Haavapuust Artur Kapp piibutamas.

 

Muusikapäevadega alustati kuus suve tagasi heliloojate Kappide auks ja kiituseks, aasta-aastalt on muutunud nii päevade sisu kui väikelinn ise - üks akadeemilisusest laiaprofiilsemaks, teine kaunimaks, mõlemad eriti viimase paari aastaga.
Puhtmuusikalisi üritusi kogunes tänavu 14, Mozarti kontsertidest soololaulu ja jazzist kontsertpolkani. Kunstilise juhina on Andres Uibo ja Suure-Jaani kultuurimaja perenaine Tiiu Siim leidnud absoluutselt kohase kesktee, seda eeskätt regiooni vajadusi silmas pidades, ent näiteks ETVsse viidud teabe ja soodsama ilma korral võinuks igale üritusele eraldigi hoopis kaugemalt kohale vurada (mulluse pooleteisetuhandese publikuni seekord ei jõutud, ent kammerlikud üritused ei kannatanud ses mõttes nüüdki). Sõnaga - sisult ja vormilt on see festival kujunenud ainulaadseks Eestis, seda ei saa ega ole vajagi võrrelda Pärnus toimuvate, Viljandi pärimusmuusika, Niguliste oreli- ega Haapsalu viiulimuusikafestivalidega. Samas on Suure-Jaani kantud meie suvemuusika kaardile väga kindlalt, sest esitajate ja esitatava tase on kõrge, programmid kaalutletult mitmekesised.

Suure-Jaani...
Linnas elab ainult 1300 inimest, kuid Viljandini jääb vaid veerandsada versta, Vändrasse pisut rohkem ja jalulpüsivaid majandeid sealmail jätkub. Teist aastat linnapea ametit pidav Rein Valdmaa on ettevõtlik mees, kes käivitanud muu hulgas kolm projekti: "Värvid linna", "Lilled linna" ja "Pingid linna". Esimesed kaks on pooleli - veel on näha rõõmsailmeliste majade vahel luitunuid ja mitte kõik tänavanurgad pole õites, kuid omapärased pingid palistavad kogu järve ümbrust, on kaugemalgi. Need on helesinised, ehitatud pakkudest ja plankudest ning mis peatähtis - paigaldatud-viimistletud gümnasistide kätega. Valdmaa: "Mis oma kätega tehtud, seda ei lõhuta!"
Mullu valmis tal kirikumäe all vana veski varel kõrts (selle muistses heas tähenduses), kõrval päris avar kontserdipaik, kokku nimeks "Arturi juures" ja ristiisaks Urmas Sisask. Jälle asi, mida mujal Eestis pole! Kas sees või väljas, kuidas ilm lubab, korraldab ise üsna muusika ligi astunud peremees üritusi noortele ja on väga rahul, sest ukse kõrval piipu imeva haavapuust Artur Kapi pilgu all keegi ei tuigu ja ühtegi lampi pudeliga ei sihita. Sellest kõrtsist kujunes muusikapäevalistele omamoodi staap, siin viidi ka kõige rohkem üritusi läbi - viis.

"Arturi juures"
Trio Naturale - Ants Nuut, Allan Jakobi, Teet Veskus ja Jaan Arder - show'd (18. VI) saatis ootuspärane läbilöök, nende nii muusikalist kui ka verbaalset esinemist nautisid kõik, teiste hulgas festivali osalised. Armu ja valu jagati laval isekeskis ja tuttavatele rahva hulgas. Vardo Rumessenit, kes klaverita kohale tulnud, tervitati nelja kuulsa noodiga Tšaikovski kontserdist tromboonil. Ei pääsenud minagi -
Nuut: Ta olnud kord unes väga unine, Randalu kõrval aga muudkui räägib ja räägib. Mitu korda käskinud Randalul vait jääda, aga ei midagi. Lõpuks ärganud vihaga ja näinud, et raadio lahti ja loengut pidanud Hillar Palamets! - Nüüd ma siin kirjutan ja kirjutan, aga otseülekande Klassikaraadiosse toimetas malbe Liina Fjuk (20. VI)...
Kontserdi "Neljal keelel" (19. VI) andis tšellist Aare Tammesalu, üks päevade alalisemaid esinejaid. Ja nagu Suure-Jaanis ikka, koos selgitustega. Antud juhul olid need hädapärasedki, kuna naturaalne pill kõlas ka elektroonilise töötluse foonil, mis tehtud samuti tšello tekitatud materjalil. Bach, Prokofjev, Vine, ka esiettekanne tähetargalt Urmas Sisaskilt - põnev ja maitsekas rida taas igale kuulajale. Kaasa mõjus muidugi isepärane miljöö: vesiroosides oja, Sakalamaale mõisaaegadest omased punasest tellisest hooned, kaelu üle pesaääre õiendavad kurepojad ja vidistavad pääsukesed senise suve kõige ilusamate rünkpilvede all. Oli viimane mõnus ilm enne jaanilaupäeva.
Edasi toimus kõik juba "Arturi juures" sees, ikka oma 80 kuulajaga, kes imekombel hubasesse ruumi ka ära mahtusid. Neeme Punder (20. VI) tutvustas mitukümmet erinevatest aegadest pärit flööti, alustas XIV sajandi muusikaga ja lõpetas Debussy "Syrinxiga". Nagu omal ajal Lepo Sumerat, nüüd ka publikut ja vististi flötisti ennastki, meelitas kõige enam Lepo poolt Mehhikost toodud vihmajumalat kujutav okariin ja improvisatsioon sellel (sissejuhatus "Pantomiimile", helilooja selle Punderilt kuulduna nooti kirjutaski).
Järgmisena kohtuti Maano Männiga tema kavas "Tantsulisi imitatsioone läbi sajandite" (21. VI): Bach, Stravinski (tantsud "Sõduri loost"), Ester Mägi ("Kadents ja teema"). Männi: Tantsulises muusikas avaldub viiul omal erilisel ja suurel moel. Tore oli näha, kuidas just noored seadsid end Maanole otse külje alla, et ei silpi ega kuueteistkümnendikkugi kaduma ei läheks. Alo Põldmäe (22. VI) rääkis Artur Kapist ja endast, tütar Helen esitas tema lastepalu, Urmas Vulp ja Lille Randma sonaadi "Pühajärve panoraam".
Väljaspool muusikapäevade kava esines eelmisel päeval õues ka 450 õpilasega Suure-Jaani gümnaasiumi bigbänd mõneti vähendatud koosseisus (üldse 14 hinge). Juhendab neid Rein Vendla Pärnust, koos käiakse kolm korda nädalas ja tulemused olid käegakatsutavad. Aplodeerisime südamest - kiituseks noortele ja häbiks pealinna suurtele koolidele, kus juba aastakümneid ei ole ühtegi puhkpilliorkestrit!

