Mõni aasta tagasi öeldi: "Igale Tubinale oma
Rumessen." Nüüd on ajad muutunud, tahetakse rohkemat.
Juba viis aastat on orelivirtuoos A. Uibo Suure-Jaani muusikapäevi
korraldanud, kavu koostanud, esinejaid otsinud. Ikka kõige paremaid.
Publik on õppinud klassikalist muusikat kuulama, kohviku ja kiriku
vahel vahet tegema. Ammuks see oli, kui kontserdi ajal kirikus kõva
häälega juttu aeti, siis kontsade kolinal Bachi muusika saatel
pühakojast välja marsiti. Nüüd seda enam pole. Isegi
sellist maapublikule problemaatilist pala nagu J. S. Bachi "Ciaconna"
sooloviiulile Maano Männi esituses kuulati keskendunult. Sama oli
Aare Tammesalu mängitud Bachi Süidiga g-duur soolotšellole.
Uibo ettevõtmised on suurejaanilastel aidanud ka kesvamärjukest
ja vabariigi valget kultuurselt pruukida. Ega ta vahest muidu möödunud
aastal uue avatava kohviku nime soovitanud peremehel Artur Kapiga siduda;
nii saigi kohvik "Arturi juures". Igalt poolt vaatab vastu
muusika ja kultuur. Seintel A. Kapi ja M. Saare noodiväljaannete
kaaned kenades raamides. Nagu kunstiteosed ikka. Kontrastiks puulõige
Pearu ja Andrese vimmavedamisest kõrtsileti taga. Eks A. Kapp
olnud ju ka napsimees, mitte kunagi aga kõrtsijoodik, käpuli
kakerdaja. Ka "Arturi juures" on siiani märgatud vaid
soliidse hoiakuga publikut. Muusikagi siin selline pehme ja mahe. Ei
käi närvidele. Kohviku juurde kuulub ka nn. laulu- ja tantsulava.
Saab kontserte korraldada. Tänavu laulis siin Eesti Rahvusmeeskoor.
Kavas jaanipäevale sobivad teosed G. Ernesaksalt, V. Tormiselt,
V. Kapilt, U. Sisaskilt. Toonekurgki eemaloleva kõrge korstna
otsas jäi ühel jalal seistes kuulama, mis siis rääkida
rohkearvulisest publikust.
A. Uibo tegi Suure-Jaani meheks ka helilooja U. Sisaski,
kes kirjutab sellele kuulsate muusikute linnale sobivat muusikat. Näiteks
pala kuuele trompetile, mida võiks ka Suure-Jaani priitahtlike
pritsimeeste tornimuusikaks nimetada. Seal üleval kõrgel
seda möödunud aastal mängitigi. Tänavu jälle
humoorikas meeskoorilaul "Tõde", mille ka RAM kohvikuesisel
ette kandis. Siis kamandas Sisask meeskoori rivisse, vedas samaani trummipõrinal
ümber kohviku, ise uuele kultuuriasutusele regivärsilist õnnistust
jagades.
V. Rumessenist ei maksa rääkidagi. Varem
mässas ta Käina ja R. Tobiasega, siis Kallaste ja E. Tubinaga.
Hüpassaares pani laululava püsti, nüüd ajab koos
A. Uiboga Suure-Jaani linna asju. Vahepeal rändas Euroopas ja Ameerikas
ringi, propageeris eesti muusikat, otsis rahamehi, kelle käest
üht-teist eesti muusikakultuurile vajalikku välja kaubelda.
Ameerika ärimees Paul Vesterstein jäigi talle ette. Rumessen
kohe selgitama, et Suure-Jaanis armastatakse kirglikult klaverimuusikat,
aga pole klaverit, mille peal mängida. Ärimees jäigi
juttu uskuma - nüüd on uus ja uhke kontsertklaver Suure-Jaani
kirikus paigal. Kingitus, mille maksumus koos kohaletoomise ja vajaliku
atribuutikaga on kaugelt üle poole miljoni. 22. juunil õnnistas
V. Rumessen vastava kontserdiga pilli sisse. Mängis reas 15 Saare
prelüüdi. Ilmnes, et kirikus kõlab klaver paremini
kui Estonia kontserdisaalis. Andis jumal klaveri, andis ka publiku,
mida oli kirik peaaegu täis.
