"Sõnumileht" nr. 159
16. juuni 1998

 

Kappide muusikapäevad tõid kuulaja ette mõnegi väärtusliku pärli

MÄRT TREIER

Heliloojate Kappide päevad tõid Suure-jaani väikelinna omajagu elevust. Kuigi uuenevad aastanumbrid lisavad üha enam ja enam suveüritusi, on peaasjalikult olnud tegu ikkagi vaid suurejooneliste kommertsprojektidega. Seepärast väärisid meie esindusorkestri kulukad, kuid peaaegu mittetulunduslikud kontserdid eesti heliloojate loomest omaette tähelepanu.
Kappide muusikapäevade korraldamisest kujunes tõeliselt tänuväärt ettevõtmine. Eesti heliloojate taasavastamise rindel üliaktiivselt tegutseva Vardo Rumesseni jõupingutused suutsid raputada ajaloosangarite loomelt aastakümnete vältel ladestunud tolmukihi. Ja eks olnud ka televisiooni ja raadio kaasamine jõuline saavutus, mis aitab kuuldule-nähtule hiljemgi kõlapinda leida.
Kahtlemata avaldus Suure-Jaani kiriku seinte vahel Artur Kapi loomingust nii mõnigi pärl, mille olemasolust varem midagi ei teatud. Kahlemata vähendasid kontserdid nende inimeste skepsist, kes eesti heliloomingu sisulist väärtust enamasti väheütlevaks peavad ja kahtlemata oli tegu ka lihtsalt toreda ja koduse suvesündmusega.

Aus nagu loodus ise

Viimase kontserdiga, mis kõlas üleeile Suure-jaani laululaval, lõpetas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oma tegevusrohke hooaja. Tehniliselt võimendamata naturaalne helipilt, millega orkestrandid Kappide loomingu austajaid kostitasid, oli vististi üllatuseks nii neile endile kui ka sellele osale publikust, kes kontserdisaali akustikaga lootusetult harjunud. Kõik kuuldav oli aus nagu kontserdipaika ümbritsev loodus ise ja vaba atmosfäär ei halastanud ühegi apsaka, sünkroonilogina ega helimustuse peale.
Oli see nüüd rammestava suveõhtu või mõttetult keeruliseks orkestreeritud "Don Carlose" partituuri süü (ehk ka mõlemad), kuid kontserdi paatosliku algusloo esitus meenutas vägisi 20-ndate külapidusid. Omamoodi oli see isegi nauditav, kuid selle teose puhul (mis nimest hoolimata avalooks lihtsalt ei sobinud) paraku väheveenev ja küsitav.

Kalevipoeg taas avalikkuse ees

Õnneks ei tulnud esimesi muljeid mahutada kokkuvõtvasse rubriiki, sest edasine repertuaar ja esitusviis hakkas olustikuga järjest enam haakuma ja ootuspärasele elamusele lähenema. Tore, et üle pika-pika aja on vaevaks võetud avada Eugen Kapi "Kalevipoja" partituur, millest magusamad palad ka kenasti välja nopiti. Kahju vaid, et noodikirjutajate apsud ei andnud võimalust balleti ühte kaunimat numbrit "Kalevipoja ja Saarepiiga tantsu" jälgida.
Kui ERSO nägi silmapiiril helendamas peatset suvepuhkust, siis Eesti Rahvusmeeskoorile tähendas Suure-jaani kontsert vaid ajutist väljumist mööda Eestimaad veduri järel veerevate kupeevagunite miljööst.
Meestelaul ja külaelu mäletavad üksteist tõesti juba neist aegadest alates, kui esimesed auruvedurid tööorjust alustasid. Meestelaulule iseloomulik sära ja jõulisus on tõesti suutelised tekitama usaldusliku aura, mille järele kuulajad vististi enim janunevadki.

 

 

 

Arvo Volmer säilitas intensiivsuse ka vabaõhukontserdi
juhina, pisut vabama hoiaku lubas ta endale vaid
"Kalevipoja" tantsulistes numbrites.

VAMBOLA SALUPUU FOTO