Suure-Jaani kanged mehed on seda väärt, et nende auks pidustusi korraldada igal aastal. Võrreldes eelmise aastaga, on heliloojate Kappide muusikapäevad tänavu mõnevõrra rahvalikumad.
Kõlab mullusest vähem sümfoonilist muusikat, rohkem on koorilaulu, orelimängu ja puhkpillimuusikat ning esineb mitmesuguseid bande.
Lisaks on filmivaatamist, vestlusi ja jalakeerutust põhimõttel «Igaühele midagi».
Möödunud aastal kõlas heliloojate juubelite puhul peamiselt Kappide muusika. Seekord on eesti heliloojate kõrval võimalik kuulata Lääne-Euroopa meistrite teoseid alates XVI sajandist kuni tänapäevani.

Kinnitust saab veendumus, et eesti muusika pole samal ajal piiri taga loodust põrmugi kehvem.
Riigikogulane, muusikateadlane ja pianist Vardo Rumessen räägib Suure-Jaanis eesti muusika austajatele Artur Kapi oratooriumi "Hiob" eelolevatest ettekannetest välismaal. Tal on kaasas ka selleteemalised videofilmid.
Imelik ta ju on. Eestis pole teost pärast sõda peaaegu kuulda olnudki. Vaid üksainus ettekanne 1997. aastal Tallinnas.
Seetõttu ei tea eestimaalane, mida teosest arvata. Ju ta ikka üks kehv asi peab olema. Kui nüüd just sakslased ütlevad, et kõlbab, küll meie siis ka oma pilli selle järele häälde saame.
Orelimuusikal on aga kirikus hoopis teine hing ja rnõnu kui kontserdisaalis. Seda soodustab kiriku aastasadadega juurdunud ja esivanematelt kaasa saadud eriline pühalik ja tõsine aura.
Lisaks veel orelihelid, mis oma maheduses, värvikülluses ja suurejoonelisuses argipäevamured kaugele seljataha jätavad. Hing vabaneb koormast, inimene saab keskenduda ja rääkida oma Jumalaga.
Kui keegi aga juhtub lootma, et mõnes Eesti lähiriigis võiks veel parem meeskoor olla kui meil, siis ta eksib. Eesti Rahvusmeeskoor on professionaalne.
Kes küll vanemast generatsioonist ei mäletaks neid sõjajärgseid aastaid, kui Gustav Ernesaksa ning tema koori kuulati ja vaadati kui ilmutust. Saalid olid pilgeni rahvast läis.
Ega praegunegi koor kehvem ole. Ainult et tänapäeval, ajavaimule vastavalt, oodatakse ikka mõnda imetlusväärset vaatemängu, mis ergutaks ja kõditaks.
Olen veendunud, et suurejaanilased kui heliloojate Kappide järglased oskavad hinnata traditsioonilist, sisukat ja tõsist kontserti.
Võime veenduda, et koorilaulu juurde kuulub ka emakeelne sõna, millest aru saame, mille nüansse ja mõttevarjundeid suudame jälgida. Näiteks arutleb rahvalaulik laulu ilu ja mõnu üle kord enesekindlates, kord kahtlevates varjundites. Tähelepanelikult kuulates saab teada, mida emakeel laulule annab.

Johannes Jürisson,
muusikateadlane