Jälle oli metsade ja rabade keskel kuulda laulukaja.
Selleks, et au sees hoida Mart Saare elutööd ja loomingut,
õppisid laulukoorid üle Eesti tema koorilaule ja organiseerijad
muretsesid, et pidu õnnestuks. Nii ka läks: pidu õnnestus
suurepäraselt, ilm oli suvine, isegi palavavõitu. Kohal
oli ajakirjandus, televisioon, Mart Saare õpilased, sugulased
ja tütar Tuuli, samuti külarahvas ja hulk linnainimesi.
Peolistel oli Hüpassaares ohtrasti tegevust: käidi Soomaa
giidide poolt juhitud rabamatkal, et oma silmaga näha rabalaugast,
kus helilooja ennast palavatel suvepäevadel jahutamas käis,
külastati Mart Saare elu ja loometeed tutvustavat majamuuseumi,
oli võimalus keha kinnitada. Lastele meeldis aga looduslähedane
talumajapidamine, eriti lambad. Laulurahvas nautis Hüpassaare loodusmaastiku
ilu - puisniite, heinamaid, männimetsi, suuri põlispuid
ja taevasse pürgivat kuusehekki.
Muuseumis oli võimalus kuulata elavat muusikat Vardo Rumesseni
esituses. Selleks häälestati eelnevalt meie muuseumi põhiline
eksponaat – vana tsaariaegne klaver.
Seekord jäi ära traditsiooniline tammepuu istutamine ja lõkke
tegemine – kuivus ja tuleoht on siingi murettekitav.
Alustuseks kõlanud “Põhjavaim” tõi
hinge pühaliku tunde ja südamesse värina. Laul laulu
järel ja järsku oligi kõik läbi. Nii nagu lõpeb
siin põhjataeva alla ka meie lühike suvi ning algab kurb
ja nukker martsaarelik sügis. Peale tänusõnu peolised
lahkusidki, sest üritus jätkus Suure-Jaani kalmistul ja kirikus.
Hüpassaarde jäi lauljatest maha häälekaja, mis peab
kajama kuni järgmise peoni. Et hoida inimeste hinges alles tuld,
et meie rahvusliku muusika looja ja arendaja Mart Saare sünnikoht
Hüpassaare ei läheks niipea inimeste südameist ja meeltest.
Kalle Jaaniste
Mart Saare Majamuuseumi
järelvaataja