Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing
  Otsing
 
 
Igale provintsilinnale oma Uibo ja Rumessen  
 
   

"Sirp"
05.07.2002

 

Mõni aasta tagasi öeldi: "Igale Tubinale oma Rumessen." Nüüd on ajad muutunud, tahetakse rohkemat.
Juba viis aastat on orelivirtuoos A. Uibo Suure-Jaani muusikapäevi korraldanud, kavu koostanud, esinejaid otsinud. Ikka kõige paremaid. Publik on õppinud klassikalist muusikat kuulama, kohviku ja kiriku vahel vahet tegema. Ammuks see oli, kui kontserdi ajal kirikus kõva häälega juttu aeti, siis kontsade kolinal Bachi muusika saatel pühakojast välja marsiti. Nüüd seda enam pole. Isegi sellist maapublikule problemaatilist pala nagu J. S. Bachi "Ciaconna" sooloviiulile Maano Männi esituses kuulati keskendunult. Sama oli Aare Tammesalu mängitud Bachi Süidiga g-duur soolotšellole.
Uibo ettevõtmised on suurejaanilastel aidanud ka kesvamärjukest ja vabariigi valget kultuurselt pruukida. Ega ta vahest muidu möödunud aastal uue avatava kohviku nime soovitanud peremehel Artur Kapiga siduda; nii saigi kohvik "Arturi juures". Igalt poolt vaatab vastu muusika ja kultuur. Seintel A. Kapi ja M. Saare noodiväljaannete kaaned kenades raamides. Nagu kunstiteosed ikka. Kontrastiks puulõige Pearu ja Andrese vimmavedamisest kõrtsileti taga. Eks A. Kapp olnud ju ka napsimees, mitte kunagi aga kõrtsijoodik, käpuli kakerdaja. Ka "Arturi juures" on siiani märgatud vaid soliidse hoiakuga publikut. Muusikagi siin selline pehme ja mahe. Ei käi närvidele. Kohviku juurde kuulub ka nn. laulu- ja tantsulava. Saab kontserte korraldada. Tänavu laulis siin Eesti Rahvusmeeskoor. Kavas jaanipäevale sobivad teosed G. Ernesaksalt, V. Tormiselt, V. Kapilt, U. Sisaskilt. Toonekurgki eemaloleva kõrge korstna otsas jäi ühel jalal seistes kuulama, mis siis rääkida rohkearvulisest publikust.
A. Uibo tegi Suure-Jaani meheks ka helilooja U. Sisaski, kes kirjutab sellele kuulsate muusikute linnale sobivat muusikat. Näiteks pala kuuele trompetile, mida võiks ka Suure-Jaani priitahtlike pritsimeeste tornimuusikaks nimetada. Seal üleval kõrgel seda möödunud aastal mängitigi. Tänavu jälle humoorikas meeskoorilaul "Tõde", mille ka RAM kohvikuesisel ette kandis. Siis kamandas Sisask meeskoori rivisse, vedas samaani trummipõrinal ümber kohviku, ise uuele kultuuriasutusele regivärsilist õnnistust jagades.
V. Rumessenist ei maksa rääkidagi. Varem mässas ta Käina ja R. Tobiasega, siis Kallaste ja E. Tubinaga. Hüpassaares pani laululava püsti, nüüd ajab koos A. Uiboga Suure-Jaani linna asju. Vahepeal rändas Euroopas ja Ameerikas ringi, propageeris eesti muusikat, otsis rahamehi, kelle käest üht-teist eesti muusikakultuurile vajalikku välja kaubelda. Ameerika ärimees Paul Vesterstein jäigi talle ette. Rumessen kohe selgitama, et Suure-Jaanis armastatakse kirglikult klaverimuusikat, aga pole klaverit, mille peal mängida. Ärimees jäigi juttu uskuma - nüüd on uus ja uhke kontsertklaver Suure-Jaani kirikus paigal. Kingitus, mille maksumus koos kohaletoomise ja vajaliku atribuutikaga on kaugelt üle poole miljoni. 22. juunil õnnistas V. Rumessen vastava kontserdiga pilli sisse. Mängis reas 15 Saare prelüüdi. Ilmnes, et kirikus kõlab klaver paremini kui Estonia kontserdisaalis. Andis jumal klaveri, andis ka publiku, mida oli kirik peaaegu täis.