Kappide majamuuseumis
Seal toimetati kombekohaselt festivali avamine (18. VI), laulis Mati Palm (A. Kapp, Bach, Massenet jt.) ja mängis Aare Tammesalu, mõlemad koos harfist Tatjana Lepnurmega. Viimastelt tuli festivali esimene üllatus- Eduard Oja 5. jaanuaril 1943. aastal Tartus dateeritud ja tõenäoliselt alles nüüd esiettekandeni jõudnud "Ballaad". Sugestiivne, mitme kulminatsiooniga, värvika harmoonia ja ratsionaalse materjaliga pala, mis nii või teisiti lihtsalt peab laia kuulajaskonna ette jõudma!

Kirikus
Avati Jüri Arraku maalide näitus (18. VI). Maale oli küll vaid kolm - "Poeg", "Meile antud märk" ja "Hiob" -, kuid mõtteliselt täitsid need kiriku ja sulandusid ruumi. Omapärane dialoog tekkis Arrakul risti vaid oma kehaga moodustava Kristuse (X-XI sajandi romaani stiilis vaimne Taeva kuningas, ilma risti ja naelteta) ning altarimaalingu traditsioonilisuse vahel (gootikast peale kannatusi kujutav Kristus, rohkem "inimesestatud"). Tseremoonia sisaldas sõna ja muusikat, viimasest esitas Bachi Sarabandi d-moll Partiitast ja A. Kapi "Viimse pihi" Urmas Vulp, orelipartii Andres Uibolt. Lõpetuseks pakuti helikandjalt Kapi "Hiiobi" võimas finaal, ette rääkis Vardo Rumessen põhjalikult oratooriumist ja ka elust, lõpp mõjus juba jutlusena.
Tõelise tervikelamuse pakkus Vardo Rumessen Bachi "HTK" kümne prelüüdi ja fuugaga (19. VI) - need kõlasid reljeefselt ja kandvalt ning omandasid kirikus otsekui uue mõõtme; kohe meenus, et Bach oli kõiges sügavalt usklik inimene. Klaveri ees moodustasid küünlatuled lihtsas tõsiduses neli kirjatähte: B-A-C-H.
Seevastu ununes kirikus kirik Kalle Randalu ja Tallinna Kammerorkestriga Mozartit kuulates. Või miks ei peakski kirikus olema helge ja päikeseline? Kirjutas ju Mozart 1782. aastal isalegi, et "kontserdid on midagi vahepealset raske ja kerge vahel, nad on väga säravad ja kõrvale meeldivad kuulata, sealjuures siiski tühisusse langemata". Mängiti kontserte Es-duur (KV 449) ja A-duur (KV 414) ning Kontsert-rondot A-duur (KV 386). Juhatas, täpsemalt andis tempod, pianist ise. Enim pääses oma kujunduses esile Kontsert-rondo.
Et värsked kooslused hästi kõrva hakkavad, kogesime Heiki Mätliku ja Andres Uibo puhul mullu Tallinnaski. Nüüd (23. VI) esitati mujalgi kordamist vääriv kava: Vivaldi lahedat Concerto in maggioret (originaal mandoliinile), "poppnumbreid" Bachi tsüklilistest töödest ja iseäranis võluvana Johann Sigismund Weissi (1686 - 1750) Concertot d-moll (orig. barokklautole); neile kontrastiks aga kolme eesti lugu. Esiteks esiettekandena Rene Eespere vaid mõned päevad varem valminud "Tres calvi" ("Kolm naela"). Teos jättis oma sissejuhatavale kolmele Kristuse ihusse räigelt löödud kobarakordile (naelale) järgneva meditatsiooniga ebamäärase vabaduse kuulaja fantaasiale. Teiseks Peeter Vähi pühenduslugu "kõigile suurtele" eesotsas Elvis Presleyga "Nelikümmend kaks". Vähi on tuntud stiliseerija (ei teagi tal omanäolist oopust), nii kumas ka nüüd läbi barokk, aga miks just barokk, jäi mulle arusaamatuks. Kolmandaks Ester Mägi "Kadents ja teema" (soome rahvalaul "Üks roos õitses aasal", originaalis viiulile). Ütlemata ilus pala ja nauditav ettekanne, kusjuures ansambliliselt tõsine katsumus organistile, kuna kitarri heli sünnib atakiga ja kustub kiiresti.