Möödunud aastal käisid Rumessen ja Uibo tookordsele linnapeale
Peeter Arrole niikaua peale, kuni see aitaski meeste soovi teoks teha:
asutati A. Kapi ühing. Esimeheks sai A. Uibo Nüüd käivad
taas linnavalitsusele peale, et koos leida võimalusi päästa
hävingust kunagine kihelkonnakoolimaja. Seda enam, et seal on elanud
ja sündinud kogu Kappide dünastia, välja arvatud Eugen.
Ja mine tea, kui palju neid vanu kihelkonna haridustempleid veel üldse
säilinud ongi.
Tänavused Suure-Jaani muusikpäevad erinesid eelnevatest märgatavalt.
Publiku huvi ettevõtte vastu oli tublisti tõusnud. Seda
soodustas ka kuulus kohvik "Arturi juures". RAM oli suurejaanilastel
külas viis aastat tagasi. Hortus Musicus pole samuti ammu siin
käinud. Ja lõpuks sensatsiooniline valsikuningas Strauss
oma orkestriga. Muusikapäevad juhatasid heliloojate Kappide muuseumis
sisse kaks daami, lauljatar Pille Lill ja pianist Marje
Lohuaru. Kavas A. ja V. Kapp, M. Saar, E. Mägi, sekka
Grieg, Puccini ja Britten. Järjekordselt sai kinnitust tõsiasi,
et eesti autorite looming pole euroopa meistritest põrmugi kehvem.
Pigem omapärasem ja põhjamaisem. B. Britteni poolt seatud
iiri rahvalaul "Viimne roos" oli klaverisaate poolest omajagu
moderniseeritud, kuid kas suurejaanilased neist harmoonilistest uuendustest
suurt arvasid, on iseasi. Võibolla oleks neile suupärasem
olnud sama meloodia sopranile Flotovi ooperist "Martha". Võiks
proovida.
Sama päeva õhtul oli Eesti Rahvusmeeskoori kontsert kirikus.
Tõsine ja religioosne. Eriti läksid, suurejaanilastele hinge
A. Kapi "Püha paik" ja E. Mägi "Kerkokell".
Mõlemad sügavad keskendumised iseendasse, elusse, mälestustesse
ja igatsustesse. Kui vajalik on tekst koorilaulus, näitas G. Suitsu
luuletus "Kerkokell", mida paljusid mäletasid koolipäevilt.
Seetõttu ta vist inimeste hingeni jõudiski. Hea ettekanne
niikui-nii. Kirikust mindi koos publikuga "Arturi juurde",
kus häälestati end kiiresti jaanipäeva lainele.
Rahvusmeeskoori tõsisele ja kirikumiljööga hästi
sobivale kontserdile oli kontrastiks Hortus Musicus 29. juunil. Lõbusaloomuline,
elujanune, nooruslik ja tantsuline. Ei tea, mis ristilöödud
Kristus kiriku altaripildil sellest arvas? Kuid jumal andis loomisel
inimesele kannatuste kõrval kaasa ka naudingud. Usumees Martin
Luthergi on öelnud: "Kes naistest, veinist, laulust lugu ei
pea, see kannab narrimütsi terve eluea." Pealegi oli esitatud
muusika pärit XIII ja XIV sajandist, ajast, mil Suure-Jaani kiriku
müüre laoti.
V. Rumesseni klaveril esinemisele Suure-Jaani kirikus 22. juunil järgnes
õhtukontsert nn. Jahimaja rõdul. Romantiline paik. Seljataga
järv kiriku peegelpildiga, ümberringi hästikorrastatud
nn. Kondase park, eemal õhtupäikese kullas viljaväljad.