Möödunud aastal käisid Rumessen ja Uibo tookordsele linnapeale Peeter Arrole niikaua peale, kuni see aitaski meeste soovi teoks teha: asutati A. Kapi ühing. Esimeheks sai A. Uibo Nüüd käivad taas linnavalitsusele peale, et koos leida võimalusi päästa hävingust kunagine kihelkonnakoolimaja. Seda enam, et seal on elanud ja sündinud kogu Kappide dünastia, välja arvatud Eugen. Ja mine tea, kui palju neid vanu kihelkonna haridustempleid veel üldse säilinud ongi.
Tänavused Suure-Jaani muusikpäevad erinesid eelnevatest märgatavalt. Publiku huvi ettevõtte vastu oli tublisti tõusnud. Seda soodustas ka kuulus kohvik "Arturi juures". RAM oli suurejaanilastel külas viis aastat tagasi. Hortus Musicus pole samuti ammu siin käinud. Ja lõpuks sensatsiooniline valsikuningas Strauss oma orkestriga. Muusikapäevad juhatasid heliloojate Kappide muuseumis sisse kaks daami, lauljatar Pille Lill ja pianist Marje Lohuaru. Kavas A. ja V. Kapp, M. Saar, E. Mägi, sekka Grieg, Puccini ja Britten. Järjekordselt sai kinnitust tõsiasi, et eesti autorite looming pole euroopa meistritest põrmugi kehvem. Pigem omapärasem ja põhjamaisem. B. Britteni poolt seatud iiri rahvalaul "Viimne roos" oli klaverisaate poolest omajagu moderniseeritud, kuid kas suurejaanilased neist harmoonilistest uuendustest suurt arvasid, on iseasi. Võibolla oleks neile suupärasem olnud sama meloodia sopranile Flotovi ooperist "Martha". Võiks proovida.
Sama päeva õhtul oli Eesti Rahvusmeeskoori kontsert kirikus. Tõsine ja religioosne. Eriti läksid, suurejaanilastele hinge A. Kapi "Püha paik" ja E. Mägi "Kerkokell". Mõlemad sügavad keskendumised iseendasse, elusse, mälestustesse ja igatsustesse. Kui vajalik on tekst koorilaulus, näitas G. Suitsu luuletus "Kerkokell", mida paljusid mäletasid koolipäevilt. Seetõttu ta vist inimeste hingeni jõudiski. Hea ettekanne niikui-nii. Kirikust mindi koos publikuga "Arturi juurde", kus häälestati end kiiresti jaanipäeva lainele.
Rahvusmeeskoori tõsisele ja kirikumiljööga hästi sobivale kontserdile oli kontrastiks Hortus Musicus 29. juunil. Lõbusaloomuline, elujanune, nooruslik ja tantsuline. Ei tea, mis ristilöödud Kristus kiriku altaripildil sellest arvas? Kuid jumal andis loomisel inimesele kannatuste kõrval kaasa ka naudingud. Usumees Martin Luthergi on öelnud: "Kes naistest, veinist, laulust lugu ei pea, see kannab narrimütsi terve eluea." Pealegi oli esitatud muusika pärit XIII ja XIV sajandist, ajast, mil Suure-Jaani kiriku müüre laoti.
V. Rumesseni klaveril esinemisele Suure-Jaani kirikus 22. juunil järgnes õhtukontsert nn. Jahimaja rõdul. Romantiline paik. Seljataga järv kiriku peegelpildiga, ümberringi hästikorrastatud nn. Kondase park, eemal õhtupäikese kullas viljaväljad. Esines Maano Männi kvintett, esitades Debussy kvarteti ja A. Kapi keelpillikvinteti.
