini, Torelli, Merikanto, Arro ja rahvalaulud, kuid omaette huvi-pakkuv oli kahtlemata tutvumine suure kontsertharmooniumiga. Nii selle kõlas, ehituses kui konkreetses biograafias. Tegu oli prantsuse-saksa 2-manuaalilise tööga XIX saj. lõpust, Tallinna Pühavaimu kiriku omandiga. Francki ja Bizet' oopusi Lattik ka mängis, kusjuures Bizet' "Caprice" on hiilgavaks näiteks, kui toredaid erinevaid karaktereid võimaldab harmoonium välja joonistada.
Õigeusu kirikus "Tuhat aastat vene kirikulaulu" (19.06) Peterburi mungakloostri koorilt Optina Pustõn, kunstiline juht Aleksandr Semjonov. Et koor (6 meest - meie mõistes ansambel) esines ka mujal Eestis, jätame siin tutvustuse, teati ju, keda kuulama tulla - miks muidu kirik rahvast puupüsti täis sai (ligi 400 inimest)? Kui mullu Valeri Petrovi segakoor lummas eeskätt oma pianissimoga, siis OP dünaamilise skaala püsis mfs, liikudes vaid mõned korrad säravasse ffi või õrna ppsse. Ei ole see vene kirikulaul sugugi ühene, leidub mitmeid erinevaid stiile! Kuid kõik see, mis tehti "keskel", oli äärmiselt klaar ja liikuv. Kava vanem pool (XV-XVII saj.) oli teadagi põnev, aga suure osa minu tähelepanust hõivas sage orelipunkt harukordselt basso-profundolt Igor Voznõilt: too hääl polnud mitte üksnes äärmiselt madal, vaid kaunilt ümar, tihe ja otse sametine, millisena kõlas ühtlaselt kogu ulatuses. Aga see kavapool jäi siiski üksluiseks kuni "Jumalaema Rõõmukuulutamise püha stihiirani", mil olin juba "harjunud" ja suutsin hoomata kogu laulu liikuvat kudet, harmooniavahetuste erilist sujuvust, poognat.
Vene kirikulaulu klassikalise perioodi lauludes dünaamiline skaala loomulikult laienes ja meestel avanes võimalus demonstreerida ka keerukamas faktuuris ideaalset puhtust, tasakaalu ja nõtket fraseerimist (Bortnjanski "Keerubite laul"!). Rahmaninovi õhtuteenistuse laulu "Au olgu Jumalale kõrges..." bassipartii aga ei lähegi enam kõrvust... Lisapala - Sviridovi "Püha armastus" - kuulati juba püsti.
Öises pelmeenilauas kuulsime, et viimastel aastatel sajab neile ohtrasti kutseid välismaalt (ikkagi 9 CDd), kuid tähtsam on teenistus kodukirikus ja see on sage - nii et meil on väga vedanud. Eriti, et kutse tulla lähiaastail veel Leigolegi vastu võeti!

Suure-Jaani kirikus
Õigele kirikule on omane, et ta kutsub sisse kõik, kes ja mis Jumalale meelepärane, ka paganad ja ilmaliku muusika, pühitsuse saavad mõlemad. Esimeste hulka kuuluvana tunnistan, et niisugust Sõna, nagu seda jagab Johannese koguduse õpetaja Kirsti Sääsk, kuulan meeleldi, olgu liturgias või valitud psalmidega õhtuid raamimas.
- Kontsert-jumalateenistus (19.06), viiuldaja Maano Männi, tšellist Aare Tammesalu ja organist Andres Uibo - aastaid muusikapäevade põhitegijaid. Jutluse sisuks mõistmine ja halastus (Joosep ja tema vennad), muidugi koraalid. Ka meenutas õpetaja A. Kappi väljavõttega omaaegse Suure-Jaani pastori (1941-44) Otmar Pallo mälestustest (1958, Stockholm) järgmist: Kapp olevat juba sellest, kuidas organist käed koraalimänguks manuaalile asetab, tundnud ära, kui uskilik ta on. Kontsertmuusika: A. Kapi "Andante religioso", Bachi Tšellosüit nr.3 (BWV 1009), Mägi "Kadents ja teema" ning Rein Valdmaa mälestusele pühendatud esiettekandeline Uibo "Bach peeglis" orelile ja tšellole, ratsionalne pala, mille ajendil üks kolleege teravmeelitses, et Pärt on väga uibolik.
