Kui Albert Pettinen Suure-Jaani tuli, siis oli nii pasunakoori kui “Ilmatari” dirigendiks Jaan Joandi. Viimane oli juba küllaltki eakas ja nii saigi Albert kõigepealt pasunakoori endale juhatada. Et Albert oli ka küllalt võimekas ja produktiivne helilooja, siis oli pasunakoor see, kes neid lugusid kõigepealt prooviks mängima pidi. Kord tuli ka Jaan Joandi kuulama ja kuna mängisime üht uut lugu, siis küsis Albert vanameistri käest, et kuidas oli. Jaan Joandigi oli meile mõned marsid kirjutanud, üks neist oli nimega “Põhjavalgus”. Oli üpris raske ja keeruline mängida. Jaan mõtles natuke ja ütles, et jah, lihtsalt kirjutada peab ka oskama. Suurema osa loomingust kirjutaski Albert Pettinen lastele ja noortele.
Kuigi mingil ajal juhatas Albert kõiki Suure-Jaani ja ümbruse muusikakollektiive, oli pillimäng ja pasunakoor vist ikka tema põhiarmastus. Seda juhatamist oli nii palju, et ma ükskord mainisin, et sul seda töökest ka na palju. Noh, eks seda rahakest ole jälle ka kogu aeg na vähe, vastas Albert. Ta oli selline tore, sõbralik rahvamees - selle sõna paremas mõttes. Võttis napsu ka, nagu pillimehed enamasti, aga seda ma küll ei mäleta, et ta oleks kunagi proovist puudunud või purjus peaga tulnud.
Albert vajas tunnustust - aga kes meist seda siis ei vaja - ja sellepärast oli alati esiplaanil see kollektiiv, kellel oli juubel tulemas. Teistega tegi ta siis proove nii muuseas. Enne Albertit ma ei mäletagi, et oleks pasunakoori juubeleid peetud. Tema selle asja üles otsis ja siis peeti edasi juba täpset arvestust.
Suur oli ka tema töövõime. Kõigi nende kollektiivide juhatamisele ja õpetamisele vaatamata jõudis ta veel ka loominguga tegelda. Kui ühele inimesele on loomevõimet antud, siis on seda kuhjaga antud. Albertil oli annet heliloominguks ja jätkus inspiratsiooni luuletamiseks. Kirjutas ta ju eestikeelsed sõnad Giuseppe Verdi orjade koorile ooperist “Nabucco”. Aeg oli sobiv ja sõnad patriootilised, laul läks mis hirmus. Albert kirjutas pasunakoorile, segakoorile, veteranidele, naisansamblitele, lastele; kerget muusikat ka veel. Lõpuks Soomes elades isegi paar lastemuusikali.
Tööd ta teha oskas, kui vaja. Kui “Ilmatar” esimest korda Soome sõitis, siis timmis Albert koori nii üles, et ei ole see koor enne, ega hakka ka vist kunagi enam, nii hästi laulma.
Tagasihoidlikkus ei olnud talle ka võõras, kuigi see võib natuke imelik tunduda. Kui Arvi Ruusakink kutsus kokku Big-Bandi, siis Albert kutsuti trombooni mängima. Ma ei mäleta, et ta oleks Arvit seganud või siin-seal õpetanud. Mängis nagu lihtorkestrant oma partiid. Trombooni pidi ta veel mängima ka õppima, sest tema pill oli tuuba. Seda ta mängis ka Vabariiklikus Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestris. Ja laulis Koorijuhtide Segakooris.
Albert Pettinen jättis Suure-Jaani muusikategemistesse tugeva jälje.

Uno Jürisson

Albert Pettinen sündis 15. detsembril 1937 aastal. Suure-Jaanis tegutses aastatel 1974 – 1991. Suri Soomes 9. detsembril 2002.
Albert Pettineni põrm sängitati Suure-Jaani kalmistu mulda 3. augustil 2003.