"Sakala"
16.06.1998

 

Kolm päeva kestnud Kappide päevad Suure-Jaanis on seljataga. Viljandimaalastena võime uhkusega öelda, et oleme oma kohuse ajaloo ees täitnud: oleme andnud au neile, kes kogu oma hingejõuga meie maad on armastanud ja teeninud, oleme ehk isegi veidi mõtlema hakanud — eestluse ja paiksuse üle. Kolm päeva kestnud Kappide päevad Suure-Jaanis on seljataga. Viljandimaalastena võime uhkusega öelda, et oleme oma kohuse ajaloo ees täitnud: oleme andnud au neile, kes kogu oma hingejõuga meie maad on armastanud ja teeninud, oleme ehk isegi veidi mõtlema hakanud — eestluse ja paiksuse üle.
Artur, Villem ja Eugen Kapist, kelle sünniaastapäevi tähistati, oleme küllap kõik kuulnud. On need muusikamehed ju isegi kooliprogrammis. Vähemalt nimi peaks olema meelde jäänud.
Muusikapäevad, mis avati Kappide majamuuseumis ning mis kandusid sealt ka Suure-Jaani kaunile järveäärsele lauluväljakule ja järve teisel kaldal olevasse kirikusse, keskendusid küll neile kolmele heliloojale, kuid üsna palju peatuti ka Joosep ja Hans Kapil ning Mart Saarel. Samuti esitasid Viljandimaa koorid Koit, Ilmatar, Lehola ja Leelo laululaval Kappide paladele lisaks Mihkel Lüdigi, Veljo Tormise, Enn Võrgu, Rudolf Tobiase, Gustav Ernesaksa ja Eino Tambergi loomingut. Kõlasid meenutustes märgusõnadena Kappide dünastia eeskujude, kuulsate Viini klassikute Johann Sebastian Bachi, Wolfgang Amadeus Mozarti, Ludvig van Beethoveni ja Põhjala hõimuvennast muusiku Jean Sibeliuse nimed. Peale Viljandimaa kooride olid Suure-Jaanis ka niisugused auväärsed muusikakollektiivid nagu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, oratooriumikoor ja Eesti Rahvusmeeskoor koos solistidega.

 

 

Johannes Jürissoni peale võib kindel olla.
Tema tuleb ikka ja kiidab kas või üksinda.

 

