«See pisike poiss oli festivali avamisel ka. Mõtlesingi
siis, et kes ta küll on,» ütles Johannes Jürisson
möödunud laupäeval Suure-Jaanis kirikukontserdil, kui
Wieland Meinhold oreli taga koha sisse võttis.
Olin kontserdi ajaks ennast rõdule sättinud just Jürissoni
õhutusel. Ta kinnitas, et muusikat ei pea mitte üksnes kuulama,
vaid seda võib ka vaadata.
40-aastane Wieland Meinhold esitas Euroopa orelitranskriptsioone läbi
kolme sajandi. Autoreist vanim oli Giuseppe Torelli (1658—1709)
Johann Gottfried Waltheri (1684—1748) orelitranskriptsioonis,
noorim aga esitaja ise.
Torelli ja Meinholdi vahele mahtusid Modest Mussorgski (1839—1881),
Richard Wagner (1813—1883), Astor Piazzolla (1921—1992)
ja Edward Elgar (1857—1934).
Artur Kapp on Euroopasse jõudnud
Noorepoolse saksa orelikunstniku Suure-Jaanis esitatud originaallooming
koosnes kolmest orelimetamorfoosist Bachi orelimissa III osa teemal
ja improvisatsioonist triloogia vormis Kapi orelisonaadi nr. 1 f-moll
teemal.
Võib ütelda, et Artur Kapp on oma muusikaga lõpuks
ometi Euroopasse ehk koju jõudnud.
Okupatsiooniajal teisejärguliseks heliloojaks peetud ja vägivaldselt
oma nõukogude võimule kuuleka poja Eugeni varju jäetud
Artur Kapp oli olemuselt vaieldamatult Euroopa mõõtu mees.
Mõtlen vaimset Euroopat, mida ennastki tänapäeval lohutult
vähe näha ja kuulda on.
Helid, mis Wieland Meinholdi sõrmede alt lendu tõusid,
kohati teda ennastki pingilt kaasa, üles, vilede poole kiskuda
tahtsid, täitsid kiriku euroopaliku vabadusevaimuga. Selle vaimustuse
ja kirega, mida Euroopa kuldajastul evisid luuletajad; vaimuvalgusejanuga,
mis kannustas mõtterännakutele filosoofe; sisemise põlemisega,
mis lõi reformaatoreid ja novaatoreid, kelle usu ja armastuse
jõul vana Õhtumaa veel tänaseni püsib.
Pisikene Suure-Jaani oli saanud vaimse Euroopa osaks, leidnud osaduse
orelikunstnik Wieland Meinholdi vahendusel.
Euroopa asub eurooplaste hinges
Võib ju küsida, mis või kes on Euroopa. Kas tõesti
koll, kes ohustab meie turgu ja keelab tädi Maalil moosi keeta?
Küünikud ja pragmaatikud, kes ei tunne väärtusi,
mis alati Euroopat on ühendanud ja ülendanud, hirmutavad inimesi
ikka oma rikutuse astmelt.
Vaadates gloobust, näeme, et Eesti asub Euroopas. Tundes ajalugu,
peame nentima, et me oleme tagasipöördumatult läbi imbunud
saksa kultuurist. Need, kes seda tunnistada ei taha, sarnanevad teismelistega,
kes tõstavad protesti oma ema või isa vastu.
Või kui me ei ole eurooplased, kes me siis oleme? Kas rändrohutirtsud,
barbarid või kommunismiehitajad? Kas üksnes eestlased, miljon
omavahel puselevat kuju?
Euroopa asub eurooplaste hinges ja teda tuleb hoida koos nende rahvastega,
kellega meil on midagi ühist. Euroopa Liit, kui me sinna saame,
ei peaks meile tunduma võõra vaimu pealesunnitud kooslusena,
nagu oli üks teine liit.
Eesti keel ei kao või kui kaob, siis pole me tema allesjäämist
väärt.
Seda tõestavad pagulaseestlased, kellest paljud kõnelevad
inglise ja saksa, asukohamaa ja veel mõnda Euroopa keelt ning
kõigele lisaks oma emakeelt, eesti keelt, mis pole sugugi halvem,
vaid sageli parem, puhtam ja väljendusrikkam kui meil.
Olgu viimatinimetatutest näiteks toodud Kieli õpetlane Hain
Rebas, kes on öelnud, et Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu
võrdlemine on temale isiklikult solvav.
Riiklik toetus peaks olema suurem
Suure-Jaani heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestivali
kunstiline juht Andres Uibo loodab ellu kutsuda Artur Kapi ühingu,
et Eestis tema loomingu osatähtsust suurendada ja inimeste silmi
avada.
Suure-Jaani kogunevad festivali aegu küll klassikalise muusika
austajad, ent niisugune festival vajaks palju suuremat riiklikku toetust.
Kusjuures see ei peaks olema üksnes aineline, vaid ka tunnustavalt
hinnanguline, sest Eesti riigis, kus mitte keegi kultuuri ei suuna ja
rahva maitset ei arenda, lokkab vaimne umbrohi ja võimutsevad
hingevaegurid.
Tagasi
