Kunagi ammu oreliga esimest tutvust tehes kuulsin mitme ja mitme inimese suust üht väidet: Suure-Jaani orel on üks Eesti parimaid. Nüüd oreli 70. sünnipäeva korraldades ja ajalugu uurides sain lõpuks väite allikaile jälile. Mida nad siis mõtlesid nõnda öeldes?
Leidsin 1937. aasta Sakalast vana ehk eelmise oreli pildi, Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudest tuli aga välja J. A. Steini 1804. a valminud pilli dispositsioon ehk registrivalik ehk kõlavärvide loend. Selgub, et seegi orel oli eriline: paistis silma nii registrite arvu kui koosseisu poolest. Paljudes kihelkondades pole tänaseni nii võimalusterikast pilli, kuigi need on muidugi hilisemast ajast pärit. See uhke orel jäi 133 aastaga loomulikult vanaks, väsis ja kulus mängumehhanism ja põhikonstruktsioonid. Väikeseks jäi ta ses mõttes, et ainsal manuaalil mahtus mängima vaid osa maailma oreliliteratuurist. Aga mängijaid siin oli, sest Kappide pere toonased noored ja Mart Saar vallutasid kordamööda orelimaailma ja ikka tipptasemele pürgides. Või peaks ehk ütlema: mängijaid tekkis, sest oli tõeline orel?
Tänase seisuga puuduvad mul veel täppisandmed uue oreli saamise loo kohta. Kaudselt on selge, et seda pidi vedama kohalik köster ehk Hans Kapp, aga kes veel? Kes otsustas uue oreli tellimise, millal sõlmiti lepingud - ei tea. Teada on, et oreli osad valmisid Haanjamaal kolme venna (Jakob, Tannil, Juhan) koostöös, kes elasid eraldi taludes. Vana orel võeti koost mai keskpaiku 1937 ja uus oli täiesti pühitsemisvalmis 4. juulil. Uskumatu tempo tänases mõttes!
Oreli dispositsiooni koostas teadaolevalt Tallinna Konservatooriumi professor August Topman. Sedagi on veel vaja uurida, kuidas ta valmis pilliga rahule jäi. Igatahes on selge, et tulemuses on nii ajastuomast kui ajatut: organistidele pakub orel vast kuni pooletuhande aasta vältel loodud muusika esitamise võimalusi. Teatud mööndustega küll: pneumaatika ehk surveõhu baasil klahvidest viledeni juhitav signaal on põhimõtteliselt veidike aeglasem ja ebaühtlasem kui mehhaaniline (või elektriline). Vanem kui 19. sajandi muusika on loodud mehhaanilistele pillidele. Ent Suure-Jaani orel on nii õnnestunud, et hilinemine peaaegu puudub.
Viled on orelis n..ö jääv väärtus. Siinsel vilestikul on kolm allikat. Esiteks säilitasid terve talupojamõtlemisega meistrid mitu korras registrit eelmisest orelist. Viled ju ei kulu mängides, neil on muud ohud. Teiseks valmistasid nad ise uusi puitvilesid, kolmandaks vajalikud metallviled telliti aga Saksamaalt kuulsa Laukhuffi tehaselt - nii oli tollal kasulik.
Suure-Jaani orel võib olla Kriisade 19. töö (allikad erinevad). 1937. aastal töötasid isa ja onude kõrval juba kaasa Tannili pojad, keda aga ettevõtte nimes ei kajastatud. Perefirmas tegid kaasa ka naised-tütred, lihtsamatel ja abitöödel. On omaette väga köitev teema jälgida, kuidas talumehed ennast orelimeistriteks koolitasid, ja missuguse tasemeni jõudsid!
Algselt oli uue oreli mängimisel vaja kaht inimest - mängijale lisaks tallajat, kes lõõtsa ja vilesid õhuga varustas. Seda tööd saab praegugi proovida, tallalauad on alles. Alles on ka esimese kompressori kast, väikese toa mõõtu. 1957. aastal ehitas kompressori Tannili poeg Eduard Kriisa ja müra summutamiseks oli vaja palju materjali. Praegune kompressor on õige mitu korda väiksem ja vaiksem.
Hugo Lepnurme väitel viis orel rahva laulupeole. Muidugi, pideva heliga pill õpetas kuulama ja mõistma mitmehäälsust. Oli seega rahvaks ja riigiks saamise loos meile ligikaudu sama tähtis kui luterluse rajatud üldine kirjaoskus?
Orel ootab huvilisi, sõnum on tal ka meie aja inimestele, eriti neile, kes omaenese ja ümbritseva kujunemisloost huvitatud. Sünnipäevapidustustest sel suvel said osa nii kuulajad kui orelit mänginud lapsed ja meistrid. Kutsun lugejaid tutvumisretkedele ja samas - kui teie valduses on teateid, mälestusi, allikaid, mis oreliga seotud, siis olete teretulnud jagama. Pakun lisaks esitlusele ka juba päris mahukat orelimappi tutvumiseks.
Koguduse poolt vaadates tuleb käsile võtta veel üks pill - kirikus seisab lahtivõetuna tundmatu autori ehitatud positiiv ehk pedaalita orel. See kõlas kaunilt, mäletavad need, kes on kuulnud. Nüüd on vaja meistrit ja raha, et kulunu uuendada. Ehk saab sellest instrumendist vajalik vaheaste orelikauge kuulaja ja piduliku kirikuoreli vahel?
Tagasi