Kui 1998. aastal esitati Suure-Jaanis kolmel õhtul järjest Kappide ja Saare loomingut, sealhulgas ERSO, Oratooriumikoori ja RAMi ühisettekandes, oskas vaevalt keegi aimata, et ettevõtmine kestab aastaid ja kasvab rohkem kui nädala vältavaks festivaliks. Ega osanud siis vist festivali kunstiline juht Andres Uibogi veel ette näha, kuhu täpselt siinsest kandist pärit suurkujude kammer-, oreli- ja sümfoonilise muusika juurest liigutakse.
Järgmisel aastal täitis väikese Suure-Jaani õhtuid viiel päeval maailmamuusika: Bachi, Vivaldi, Saint-Saënsi, Albinoni, Mendelssohn-Bartholdy, Tobiase jpt looming. Kiriku orelil mängiti maratonkontsert ja Estonian Dream Bigbandi ning Tallinna Barokkorkestri kõrval astus kuulajate ette ka ansambel Karavan.
Järgmisel kahel aastal sai kodumaiste esinejate kõrval kuulda Taanist ja Saksamaalt pärit orelikunstnikke, Peterburi mungakloostri koori ja vaimuliku muusika ansamblit Ivanovost. Rääkimata kodumaistest Vox Clamantisest, Tallinn Baroque'ist, Ellerheinast, Kiigelaulukuuikust, Hortus Musicusest, Tallinna Kammerorkestrist, Saltatore Revaliensisest, Silver Brassist, Eesti Piirivalveorkestrist, Eesti Filharmoonia Kammerkoorist, Led R-ist, Tallinna Poistekoorist, Tallinna Gospelkoorist, Viljandi Linna-kapellist ja paljudest teistest.
Kui festival alustas kontsertidega vaid kirikus ja laululaval, siis hakkas ajapikku lisanduma ka esinemiskohti: 2001. aastal tuletõrjetorn ja jahimaja terrass, 2002 kohvik Arturi juures ja selle välilava, 2003 Hüpassaare rabasaar, 2004 õigeusu kirik, 2005 Lõhavere linnamägi. Kõik toredad leiud, rappaminekust sai järgmisteks aastateks festivali magnet väga paljude jaoks. Rappa ei mindud lihtsalt niisama, see käik võeti ette öösel — kontserdi viimane pala algas koos päikesetõusuga. Sellisel ajal on vähesed rappa sattunud ning seetõttu on avastamist palju. Neid, kes tahavad imelisest looduse ja inimese loomingu koosmõjust osa saada, on jagunud ka neil aastatel, kui rabatee on tulnud ette võtta vihmaga. Siiani on aga igal aastal (vaatamata ilmale) olnud võimalikjälgida päikesetõusu. Eks ole see ime!
2003. aastast lisandus veel üks tänuväärne ettevõtmine — lõunatunnid heliloojate ja muusikutega pubis Arturi Juures. Kohviku õdususes räägivad heliloojad oma loomingust ning interpreedid tutvustavad pille.
Festivalil on aastatega üles astunud paljud interpreedid, mitmed neist rohkem kui korra: Aare Tammesalu, Mati Palm, Andres Mustonen, Neeme Punder, Vardo Rumessen, Aare-Paul Lattik jt, aga ka helilooja Urmas Sisask. Kõige rohkem, kaheksal aastal üheksast, on osalenud viiuldaja Maano Männi: solistina, Tobiase Keelpillikvarteti liikmena, "soo-orkestri" koosseisus, Straussi orkestri kapellmeistrina. Igal aastal on vähemalt ühel kontserdil oreli taha istunud festivali kunstiline juht, orelikunstnik Andres Uibo.
Festivali südametunnistuseks võib nimetada Suure-Jaani kandist pärit muusikateadlast, praeguseks manalateele läinud Johannes Jürissoni, kes oli kõrgele eale vaatamata pea kõigil kontsertidel kohal ega väsinud kordamast, et me ei tohi unustada meie endi keskelt võrsunud suurmehi. Johannesel oli alati Arturist, Villemist, Eugenist ja Mardist mõni lugu rääkida — oli ta ju neid kõiki isiklikult tundnud.
Meenutagem siis heliloojaid Kappe ka nüüd, kui kümnes festival nende auks on kohe algamas. Ilusaid elamusi ja toredaid taaskohumisi!
Tagasi
