Septembri esimesel laupäeval Hüpassaares traditsiooniliselt aset leidnud Viljandimaa kooride sügispäeva avades ütles Uno Jürisson naljatamisi, et tuleme siia juba 123. korda - just nii vanaks saanuks tänavu Mart Saar.
Rabade keskel saab aeg uue mõõtme ja tundubki, et oleme siin õuel septembri algul seisnud juba väga-väga palju aastaid. Ja alati on olnud väga ilus sügisene päev!
Elu on kiire ja igapäevamuresid palju. Kellel tahab kartul võtmist, kellel vaja lastele veel kooliminekuks üht-teist osta, kellel toad koristada või... Ega tööd ja toimetamised lõpe. Ometi tulevad "Ilmatari", "Lehola", "Koidu" ja teiste kooridegi lauljad igal sügisel kõige kiiremal koristusajal üheks päevaks Hüpassaarde, et siin koos laulda ja muusikat kuulata ning hooaja alustuseks ilusat päeva nautida. Laugaste juures tundub taevas sinisem ja õhk puhtam ning mõttedki muutuvad puhtamaks ja sirutuvad taeva poole. Kuulmine läheb teravamaks ja meel ergumaks. Leiaks vaid piisavalt aega, et siinne tee jalge (rataste) alla võtta. Majamuuseumis mängis Mart Saare klaverimuusikat Guldzahon Jussufi Viljandist. Muusikateadlane Johannes Jürisson kiitis eriti tema lüüriliste palade tõlgendusi.
Mart Saare ja tema klaverimuusika trükkijõudmise meenutamise kõrval rääkis Johannes Jürisson häid sõnu ka koorilauljatest, kes iial ei küsi: "Kas honorari saab, kui me esinema tuleme?" ja kellele peab oma olemasolu eest tänu ütlema isegi Eesti riik.
Ühendkooriks kogunes lavale rohkem kui poolsada lauljat. Viimase laulu ajaks kutsus dirigent Allar Jakobson lavale kõiki, kes soovisid kaasa laulda ja ühise laulmise mõju tunnetada. "Tulge - alati ei saa!" Mart Saart meenutati päeva avamisel katkendiga 1930. aastal ilmunud väljaandest:
"Nime järele populaarne mees - iga laulukoori liige tunneb. Aga näo järele - olge lahked! Tõsine eestlane. Aga võib ennast ka ameeriklaseks pidada, sest perekond - naine ja tütar - on Ameerikas. Armastab korteris pidada mitut klaverit. Sugugi aga mitte sellepärast, et tal oleks mania grandiosa. Ja mängides nii ei lõhu ka, et teine oleks igaks juhuks tagavaraks.
Nüüd kolis Nõmmele suvitama, aga klaverit ei saanud kaasa viia, sest Nõmme tramm ei võtnud seda peale. Ei ole muusikaliste kalduvustega.
Vaikne boheemlane. Armastab juua "jänesesarveõli" omas korteris. Ja et siin maamunal see asi nii on, et päevad on liiga lühikesed, siis komponeerib ta niisugusel juhul ühest päevast mitu päeva. Kui oleng veel tuuris, võib mängida iga laulu, millises taktis aga tahad, aga kui juba mollis, siis toob klaverist ka veerand- ja kolmveerandtoonid kuuldavale. Huumorimees ise ei ole, aga kinnitab: "Huumorit peab olema!" Muidu läbi-läbi aus. Kui olengu viimasel veerandil on riigi poolt välja lastud paberid läbi, siis saadab paberid oma allkirjaga, ja neid noteeritakse pea kõigis Baccuse esindustes.
Enama osa oma elust on aga Mart Saar kaine, nii et karskustegelased kõnnivad liikmekaardiraamatuga tema kannul. Telefoniliinil on ta kõige vaiksem klient. Telefonimaksu tasub korralikult ära, aga telefon on aasta läbi rikkes."

Leili Kuusk