Viimane on pärit helilooja Astrahani perioodist. Helilooja on öelnud, et armus sel raskel ajal (1917) oma õpilasesse, kellele kvintett on pühendatud. Teos ongi tulvil romantilisi elamusi, helgeid tundepuhanguid, kirglikke igatsusi. Lõpuks mitmed rahvaviisid kui igatsuspildid kodumaast. Kvintett on üks neist teostest, mis soveti ajal esitajaid ei leidnud.
Ühel õhtul mängisid kirikus kaks noorhärrat kitarri. Oli originaalne, võiks isegi öelda uudne ja salapärane kontsert. Ei ühtki sõna esinejaist ega esitatavast. Las arvavad ise, mis ja kes. Ja milleks nende kavade trükkimise peale raha ja paberit raisata. Niikuinii enamus ladina või inglise keeles. Parem juba üldse mitte, nagu nood kaks noorhärrat tegidki. Kontsert ise oli ju kena, vaikne ja intiimne. Publikulegi meeldis.
Oli veel "Jaanipäeva kontsert Jaanide muusikast". Ka Johann Sebastian oli selles seltskonnas. Kõige õigem mees muidugi Jaan Rääts oma oreliteosega "Pealkirjata pala". Rääts ikka Rääts. Veidi motoorikat, ootamatuid kontraste, kamalutäis kõlavärve, dissonantse. Igatahes mulje oli soodne. Mängis Aare Paul Lattik. Omapärane oli ka Pille Metssoni esitatud Johannes Hiobi üheosaline orelisonaat. Teos võiks olla prelüüdiks Räätsa teosele. Samuti motoorikat, kontraste, kuid kõike vähemates annustes. Õhtu lõpetas A. Uibo Ferenc Liszti õpilase Julius Reubke orelisonaadiga e-moll.
Ja lõpuks muusikapäevade vitamiin, Johannes Strauss koos oma orkestriga. Linn oli varakult elevil, valmis kauget külalist ovatsioonidega vastu võtma. Aga võta näpust. Sadas vihma kui oavarrest, etendus pidi toimuma "Arturi juures" lauluväljakul, toimus aga koolimajas. Ega muud kui tuhande kuulaja asemel vaid viis-kuuskümmend. Oli toredat rahvalikku muusikat, oli silmarõõmu. Viimast eriti kohalikult tantsurühmalt Loits, mida oli treeninud Tiiu Siim. Suurt vaeva nähes oli kusagilt hangitud XIX sajandi esimese poole Viini seltskonnadaamide tualetid, uhked ja esinduslikud. Ja daamide soengud! Lausa aristokraatsed. Nii nad seal Viini muusika järgi tuure tegid. Siin-seal veidi talupoeglikku kohmakust, mille kompenseeris püüdlikkus. Nauditav seegi. Maano Männi oli päris ehtne J. Strauss. Pöördus küll esialgu eesti keeles publiku poole, et tuleb Peterburist, esineb meilegi jne. Pikkamööda elas ikka rohkem osasse sisse ja oli kohati päris vaimukas. Muidugi, "Meine Damen und Herren" oleks mõjusam olnud kui eestikeelne variant, ajaloost omandatud saksa soost mõisahärrade ja eesti kadakasakslaste keelepruuk samuti. Kuid lõbus oli niigi. Ja kui ettekandele tuli Josef Straussi "Sepa polka", kus Suure-Jaani bürgermeister Ülo Köst sepa osas, oli nalja ning lusti rohkem kui küll. Kuna enamik suurejaanilasi jäi sellest toredast etendusest ilma, peaks seda järgmisel aastal kordama.
Lõpuks sobivad eksvälisministri Toomas Hendrik Ilvese sõnad: "Suure-Jaanis on suurepärane üritus. Naudin seda, mida näen ja kuulen."


Johannes Jürisson

 
   
< Tagasi Üles ^
 © Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing