Peab kahetsusega tunnistama, et osalesin sellel iga aastasel üritusel esmakordselt ja ka nüüd ainult kolmel kontserdil, millest ühel ise üles astusin. Tahan rõhutada, et ülaltoodud üritus on minu meelest väga vajalik ja igati tervitatav. Kuigi Suure-Jaani on üldtuntud koloriitsete tegijate poolest, on tegemist sisuliselt väikese linnaga isegi Eesti raamides. Säärane suurüritus on minu meelest äärmiselt vajalik just kohalikule elanikkonnale, sest õenäoliselt ei toimu siin aasta jooksul just eriti palju kultuurisündmusi.
Siinkohal soojad tänusõnad festivali kunstilisele juhile Andres Uibole, samuti Suure-Jaani linnavalitsusele, Artur Kapp’i Ühingule, Kappide majamuuseumile ja teistele korraldajatele.
Väga rõõmustav oli näha kontsertidel keskealiste ja vanemate kuulajate kõrval rohkearvulist noort publikut. Sellest tekkis optimistlik mõte, et paljud noored tunnetavad oma juuri ja tunnevad huvi nii kodumaa kui rahvusvahelise muusikaelu vastu.
Jõudu teile suurejaanlased kuulsast Suure-Jaanist!

Kaunilt kujundatud Muusikapäevade teatmiku eessõnas oli anekdootlikke lugusid Artur Kapist. Siinkohal lisaksin ühe Villem Kapist.
Nimelt võitles Villem tulutult oma suitsetamise harjumusega. Alatasa tegi ta suitsetamises lühiajalisi pause. Nendel suitsuvabadel nädalatel ei väsinud ta kordamast, et ta ei suitseta. Olles Moskvas ENSV kultuuridekaadil, jalutas ta ühel hommikul kesklinnas. Villem Kapi vene keel oli väga puudulik. Vastu tuli üks seltsimees, kes küsis: "Tai prikurit" (anna suitsule tuld), mille peale Villem vastas: "Ja ne kuritsa" (ma ei ole kana) ja läks edasi, ise kindlas ja rahulolevas teadmises, et ta ei ole suitsumees.

Andres Kapp