Eelmise sajandi esimesel poolel ja keskel oli suurejaanilastel kombeks
kesksuye tähistada igaastase rahvarohke jaanipäevapeoga Lembitu
linnuses, kus tavaliselt, ikka kaheksasada kuni tuhat külastajat.
Nüüd on juba seitsmendat aastat samal ajal korraldatud neli
päeva kestvaid ja heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestivale.
Kontserdid on toimunud väikelinna suures kirikus ja selleks sobivais
meeleolukais paikades. Muusikapidustusi on tänapäeva Eestis
palju, repertuaari mõttes enamikus suunaga Euroopasse. Suuje-Jaanis
on asjad veidi teisiti - need festivalid on tagasihoidlikud nagu suurejaanilased
isegi, ei ühtki ülisuurt honorari nõudvat ja publikut
ligimeelitavat piiritagust kuulsust. Vastupidi, kontserdikava kannavad
kodumaised interpreedid kodumaise muusikaga ning vaid mõõduka
"euroopaliku lisandiga" Seekordse festivali sisulise külje
võikski kokku võtta nelja, suurejaanilastele nii lähedase
mõistega - heliloojad Kapid, Eestimaa, kodu ning hingepihtimus
Kõigevägevama ees.
Ilmekalt väljendas neid mõtteid 28. juuni õhtune
kirikukontsert, kus esinejaks Tiia-Ester Loitme koos oma Ellerheina
tütarlastekooriga. Heliloojate Kappide osa rõhutamiseks
mängis organist Pille Metsson Artur Kapi orelisonaadi nr. 1 esimest
osa kontserdi alguses, teist keskpaigas ja kolmandat lõpupoole.
Nii sai orelisonaadist esitatavaid koorilaule ühendav juhtmotiiv.
Kontserdi lõpunumbriks oli Eugen Kapi vähetuntud, kuid sisusügav
koorilaul "Öö". Järgnes vaimulik lõik:
Hugo Lepnurrne kantaadi "Jehoova rahvas" esimene osa ja Urrnas
Sisaski "Credo". Isamaalist külge esindas Mart Saare
koorifuuga "Päikesele", kus põhiprobleemiks eesti
keele ja rahva saatus, ning Peeter Sarapiku üldtuntud ja isamaalik
"Mesipuu". Neile järgnes rida laule kodust (T. Naissoo,
T. Voll, A. Kapp) ja vanavanemaist (V. Tormis). Omal kohal olid ka dirigendi
lühikomentaarid laulude kohta. Eriti vajalik oli see Saare koorifuuga
puhul, kus kuulajal on raske tabada selles peituvat rahvuslikku iva.
Peab tunnistama, et too kontsert puudutas suurejaanilaste hingekeeli
kõige tugevamalt. Omavahelistes vestlustes avaldati koorile,
kes on Euroopas nii palju ilma teinud, siiraid tänusõnu.
Kodukandiga oli tihedalt seotud ka festivali avakontsert Suure-Jaani
keskväljakul asuva kõrge tuletõrjetomi tipus. Sinna
üles oli roninud Aavo Ots koos oma kolme poja ja viie õpilasega,
kõik trompetistid. Kava koosnes keskaja heliloomingust nüüdisajani
ja vaimulikest paladest jazzini, kuid kesksel kohal oli Urmas Sisaski
selleks puhuks kirjutatud "Tornimuusika" kuuele trompetile.
Teos oli pühendatud eesti esimesele trompetiprofessorile ja omaaegsele
Suure-Jaani muusikaelu juhile Julius Vaksile, kes puhkab kohalikul kalmistul.
Tuli see sellest, et Sisaski muusika oli rütmierk, elav, kohati
ka tuttavlikult meloodiline, või siis austusest teose autori
või "tänapäeva Vaksi" - Aavo Otsa ja tema
ansambli vastu, kuid mõlemad said päevakangelasteks. Kuulajaskond
oli arvukas ning ovatsioonid seda tugevamad.
Harda ja hingepihtimusliku elamuse jättis 30. juuni hilisõhtu
kirikus liturgiline missa, osaliseks gregoriaani ansambel Vox Clamantis.
Hoopisi teistlaadi viisikäänud ja esinejad, vaikne ning enesessesüvenemist
soosiv muusika. Selle mõju soodustas veelgi kesköö,
mil inimese hing on sellistele elamustele eriti vastuvõtlik.
Mõtlesin, et mida küll oleks kontserdist arvanud Mart Saar
ja Artur Kapp. Küllap nad oleksid kiitnud - pidanuks nad siit ju
leidma osakese iseenesest. Mart Saar võinuks ära tunda sugulussidemed
oma vanadel laadidel põhinevate koorilauludega, Artur Kapp, aga
pidanuks leidma kinnitust ja õigustust oma hingepihtimuslikule
muusikale.
Meeleolukaks ja omapäraseks tuleb pidada 29. juuni õhtul
Suure-Jaani Jahimaja rõdul toimunud. Maano Männi keelpillikvarteti
kontserti. Juba seepärast, et Mozarti "Jahikvarteti"
kõrval kanti ette Eugen Kapi vähetuntud Keelpillikvartett
nr. 1. Taas veendusime, kui ekslik on ettekujutus heliloojast kui üksnes
ja ainult nõukogude kojalaulikust. Suurepärane kvartett.
Teosele lisas pipart Maano Männi kommentaar teose kolmanda osa
"Eesti tants" kohta, kus E. Kapp kui nõukoguliku ideoloogia
eest võitlema kutsutud isik oli ise nõukoguliku tsensuuri
ohvriks langenud. Sõna "Eesti" olla armutult maha kriipsutatud,
järele jäänud ainult "Tants". Täiesti
tulutu tegevus - kvartett oli algusest lõpuni niivõrd
eestilik ja rahvuslik, et mahakriipsutus ei teinud seda karvavõrragi
nõukogulikumaks. 1937. aastal, mil see rütmiergas ja vaheldusrikka
faktuuriga teos loodud, mõjus see kindlasti väga kaasaegselt
ja moodsalt.
Huvipakkuvad ja toredad olid veel kaks 30. juuni kirikukontserti. Esimeseks
esinejaks saksa organist Wieland Melnhold oma orelitranskriptsioonidega
läbi aegade - kaasaarvatud Artur Kapi. Esimese orelisonaadi kolm
osa. Teise, õhtuse kontserdi kava oli koostatud XVII ja XVIII
sajandi esimese poole Lääne-Euroopa heliloomingust, esitajaks
ansambel Tallinn Baroque.
Heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestivali lõpetasid
linna lauluväljakul Kiigelaulukuuik ja Olav Ehala. Ka pidustuste
lõppakord - kuigi kergemas zanris - oli eestipäraselt rahvuslik,
aga samas ka rahvalik - kõlasid laulud Lydia Koidulast Olav Ehalani.
Ansambel, selle repertuaar ja esinemine olid sümpaatsed. Ei mingit
ülepakkumist, mis tavaliselt selliseid kontserte tugevasti lahjendab.
Ilus festival, ilusad kesksuvised ilmad, sisukad kontserdid. Mida veel
tahta!
Johannes Jürisson
Tagasi