Olustvere lossis ja jahimajas
"Lühima öö ball" Olustvere lossi ruumides (21. VI) polnud küll kinnine, kuid osavõttu selekteeris kõrge piletihind. Eeskava andis aga silmad ette metropoligi analoogidele: l osa - "Kuninglik muusika ja tants" Mati Palmi, Eesti Barokksolistide ja tantsurühmaga Saltatores Revalienses; II osa - Tobiase keelpillikvartett (Maano Männi, Sigrid Kuulmann, Heili Eespere, Aare Tammesalu) ja Mati Palm; ning III osa "Sinilind" Valgre ja jazzmuusikaga, esitajateks Yvetta Raid ning Lembit Saarasalu Kvartett. Keelpillikvartett üllatas kõige enam Süda Skertsiinoga, mis originaalis orelipala, Südal endal seatud klaverikvintetile ning nüüd Maano Männilt ainult keelpillidele - oreliaustajana pean tunnistama, et nii harmoonia kui rütmika joonistuvad viimasel puhul originaalist märksa eredamalt välja, nõudes aga samas ülimat mängutäpsust ja krapsakust tempomuutustes, mängijatele pakub see eripärase väljendusvõimaluse.
Jahimaja on tasemel võõrastemaja üle järve kiriku vastas. Selle rõdul mängis Silver Brass (22. VI) - Priit Aimla, Taavi Küntu, Kalle Koppel, Hando Põldmäe ja Priit Paabo. Teada hea ansambel süvamuusika kergema ehk levimuusika raskema poole pealt: Gershwin, Rodriguez, Bizetjt. ning asjakohane saatesõna Handolt. Köhal olid ka Suure-Jaani puhkpilliorkestri omad, kel endal aastakümnete pikkused mängurõõmud.
Samal õhtul koguneti saali linnapea vastuvõtule, kus tänusõnade ja -kirjade kõrval kuulus suurim aplaus mentor Johannes Jürissonile tema asja valminud raamatu "Muusikud Kapid ja Suure-Jaani" eest. Kultuuriolulisuselt ületab üllitis kaugelt mingi kohaliku tähtsuse - vaatamata tallinlasest toimetaja mõistetamatule respektitusele autori suhtes.

Leetva rabas ja lauluväljakul
Hullud asjad hullutavad inimesi - kui käidi välja mõte teha "Päikesetõusukontsert" Hüpassaare kõrval rabas jaanilaupäeva hommikul kell 3, ei peljatud mitte üksnes halba ilma, vaid ka kohta ja aega. Ent parkla sai masinaid täis ja 291 inimest (või nagu Uibo ütles - koos temaga 300) koperdas mööda lagunenud laudteed sõna otseses mõttes rappa. Mängisid Neeme Punder, Heiki Mätlik ja Aare Tammesalu, laulis Mati Palm, taustaks värvuliste suurkoor ja "kolme käo fugaato". Lühidalt - oli muusikapäevade kulminatsioon. Ja päike tõesti tõusis.
Kõige rahvarohkemaks kujunes muidugi lõppüritus laululaval, kuhu saabus väidetavalt Viini linnast kostümeeritud Straussorkester eesotsas maestro enda (Maano Männi) ja tema kolme armastatuga (Tiiu Laur Rahvusooperist), kaasa tantsis Straussist "Gross-Johanneseks" nimetatud linna tantsurühm Loits ning lõpuks ka rahvas. "Sepapolkas" tagus alasile traditsiooniliselt linnapea ise. Et kõik paugud paugu pealt välja ei tulnud, tõotas ta tulevaks aastaks harjutada. Kõik muu (ja kindlasti ka midagi uut) on järgmiseks, VII muusikapeoks moraalselt valmis.

Ivalo Randalu