Jälle oli metsade ja rabade keskel kuulda laulukaja.
Selleks, et au sees hoida Mart Saare elutööd ja loomingut, õppisid laulukoorid üle Eesti tema koorilaule ja organiseerijad muretsesid, et pidu õnnestuks. Nii ka läks: pidu õnnestus suurepäraselt, ilm oli suvine, isegi palavavõitu. Kohal oli ajakirjandus, televisioon, Mart Saare õpilased, sugulased ja tütar Tuuli, samuti külarahvas ja hulk linnainimesi.
Peolistel oli Hüpassaares ohtrasti tegevust: käidi Soomaa giidide poolt juhitud rabamatkal, et oma silmaga näha rabalaugast, kus helilooja ennast palavatel suvepäevadel jahutamas käis, külastati Mart Saare elu ja loometeed tutvustavat majamuuseumi, oli võimalus keha kinnitada. Lastele meeldis aga looduslähedane talumajapidamine, eriti lambad. Laulurahvas nautis Hüpassaare loodusmaastiku ilu - puisniite, heinamaid, männimetsi, suuri põlispuid ja taevasse pürgivat kuusehekki.
Muuseumis oli võimalus kuulata elavat muusikat Vardo Rumesseni esituses. Selleks häälestati eelnevalt meie muuseumi põhiline eksponaat – vana tsaariaegne klaver.
Seekord jäi ära traditsiooniline tammepuu istutamine ja lõkke tegemine – kuivus ja tuleoht on siingi murettekitav.
Alustuseks kõlanud “Põhjavaim” tõi hinge pühaliku tunde ja südamesse värina. Laul laulu järel ja järsku oligi kõik läbi. Nii nagu lõpeb siin põhjataeva alla ka meie lühike suvi ning algab kurb ja nukker martsaarelik sügis. Peale tänusõnu peolised lahkusidki, sest üritus jätkus Suure-Jaani kalmistul ja kirikus.
Hüpassaarde jäi lauljatest maha häälekaja, mis peab kajama kuni järgmise peoni. Et hoida inimeste hinges alles tuld, et meie rahvusliku muusika looja ja arendaja Mart Saare sünnikoht Hüpassaare ei läheks niipea inimeste südameist ja meeltest.

Kalle Jaaniste
Mart Saare Majamuuseumi
järelvaataja