Suure-Jaani head ja vead

Majamuuseumis pidas pikema ettekande legendaarne muusikateadlane Johannes Jürisson, kes on ka ise Suure— Jaani ning selle lähema ümbrusega tihedalt seotud. Ta tervitas kokkutulnuid nende inimeste poolt, kes olid heliloojaid Kappe isiklikult tundnud. Kõik saanud aga alguse aastast 1853, kui Suure-Jaani tuli Cimze seminari lõpetanud 20—aastane Joosep Kapp, kes pani paikkonna kultuurielule kindla aluse. Ta oli rahvamehena autoriteet, väärtustades kõrgelt haridust, rahvalikkust ja isamaalist aatelisust. Ta pidas inimestele muusikast kõnesid ja viis rahva selle tunnetamise juurde. Ta kutsus Suure-Jaani kuulsaid esinejaid kaugemalt ning kandis oma laulukooriga ette koguni katkendeid Georg Friedrich Händeli «Messiasest».
Johannes Jürisson ei väsi Suure-Jaanit ajaloolises plaanis kiitmast. «Ei ole Eestis teist niisuguste traditsioonidega väikelinna. Ehk tuleks kõne alla veel Käina, kust on pärit Rudolf Tobias. Vaestel meestel Võrus ja Põlvas ei ole aga ühtegi oma muusikameest, nemad laenavad oma muusikapäevadele autoreid Ameerikast. Ometi võiksid nad neid laenata hoopis Suure-Jaanist,» viskab Jürisson nalja.
Pärast laupäevast Viljandimaa kooride kontserti tühjenenud, kuid ka kontserdi aegu väga hõredalt asustatud lauluväljakul Suure-Jaani tänapäevast kõneldes on ta palju karmim: «Suure-Jaani on hullusti alla käinud. Veel 50 aastat tagasi olid siin hoopis teine vaim ja teine õhkkond. Täna oleksid siin võinud koos olla rahvamassid. Aga nad lihtsalt ei tule. Nende jaoks ei ole Kapp mitte midagi. Minu enda kooliõedki — mitte ühtegi ei ole siin. Üks, kes oli küll kindel tulija, mõtles ikkagi ümber: pea hakkas valutama! Äkki hakkaski? Aga ega meie inimesed ole harjunud niisugust muusikat kuulama. Meil pole kuulamise traditsiooni. Ja kui palju inimesi sümfooniakontserdilegi tuleb? Ometi on selle peale kulutatud palju raha. Muidugi oleks hea, kui Suure-Jaanis saaks midagi korraldada igal aastal, nagu loodab organist ja Eesti Kontserdi produtsent Andres Uibo. Ja need ei pea olema tingimata ainult Kappide päevad. Aga et selle linna vaimsust elustada, selleks läheb vähemalt kümme aastat.»
Pühapäevasel sümfooniakontserdil oli Viljandi segakooril Koit võimalus laulda koos oratooriumikoori ja Eesti Rahvusmeeskooriga. Sedapuhku oli Suure-Jaani lauluväljak rahvast täis. Koidu koori laulja Helmi Hillermaa arvab, et laupäevane kontsert oli harilik, aga
pühapäevane täiesti eriline: «Viiekümne aasta jooksul, mis ma kooris olen laulnud, on tulnud ette ainult kaks-kolm niisugust kontserti. See oli elamus.» Helmi Hiilermaa on Suure-Jaanist pärit ning tundnud Artur ja Villem Kappi ka isiklikult: «Nad olid väga kodukohalembesed ja väga erilised inimesed. Mina usun, et Kappide mõju valitseb Suure-Jaanis ka tänapäeval.»

 

Joosep Kapp Hans Joosepi poeg Kapp Artur Joosepi poeg Kapp Villem Hansu poeg Kapp Eugen Arturi poeg Kapp

1833—1894 1870—1938 1878—1952 1913—1964 1908—1996

 

Dünastia on läbi

Eugen Kapil oli poeg, kes suri veel enne, kui Eugen ise. Villemi poeg elab, kuid temast ei saa heliloojat, ta mängib metsasarve. Saksamaalt oli Suure-Jaani saabunud Artur Kapi tütre Elisabethi poeg, kes oli väga üllatunud, et tema vanaisast nii väga lugu peetakse. Muusikutedünastia jätkajat aga pole.
Kõigile on teada, et Artur Kapp pilkas oma poega avalikult. Muusikamuuseumis on aga Arturilt Eugenile saadetud kirjad, mis algavad sõnadega «Minu armas poeg». Nii olid tal üsna kahesed tunded. Eugen olevat olnud pehme loomuga, isa kindlameelset karakterit ega huumorimeelt ei olnud ta pärinud. «Mina ei taha Eugenit päris hukka mõista,» räägib Johannes Jürisson. «Aeg oli raske ja ta oli nii kõrgete kohtade peal. Tal on ka head muusikat, nagu «Tasuleegid», «Kalevipoeg», üldse kogu noorusaja looming. Ta on kirjutanud lasteoopereid. Kui elutöö kokku võtta, on head muusikat ikka rohkem kui parteimuusikat.»
Kuigi Artur Kapp pole kunagi olnud otseselt keelatud või põlu all (suures osas ilmselt tänu Eugenile), kõlasid tänavustel muusikapäevadel Suure-Jaanis mitmed tema teosed esimest korda. «Näiteks Keelpillikvintett cis-moll, mis on pühendatud ühele vene pianistile. Ma teadsin küll, et see on olemas, olin sellest lugenud, aga kuulsin seda siin esimest korda,» rõõmustab Jürisson. «Sümfooniline poeem «Hauad» on küll lindis olemas, aga avalikult pole ka seda ette kantud. Samuti on Fantaasiat teemale B-A-C-H ette kantud vaid üks kord sõja ajal. Vardo Rumessen rääkis aga, et sakslased tunnevad Artur Kapi vastu suurt huvi. Oratoorium «Hiiob» läheb tuleval aastal Saksamaale. Artur Kapi muusika on täiesti rahvusvahelisel tasemel, mina olen selles kindel. Eestlastele on jäänud sisse mingi valehäbi, me ise ei oska oma muusikat hinnata. Need vähesed, kes veel rahvusliku muusika vastu huvi tunnevad, on hõivatud noorte heliloojatega, surnud heliloojate eest ei viitsi keegi võidelda. Meil on ainult üks selline hull, kes ronib igale poole tolmukorra alla ja otsib vanad noodid üles: Rumessen.»

