Eesti inimesele on tervel juunil ööd lühikesed. Kolme ajal näed veel (juba) raamatut lugeda ja viie paiku on sama valge kui novembris kell 17.
Norijad astronoomid räägivad oma. Täna, leheneljapäeval, jookseb pikk päev juba mürinal mäest alla, pimeda poole.
Kui läinud nädala esmaspäeval tuli teoreetiline päike välja kell 4.02 (ja 27 sekundit), siis jaanireedel - kolmapäeval - oli sekundite arv 51 ja edasi läks juba minutite mänguks ikka sinna sügisesse.
Aga lühikesed on need juuniööd ikkagi. Ja päevad pikad.
Kõik need suve pikad päevad on (teate isegi) üsna tihedasti täis lükitud sadu sündmusi. Nüüd siis ööd ka. Vähemasti üks neist. Juba kolmas aasta.
Just nii palju aega tagasi tuli muusik Aare Tammesalul pähe hull mõte meelitada lihtsameelne suvenautija kõige pimedamal (hea küll - hämaramal) ajal kaugele sohu, sadu kilomeetreid suurlinnadest eemale, Hüpassaarde.
Esimest korda oli lihtsameelseid kolmesaja ringis (oli ilus ilm), järgmine kord 400 (mis sest, et sadas).
Seekord lubasid ilmatargad jälle kuiva ja Maalehe kultuuritoimetus otsustas aktsiooniga kaasa minna, et näha, kuhu poole nüüd selle lihtsameelse ööinimese tahtmine kaldub.
Et mis vägi ja võim sunnib kedagi meist sõitma Tallinnast, Tartust või Viljandist läbi teeremondi märkide ja liikluspolitsei kadalipu Hüpassaare laugaste äärde, unustama sinna oma auto, usaldama oma katmata käel soosääskedele, kõmpima kaks kilomeetrit laugastevahelisel laudteel, et teha mätta peal lõplikult märjaks see koht, kus selg ja jalad korraga nime kaotavad. Muusika saatel.
Sõnajalaõis
Kui võtta viimast retoorilist tiraadi küsimusena, siis jäi vastus saamata. Aga potentsiaalseid vastajaid oli seekord kohal 1500. Või natuke rohkem, sest piletid lõppesid otsa (sooserval müüdi pileteid ka, 50 kr/tk) ja viimased said ilma.
Juhul kui nad sõnajalaõit otsima tulid, siis võib meie taimetargast peatoimetajalt järele pärida: sõnajalgadel ei ole õisi ja kui ongi, siis ei tohi neid kitkuda - õnnetus tuleb peale.
Aga ma tulen algusesse tagasi. Tallinnast Viljandi poole uhades oli üsna kummaline õhtuhämaras bussiaknast näha, kuidas jalgrattad mööda vuhisevad, ilma väntajateta pealegi.
Alles sekund hiljem taipad, et rattad autokatusele kinnitatud on ja potentsiaalsed väntajad ise veel roolis istuvad.
Tee peal nägime juba ka kahte esimest jaanijoodikut. Kaks (päris) põtra larpisid kraaviservas ojavett ja jäid meile pikalt järele vaatama. Meie neile ka.
Kuni tuli teistkätt suur lagendik, mille keskel vanker ja vankri peal silt "Olustvere poiste põld" ja põlluveeres eraldi välja toodud poiste nimed Tarmo ja Kaspar ja kes veel. Kõiki ära lugeda polnud mahti (kuigi lugeda veel nägi), aga vahva ettevõtmine on see küll.
Kuulsad Kapad
Eesti inimene teab, et kuulsad Kapid on Suure-Jaanist pärit. Praegu märgib seda muu hulgas ära ka kohalik sööma-joomakoht Arturi Juures, suur puust Artur ukse kõrval valvamas.
Hiljem said Suure-Jaani suure vaeva nägijad meeneks ka ühe õõnesvormi, vana Arturi kapa. Jäingi pead murdma, kuidas need kapad Kappidega seotud on, aga jäägu see. Meie keele käänamised on üldse keerulised...
Pisut eemal jahimajakeses tegi soo-orkester Maano Männi poogna all juba proovi. Seal nägin ka teist selle ettevõtmise hinge Andres Uibot. Tavaliselt pisut elukauge öökullina meelde jäänud, osutus ta seekordses vestluses ootamatult pragmaatiliseks.
Kummikud jalas, seletas ta mulle Griegi muusika saatel, kuidas seda laadi majadesse vargad sisse lähevad. Ei aknast, ei uksest.
Saevad lihtsalt puitimitatsiooniga plastseina suure augu, kisuvad villa vahelt väljaja lähevad läbi seina. Jälle sain targemaks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et kella poole kahe paiku läks soo sisse minek lahti.