- Tantsu litaania (20.06). Ines Maidre ja Kaie Kõrb, Anu Ruusmaa koreograafia. See sümbioos - muusika valik ning esituskvaliteedi mõõtsuhe tantsuga mustas, valges, leekivas punases ja punases mustaga - on kestnud mõned aastad ja hakkab vist tegijatele ammenduma. Kahju. Mulle on alati meeldinud ja meeldis ka Maidre nüüdne hoiak muusikas, see on aus ja leiduderohke.
- Õhtumissa (21.06). Vox Clamantis ja Kadri Hunt, Andres Uibo ja Jüri Leiten. Psalm 113, seejärel trompet (Albinoni Sonaat) - on ikka ülev-õilis pill taeva all! Järgnesid jutlus ning liturgia muusikaline osa vokalistide ja Uiboga: "Ja ma nägin..." (Ilm 21/1) ning "Uus Jeruusalemm", (Ilm 21/1), Pärdi Annum per annum ning lõpetuseks Purcelli juubeldav Süit trompetile oreli saatel D-duur. Inimesed, keda oli kirikusse õhtust õhtusse tulnud üha enam, väljusid tõsiselt, nad olid puudutust tundnud.
- Õhtumeeleolud Sven Grünbergiga (22.06). See kujutas endast eelvormitud improvisatsioonilist muusikat akustilisele ansmblile. Kooriruum oli täis igasuguseid, nii naturaal- kui elektroonilisi pille, viimaste taga helilooja ise, löökpillidel Vambola Krigul ning harfil Lilian Langsepp. Tänamatu oleks püüda kirjeldada, mis toimus järgneva 80 minuti jooksul. Mul on komme jälgida ka publikut ja võin kinnitada, et kuulati erakordse tähelepanuga. Mõistagi ei oska arvata, millisele abstraktsele tasandile keegi tõusis, aga et nimelt abstraktsele tasandile tõusti, seda usun kindlasti, sest mingeid konkreetseid programmilisi pilte see voogav, seisev, pulseeriv, õrn, purustav loome vaevalt tekitada võis. Minule näiteks sai kuuldavaks Aeg, et see liigub eri kiirusel ja võib teisenenuna jälle tagasi tulla. Ja kui helid vaibusid, lõppes ka Aeg, milles äsja viibisin. Maksma hakkas jälle see igavus, mis tiksub vastu kõigilt numbrilaudadelt. Teie ütlete muidugi, et too, mis nõnda mõjuvaks osutus, oli lihtsalt peegelrepriis? Nõnda seda vormivõtet nimetatakse, ent mitte kunagi varem pole kordusel minu üle nii suurt ja kestvat võimu olnud, kui sel õhtul.
-- "Hüüdja hääl kõrbes" (23. 06 ), laulud Ristija Johannese sündimise päevaks ansamlilt Rondellus, kommentaarid Jüri Kuuskemaalt. Usutavasti nii vanade lauludega ( X-XV saj. ) kontserti pole ühelgi jaanipäeval selles kirikus varem tehtud.Alustatigi Guido Arezzost (u 992- u1050) gregoriaani hümniga - samaga, mille ridade ladinakeelseid algussilpe (ut /do, re, mi ...) veerivad ammu maailma kõik koolijütsid. Kava oli enestmõistetavalt väljapeetud, päevane kontsert valgusküllane, mis võimaldas kavalehehelt jälgida tõlkeid. Oma kommentaarides oli Kuuskemaa vaba ja liigagi fantaasiaküllane, teda kuulati ahnelt.