Kultuurijuhid. Kas fanaatikud või ametnikud?

«Tänapäeva kultuurijuhid ei ole õiged kultuurijuhid, nagu nad olema peaksid,» räägib Johannes Jürisson. «Nad on ametnikud, kes teevad seda, mida kästakse, ega hakka ennast ise kusagile toppima. Nad teevad oma väikseid plaane, neil on kindlalt väljakujunenud üritused. Nad korraldavad diskoõhtuid, panevad mõne ringi käima. Pasunakoor on ja laulukoor ka, mis siis veel tahta! Teevad kevadel ühe kontserdi.
Joosep Kapp oli oma suure kire ja autoriteediga ju fanaatik. Temal oli sellest vähe, et ta koore juhatas, ta pidi ka kõnesid pidama ja õpetama. Tema sõnal oli jõudu. Villem oli samuti inimeste hulgas suur autoriteet. Tal oli ideid ja ta viis need ellu. Praegu toimitakse aga tihti standardi järgi «Kümme aastat on nii tehtud», ise suurt midagi välja ei mõelda.
Üks kultuurijuht peab olema suur eneseohverdaja. Fanaatik, nagu Rumessen, keda igal pool sõimatakse, sest ta käib närvidele, ei jäta järele. Ta ju maksab ise kogu aeg peale, sest igaüks ütleb: «See pole meie töö, mul pole seda plaanis!» Üldse on see kõik utoopia, millest me praegu räägime.
Oleks Suure-Jaani kultuurijuhid ka ise selles tõsiselt veendunud, et Kapp on geniaalne helilooja, siis nad suudaksid rohkem teha.
Aita Tammpere ütles ükskord ilusti, et tõelisi juhte ei saa koolitada, nad peavad lihtsalt sündima, taevast kukkuma.»

 

 

Taisto Noor arvab, et eesti autorite soololaule tuleks ette kanda palju sagedamini.

 

Ükskord me mõistame

Hea igal juhul, et tänavused heliloojate Kappide päevad Suure-Jaanis aset leidsid. Küllap vajame kasvuaega, et eesti muusikat hindama hakata. Ükskord hakkame niikuinii mõistma, et Euroopasse ei saa me minna mitte Ameerikat ahvides, vaid üksnes ja ainult oma rahvuskultuuri kaudu. Nõnda oleme sinna sisuliselt ka alati kuulunud.
Kappide majamuuseumis soololaule esitanud Taisto Noor tunnistas, et tema on põhimõtteline eesti keele pooldaja. Kuigi lauljal tuleb tihti laulda teistes keeltes, peab ta oluliseks, et ka sõna kuulajale õigesti pärale jõuaks: «Iga sõna ja keele kõla on tohutult tähtis. Ma mõtlen lauldes alati ka sisu, sõnade peale. Seepärast eelistan esitada teiste rahvuste laule eesti keelde tõlgituna, muidugi peab see olema hea tõlge. Eesti autorite laule ei ole Eestis kindlasti piisavalt esitatud. Meil on suurepäraseid heliloojaid, kes on kirjutanud soololaule. Peale Kappide Mart Saar, Rudolf Tobias, Eduard Oja, Eduard Tubin. Eesti muusika on väga hea ja küllap hakkab eesti rahvaski seda ükskord mõistma ning kuulama, sest miks peaks tal midagi ilu vastu olema.»

Jaanika Kressa