Algul autoga mõniteist kilomeetrit, siis juhatati autod parklasse (juhatajad naguj aaniussikesed, rohelisedhelkurvestid seljas) ja edasi omal jalal kaks kilomeetrit mööda laualaiust puuteed laugaste vahel.
Tundsin teatud põhjustel kontrabassimängijale kaasa ja flöödimängijale vähem. Selle sohu viiva autotee puhul võib küll öelda, et seda õnneks iial ei asfalteerita.
Soomaastik on üldse imeõrn kooslus ja seda ta meile ka pidevalt tõestas. Too laudteegi õõtsus igal sammul jalge all ja mõni sentimeeter kõrval valvas samblast svamm mõnd lolli või hooletut. Sinna sohu sobis igati praegune moeväljend "imeb täiega".
Õnneks olid korraldajad sinna samblasse aeg-ajalt laternaid lükkinud - nii oli tee paista. Metsavahel on ka Eesti valgeimad ööd päris pimedad.
Päevapaistel on sool kindlasti teine nägu, isegi sel laukal, kus kuuldavasti Mart Saar ujumas käis. Öösel see küll ujuma ei kutsunud, arvan, et ka Mart Saart mitte.
Kägu aitas kaasa
Kontserdipaik oli pehmelt öeldes omapärane. Toolide asemel mättad, lava asemel riidest varjualune, elektri aset täitsid tõrvikud. Ja rahvast muudkui vooris. Lõpuks olid nad muusikud oma haardesse võtnud, istujaid jätkus isegi selja taha.
Kell kolm läks kontsert käima. Põhiliselt Grieg, aga teisi oli ka (Barber, Kennan). Ja siis tuli Jassi Zahharov oma "Ooperifantoomi" ja "Porgy" ja "Toreadooriga".
Rahvas lustis ja plaksutas, ja kui orkester pausi mängis, siis kukkus üks kauge kägu selle kenasti täis.
Nii vaheldumisi kella neljani, sest 4.03 ja 10 sekundit sekkus olemisse päike. Ja selleks ajaks pidi lõppema Griegi "Hommikumeeleolu". Lõppeski, aga päike vaatas ikka veel eemalt pealt. Mängiv seltskond meelitas ta välja alles Elleri "Kodumaise viisiga".
Oligi neljapäeva hommik. Oligi kontsert läbi ja poolteist tuhat inimest alustas tüki helgema olemisega pikka tagasiteed autodesse, linnadesse ja jaanilaupäeva tulede juurde.
Aga "iga eestlase sees on peidus metsavend," nagu ütles Ants Paju, poeedihingega poliitik.
Tegijate punt läks tagasi teist rada pidi. Ka laudtee, aga vähe pikem.
Päike oli juba soo kohal, mets oli hõre, kahe harva põõsa vahele (vahemaa 3-4 meetrit) oli ämblik oma märklauakujulise võrgu kudunud, see oli kastest raske. Kuidas ta küll selle teise niidi nii kaugele viis? Kas tõesti läks, lõng hambus, mööda sammalt? Eitea...
Pakupiknik
Tegelikult tuleb mööda planku turnides pidevalt jalge ette vaadata - niipea kui päikest või ämblikku või mõnda muud iludust uurima jääd, oled omadega rabas. Sai ära proovitud.
Siis jäi ette Mart Saare Hüpassaare kodu. Talumuuseum praegu. Kolmapäevast pühapäevani lahti kella 10st 17ni. Kell ei olnud küll kümme, aga kohalikud korraldajad tegid eemalt tulnuile väikese õuepealse pakupikniku.
Jassi laulis "Sole miot" ja Maano Männi saatis teda viiulil. Linnateel nägime veel rebast ja kitsi - ju põrutasid ka mõne jaanitule poole, nagu eilsed põdrad.
Oligi jälle linn ja jaanilaupäev. Kell oli seitse hommikul.
Mööda vanalinna kitsukest tänavat sammudes kohtasin üht värvikat paari. Torisev vene tädi, trikoloor seljas, tema järel redeliga onu Vanja. Nad õnnistasid teineteist neile teadaolevate väljenditega ning soovitasid ühte heita nii elusa kui eluta loodusega.
Siis ronis Vanja redeliga seina mööda üles ja tema naistöökaaslane ulatas talle sinimustvalge, Vanja pani selle lipuhoidjasse.
Õige ka. Võidupäev oli tulemas. Palju õnne!
P. S. Kas te teate, kuidas muusika ja jaanipäev veel seotud on?
Umbes sada aastat tagasi pühendati Ristija Johannesele (ta on ka jaanipäeva ristiisa) hümn, mille ridade esimesed silbid (ut, re, mi, fa, sol, la) on tänini viie noodijoone peal käibel.
Niipalju siis läinud jaanipäevast ja jäänud muusikast.
Jüri Aarma
Nii see kontsert algas. Vaikselt ja hämaras.
O sole mio! Maano Männi ja Jassi Sahharov.
FOTOD: Jaanus Siim
Tagasi
