Suure-Jaani Muusikafestival on seitsmene - „lasteaiaeast“ välja jõudnud. Tal on juba oma publik ja üha rohkem on neid, kes suveplaane tehes siinsed kontserdid oma kavasse lülitavad. Sel aastal rõõmustas festival oma sõpru ka sõbraliku hinnaga passiga.
Nii nagu kõigil eelnevatel aastatel, toimus avaüritus heliloojate Kappide majamuuseumis. Sellel kontserdil võisime rõõmustada, sest kõlas just siin valdav enamus festivalil esitatud Kappide muusikast. Professor Mati Palmi õpilased Stanislav, Ali, Igor ja Ludmilla esitasid kuus Artur Kapi ja ühe Villem Kapi ning kaks Mart Saare laulu. Lisaks veel Ernesaks, Kreek ja Tubin. Etteruttavalt olgu öeldud, et „oma“ muusikute heliloomingut kuulsid suurejaanilased veel vaid kahel korral: Teele Jõks laulis Eugen Kapi laulu „Mets“ ja Villem Kapi ning Mart Saare muusika kõlas Soomaal. Kavalehes lubatud Artur Kapi Fugato ja Andante keelpillidele jättis Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkester paraku ette kandmata.
Enne festivali tegutsesid nukralt rippuvate tornidega õigeusu kirikus usinad koristajad. Suur tänu kõigile neile! Paljudele üllatuseks avanes ruumis hoopis parem pilt kui viltuvajunud tornid oletada lubasid. Huvilisi kogunes rohkesti - ruum sai lausa puupüsti täis. Lisaks koori professionaalsusele tekitas lisahuvi kindlasti see, et ka paljud kohalikud ei olnud nendes ruumides enne viibinud - ja ei tea, millal järgmine võimalus tuleb.
Ortodox Singeri pakutud helide maailm oli fantastiline. Mida kõik inimene vaid oma häälega teha suudab! Pidulikkust-pühalikkust lisasid sajad süüdatud küünlad.

 

Siinkohal meenub mitmeid kordi kuuldu, mis pani mõtlema. Mõnd inimest kontserdile kutsudes sain vastuseks, et „ma ei saa sellisest muusikast aru“. Mida sellega mõeldakse? Kas ma peaksin tingimata muusikast „aru“ saama? Aga kui ma kuulan ja naudin vaid, kui imeliselt kauneid helisid ja nende kombinatsioone tekitab inimene oma hääle ja instrumentidega? Kuuldavad helid meenutavad midagi, kujutlusse kerkivad pildid. Lased mõttel lennata ja korjad ta lõpuks endasse tagasi. Võib-olla on vahel isegi hea, kui ei saa aru, et näiteks mõni kuuldud noot kirjapandust pisut erines? Lihtsalt oled vaba ja naudid helisid - nagu metsas, kus kümned ja sajad helid „muusikaks“ kokku sulanduvad. Ilu tabamiseks ei ole eriharidust alati vajagi.
Eelkirjutatu ei tähenda muidugi, et teadmised „üle külje maha jookseks“. „Arturi Juures“ juba teist aastat toimunud lõunatunnid on selle kenaks kinnituseks. Huvitavad olid nii Kristi Mühlingu kandletutvustus, Rene Eespere selgitused oma teoste ja nende saamisloo kohta, kui publitsist Fred Jüssi raba ja metsa häälte tutvustus. Huvilisi jagus - Arturi kitsukesed ruumid mahutasid suuri vaevu kõiki kandle ja linnuhäälte nautijaid.
Veel üks esinemispaik, mis ei mahutanud kõiki huvilisi - Kappide majamuuseum, kus mängiti Johannes Jürissoni dramatiseeringut Villem Kapi elust „Tüdruk helesinises kleidis“. Puupüsti täis majas jäi osal publikust kahjuks „laval“ toimuv raskesti jälgitavaks, eriti meeleolukas sissejuhatus muuseumi aias. Vanema põlvkonna vaatajas tekitas võõristust neiu Maimu üsna järjekindel ja närvilise võitu veinijoomine. „Meie ajal niimoodi ei joodud“, kuulsin öeldavat. Kas ajalooline fakt või hoopis noore lavastaja möödalask?
Ilm seekord festivali eriliselt ei soosinud. Kohviku väliterrassil kavas olnud „Idamaa õhtu“ tuli üle viia gümnaasiumi saali. Tulemus osutus aga kardetust paremaks. Suveõhtu hämarus ja soojus oleks muidugi vürtsi lisanud, aga täisvalguses saalis jõudis iga vaatajani tantsijate väiksemgi liigutus ja kaunite riiete iga pärlitikand. Hortuse meestel ja eriti Andres Mustonenil energiast puudus ei tule - tulist muusikat sai vist küll kogu maja täis! See idamaine „mürgel“ oleks ilmselt passinud valju muusikaga harjunud noortele kõrvadelegi.