-- "Taevamehaanika" (23. 06) - Urmas Sisaski autoriõhtu, esinejaks Viljandi Linnakapell Neeme Punderi juhatusel. Kui kusagil sellise kavaga kooslusest kuulete, võtke jalamaid lapsed näppu ja minge kohale: värvikamat, vahelduslikumat helipilti noortele ei tea soovida. Tunnistan ausalt, et ei ole Urmase astromuusika jäägitu austaja, vastavad klaveripalad jäävad alla sajanditagustele omapära otsijatele ja meie Kuu ei kostu mulle si-bemollina. Aga karaktereid leidub küllaga, need on Punderit ärgitanud tulemuslikult orkestreerima nelja tsüklit ühtekokku 23 palaga! Punder on harukordselt värvileidlik, kaheksa mängija ning viieteistkümne instrumendiga loob ta ereda värvipaleti, kus pea ükski helikombinatsioon ei kattu. Kuulsin viljandlasi esmakordselt ja olin nende professionaalsusest enam kui üllatunud. Punder: eks ole ka tööd tehtud!

Päikesetõusukontsert Soomaal
Tänavu (23. 06 kell 03 - 04.15) siis kolmas kord ja suisa ehmatava publikuhuviga, kohale veeres igast Eestimaa kandist üle 1500 inimese. Soosaar keset Leetva raba sai ääreni täis ja enam polnudki kõigil hubane olla - pean silmas ühte kaugemat serva, kus arendati jutuvada ja töllerdasid lühemat aega rullnokad. Teiseks jäi suur osa publikust vägagi hiljaks, kontserdi alates seisis piletisabas veel üle paarisaja inimese, aga rappa tuli sealt minna mööda laudteed üle kahe kilomeetri! Järgmisel aastal võetakse, nagu kombeks öelda, meetmed tarvitusele (reguleeritakse publiku arvu, avatakse kaks laudteed jm.). Omajagu probleeme oli autode parkimisega, ja kuigi tuleb siinkohal väga tänada oma aja priitahtlikult ohverdanud Suure-Jaani politseinikke, palistas teeääri ikkagi autode rodu nii kaugele kui pilk ulatus. Teadmisega, et järgmine kord tullakse kohale hiljemalt ehapaisteks, lõpetan hädaldamise, sest mainida on tähtsamatki. Selge taevas, tuuletus, tasakesi end horisondil nihutav Kuu, muusikale sekundeeriv kägude fugaato ja kiiresti kosuv agu. Eestis on igasuguseid orkestreid, seal mängis Soo-orkester eesotsas idee autori Aare Tammesalu, sama teenekate Maano Männi ja Neeme Punderi, Toomas Nestori, Mati Luki jt. Solist oli Jassi Zahharov, kontserdi viis läbi Jüri Aarma, kes luges numbrite vahele meeleolukaid tekste Juhan Luigalt, Oskar Lutsult, Ellen Niidult ("Linnuvoolija") ning Friedebert Tuglaselt ("Tulemarginaalia"). Alustati Griegi süidiga "Holbergi aegadest", lõpetati koos päikesetõusuga traditsioonilise "Hommikumeeleoluga" süidist "Peer Gynt", koduteele saadeti inimesed Elleri "Kodumaise viisiga". Hardamad minutid jäid veel hämara taeva all R. Valdmaale pühendatud Barberi "Adagio " kanda. Rahvalikuma eest hoolitses Zahharov Lloyd Webberi lauluga muusikalist "Ooperifantoom" ja Porgy lauluga Gershwini ooperist "Porgy ja Bess". Nii et - oli igale eraldi, kuid samas ka kõigile - võite (kes eemale jäid) vaid ettekujutada, kui ehtpaanilikult kõlas Punderi flööt (Kennani "Öine monoloog") kristallpuhta rabataeva ja Mart Saart mäletavate mändide all!

Epiloog, mis proloogiks Üheksandatele muusikapäevadele. Kõne Tallinnast: Kas teil N kontserdile on veel pileteid? On, on küll. Aga kas te ei tea, et see kava tuleb ka Tallinna? Jah tean, kuid ma tahan seda just Suure-Jaanis kuulata!

Ivalo Randalu