Esines Maano Männi kvintett, esitades Debussy
kvarteti ja A. Kapi keelpillikvinteti.
Viimane on pärit helilooja Astrahani perioodist. Helilooja on öelnud,
et armus sel raskel ajal (1917) oma õpilasesse, kellele kvintett
on pühendatud. Teos ongi tulvil romantilisi elamusi, helgeid tundepuhanguid,
kirglikke igatsusi. Lõpuks mitmed rahvaviisid kui igatsuspildid
kodumaast. Kvintett on üks neist teostest, mis soveti ajal esitajaid
ei leidnud.
Ühel õhtul mängisid kirikus kaks noorhärrat kitarri.
Oli originaalne, võiks isegi öelda uudne ja salapärane
kontsert. Ei ühtki sõna esinejaist ega esitatavast. Las
arvavad ise, mis ja kes. Ja milleks nende kavade trükkimise peale
raha ja paberit raisata. Niikuinii enamus ladina või inglise
keeles. Parem juba üldse mitte, nagu nood kaks noorhärrat
tegidki. Kontsert ise oli ju kena, vaikne ja intiimne. Publikulegi meeldis.
Oli veel "Jaanipäeva kontsert Jaanide muusikast". Ka
Johann Sebastian oli selles seltskonnas. Kõige õigem mees
muidugi Jaan Rääts oma oreliteosega "Pealkirjata pala".
Rääts ikka Rääts. Veidi motoorikat, ootamatuid kontraste,
kamalutäis kõlavärve, dissonantse. Igatahes mulje oli
soodne. Mängis Aare Paul Lattik. Omapärane
oli ka Pille Metssoni esitatud Johannes Hiobi üheosaline
orelisonaat. Teos võiks olla prelüüdiks Räätsa
teosele. Samuti motoorikat, kontraste, kuid kõike vähemates
annustes. Õhtu lõpetas A. Uibo Ferenc
Liszti õpilase Julius Reubke orelisonaadiga e-moll.
Ja lõpuks muusikapäevade vitamiin, Johannes Strauss koos
oma orkestriga. Linn oli varakult elevil, valmis kauget külalist
ovatsioonidega vastu võtma. Aga võta näpust. Sadas
vihma kui oavarrest, etendus pidi toimuma "Arturi juures"
lauluväljakul, toimus aga koolimajas. Ega muud kui tuhande kuulaja
asemel vaid viis-kuuskümmend. Oli toredat rahvalikku muusikat,
oli silmarõõmu. Viimast eriti kohalikult tantsurühmalt
Loits, mida oli treeninud Tiiu Siim.
Suurt vaeva nähes oli kusagilt hangitud XIX sajandi esimese poole
Viini seltskonnadaamide tualetid, uhked ja esinduslikud. Ja daamide
soengud! Lausa aristokraatsed. Nii nad seal Viini muusika järgi
tuure tegid. Siin-seal veidi talupoeglikku kohmakust, mille kompenseeris
püüdlikkus. Nauditav seegi. Maano Männi
oli päris ehtne J. Strauss. Pöördus küll esialgu
eesti keeles publiku poole, et tuleb Peterburist, esineb meilegi jne.
Pikkamööda elas ikka rohkem osasse sisse ja oli kohati päris
vaimukas. Muidugi, "Meine Damen und Herren" oleks mõjusam
olnud kui eestikeelne variant, ajaloost omandatud saksa soost mõisahärrade
ja eesti kadakasakslaste keelepruuk samuti. Kuid lõbus oli niigi.
Ja kui ettekandele tuli Josef Straussi "Sepa polka", kus Suure-Jaani
bürgermeister Ülo Köst sepa osas, oli nalja ning lusti
rohkem kui küll. Kuna enamik suurejaanilasi jäi sellest toredast
etendusest ilma, peaks seda järgmisel aastal kordama.
Lõpuks sobivad eksvälisministri Toomas Hendrik Ilvese sõnad:
"Suure-Jaanis on suurepärane üritus. Naudin seda, mida
näen ja kuulen."
Johannes Jürisson
Tagasi