 

Vahelduseks väike päikesekiir ja suurepärane „Itaalia õhtu“ jahimaja terrassil. Nii palju kaunist muusikat, et mõne silmagi võttis pisut vesiseks! Üllatusega meenus, et neid kauneid laule oli päris mitmetel plaatidel, mida paljudes kodudes eelmise sajandi keskpaiku leidus ja tihti grammofonil mängiti. Äratundmisrõõm.
Teatud mõttes festivali „rosinaks“ olnud Päikesetõusukontsert Hüpassaare rabasaarel sel korral ilmataadi soosingus ei olnud. Korraldajate meelehärmiks hakkas keskööl vihma tibutama ja sadu läks aina tugevamaks. Esinejate tarvis pandi üles varikatused, aga vaatajad-kuulajad - kas nemad tulevad vihmaga sohu? Tulid - tulid kummikute, vihmakeepide, vihmavarjude ja kohvitermostega. See oli nagu „hulluse mõõduvõtt“. Ilma trotsides oli raba ja muusikat nautimas rohkem kui nelisada inimest! Viimased tulijad pidid autod parkima pea kilomeetri kaugusele rahvuspargi servale. Fred Jüssi oli lõunatunnis öelnud, et soo on midagi, mida inimene kogeb selle põhjal, mis tal on sinna kaasa võtta. Neil rohkem kui neljasajal inimesel oli ilmselt kaasas teadmine, et päike tõuseb niikuinii, kuigi Griegi „Hommikumeeleolule“ lisas värve kauge äikesemürin. Kelle pärast veel tahtmist oli, sai uudistada uut laudraja osa, mis viib rabasaarelt suurte laugaste ja Kollimetsa vahelt ringiga Mart Saare majamuuseumi juurde. Hüpassaare saepuru- ja laudrada on nüüd pea viis kilomeetrit pikk ning üsna vaheldusrikas.
Jaanilaupäeval jagus kauneid helisid kaheks kontserdiks Suure-Jaani kirikusse. Päeval kõlas seal Artur Kapi lemmikhelilooja Johann Sebastian Bachi „Kingitus kuningale“ ning õhtul esitasid Veljo Tormise loomingut tema autorikontserdil Kadri Hunt, Urmas Vulp, Peep Lassmann ja Tobiase keelpillikvartett.
Jaanitule süütamisele eelnenud kontserdil astusid üles kohalikud isetegevuslased: Suure-Jaani Puhkpill, rahvatantsurühm „Loits“, laste rahvatantsurühm „Loitsuke“, simmanitantsurühm „Hilised õied“, segakoor „Ilmatar“. Jaanitule süütas maestro Veljo Tormis. Kas mõjus maestro algatatud loits või oli see miski muu - jäägu tuletegijate teada - aga paljud ütlesid, et nii suurt jaanituld nad siin ei mäleta. Leegid kippusid põlispuudele liiga tegema.
Kõrvalt tahtmatult pealt kuuldud jutukatkest sain teada, et nii mõnigi arvas festivali alles teist-kolmandat suve toimuvat. Ometi alustati 1998. aastal vabaõhukontserdiga, kus laval olid korraga Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Oratooriumikoor, Eesti Rahvusmeeskoor ja Viljandi segakoor „Koit“. Järgmisel aastal toimus kirikus orelimaraton ja laululaval astus üles Estonian Dream Big Band ning solistid Silvi Vrait ja Mart Sander - väiksematest üritustest rääkimata. Seega hakkab siis osa linnarahvast alles pärast seitset aastat märkama, et üks grupp „muusikahulle“ siin igal aastal midagi toimetab ja kõigile raskustele vaatamata ei kavatsegi seda tegevust lõpetada!
Festivali viimasele päevale oli planeeritud kõige kaugem esineja – Bostoni Noorte Sümfooniaorkester. Kontserdipaigaks Viljandi Pauluse kirik. Kuid muusikud - olgu neid või poolteistsada – ilma pillideta ei ole veel orkester. Pillid aga olid väljakuulutatud kontserdi ajal alles Soomest Eesti poole teel. Viivitus tekkis Saksamaal, kus pillikonteiner osutus nii suureks, et seda lennukile ei võetud. Jäi vaid üle välja panna teated „Bostoni sümfooniaorkestri kontsert jääb tehnilistel põhjustel ära. Vabandame.“ Kauged külalised olid kurvad ja eks publikki. Järgmisel õhtul „Estonias“ kavas olnud kontsert jäi orkestrile Eestis ainukeseks.
Ja festival oligi ootamatult selleks korraks mälestuseks saanud. Nii nagu eelmisel aastal, sai ka seekord hommikul soost välja tulles käo kukkumisest festivali ees ootavaid aastaid loetud - kägu jäigi ka seekord meist kukkuma. Loodetavasti on see hea märk.

Leili Kuusk