Suure-Jaani viiendatel muusikapäevadel sain ära kuulata
vaid osa kontserte, aga seda eredamad on muljed. Suure-Jaani on eesti
klassika taasavastamiseks suurepärane koht.
Üks festivali suuremaid väärtusi on vana eesti klassika
(taas)avastamine. Kord aastas saavad väikelinna ja selle ümbruse
elanikud kuulata head sisukat muusikat esmaklassilises esituses. Tundus,
et seekord olid korraldajad kontsertide kavades saavutanud optimaalse
vahekorra süva- ja kergema poole vahel.
Päevade avaõhtul laulis Suure-Jaani kirikus Eesti Rahvusmeeskoor
Ants Sootsi juhatusel. Kavas oli vaimulik muusika meilt ja mujalt. Sügavama
mulje jätsid just eesti heliloojate teosed.
Publik kuulas, pisarad silmis
Ester Mägi «Kerkokella» kooskõlad tundusid algul
ehk liiga karedad ja karmid, kuid järk-järgult haaras sisukas
kooripoeem kuulajad oma võimusesse. Suur osa selles oli ka kellahelinal,
mis lõpus imevaikseks vaibus. Teos mõjus sedavõrd,
et nii mõnelgi kuulajal olid laulu lõppedes pisarad silmis.
Cyrillus Kreegi «Taaveti laul nr. 137» kõlas üsna
vene kirikumuusika päraselt. Üldiselt tuntakse Kreeki eesti
vaimulike rahvalaulude töötlejana, kuid lapsena ristiti helilooja
ümber vene usku — Karl Ustavist sai Kirill, kunstnikunimega
Cyrillus. Küllap sealt pärinebki Kreegi hilisem huvi õigeusu
kiriku muusika vastu.
Kontserdi kõrgpunktiks oli Eduard Tubina «Ave Maria»,
mida orelil saatis paindlikult Pille Metsson. Meeskoor näitas ilusat
ühtlast kõla — vokaalses mõttes on RAM viimasel
ajal teinud suuri edusamme.
Tänu heldele metseenile Paul Vestersteinile on Suure-Jaani saanud
kontsertklaveri. Pärast pilli sisseõnnistamist mängis
sellel Vardo Rumessen Mart Saare, Eduard Tubina ja Sergei Rahmaninovi
helitöid.
Oletasin, et klaver kostab kirikus väga kõlavalt, kuid selle
asemel valitsesid pastelsed toonid, mis kavasse isegi sobisid.
Taas üllatasid Saare prelüüdid. See on mitmepalgeline,
tõeliselt maailmatasemel muusika, mis väärib suuremat
levikut.
Läinud laupäeval mängis Maano Männi ansambel jahimaja
rõdul Claude Debussy keelpillikvartetti g-moll.
Tavaliselt on vabas õhus kontserdi kuulamine raskendatud —
hajuvad nii muusika kui ka tähelepanu. Seekord tajusin, et linnulaul,
puulatvade kohin ja aeglaselt liikuvad pilved on impressionistlikule
muusikale suurepärane taust. Ümbritsev loodus suutis anda
heliteosele mingi teise, sügavama tähenduse.
Artur Kapi keelpillikvintett cis-moll üllatas sellega, et teose
esimene osa oli üsna lähedane Debussy muusikale. Arvasin seni,
et Kapp on klassikalise suunaga hilisromantik Nüüd veendusin,
et Peterburis õppides on noor helilooja tutvunud ka moodsate
vooludega. Kvinteti finaalis sai publik äratundmisrõõmu
osaliseks: see oli üles ehitatud eesti rahvalaulu «Kui mina
alles noor veel olin» teemale.
Päevad väärivad laiemat kandepinda
Vardo Rumessen koos Artur Kapi ühingu esimehe Andres Uiboga moodustavadki
festivali ideelise tuumiku. Nende mõttejõudu oli tunda
ka ühingu üldkoosolekul, kus juhatus tutvustas tehtud töid
ja tegemisi.
Trükist on ilmunud Artur Kapi helitööde noodid Vardo
Rumesseni redaktsioonis. Tuleval aastal, kui tähistatakse Artur
Kapi 125. sünniaastapäeva, ilmub CD esimestel muusikapäevadel
ette kantud teostega. Edaspidi püütakse Suure-Jaani muusikapäevadele
anda laiem kandepind, kaasates kohalikke koore.
Miks mitte tuua mõni festivali tutvustav avakontsert Viljandisse
või näiteks Olustverre? Arutasime muusikapäevade ajal
Viljandi ja Suure-Jaani vahele spetsiaalse väikebussi sõitma
panemist. See võimaldaks õhtusel ajal ka neil Viljandi
inimestel, kel endal liikumisvahendit pole, kontsertidest osa saada.
Leiti, et festival peaks lõppema kooride kontserdiga eesti klassikute
loomingust
Teine oluline küsimus puudutas Kappide muuseumi. Nimelt on küpsenud
idee võtta muuseumina käsutusele vana kihelkonna koolimaja,
kus sündis ja elas Artur Kapp.
Koolimaja hea asukoht ja suuremad ruumid võimaldavad sellest
kujundada nii ajaloo- kui kontserdikeskuse. See paik haakuks hästi
ka kiriku ja viimasel ajal populaarseks saanud kohvikuga Arturi Juures.
Muuseumi kolimise osas oli aga mõningaid vastuväiteid. Nimelt
on praegune Kappide muuseum samuti ajalooline maja, mille ehitas Hans
Kapp. Seal on elanud ja loonud muusikat tema poeg, helilooja Villem
Kapp. Maja on üsna heas korras ja sellest oleks kahju lahkuda.
Pealegi vajab kirikule kuuluv kihelkonna koolimaja suurt remonti, milleks
praegu pole raha.
Lõpuks otsustati korraldada sügisel istung linnavalitsuse
uue volikogu ja Artur Kapi ühingu juhatusega, et kõnealust
küsimust veel arutada.
Ükskõik, milline otsus ka vastu ei võetaks, heliloojate
Kappide mälestusele pühendatud muusikapäevade traditsioon
jääb püsima. Kuulsusrikka muusikaajaloo tunnetamine annab
suurejaanlastele sisemise väärikustunde, mis kandub külalistessegi.
Looduslikult kaunis paigas asuv väikelinn on suviseks festivaliks
nagu loodud.
Maret Tomson,
Artur Kapi ühingu juhatuse liige,
endine suurejaanlane
Tagasi
