"Sakala"
06. jaanuar 2006

 

Olustvere Põhikoolis töötav ja mitme taidluskollektiiviga seotud Maret Mölder ei oska seletada, kuidas tema laulud sünnivad.
"Need viisid lihtsalt tulevad mul kuskilt, kui on ilusad ja head sõnad. Need tulevad kohe mõne rea lugemisel," räägib Maret Mölder ja toonitab: "Aga peavad olema head sõnad."
Seda, kust armsaid luuleridu leida, teab ta ammuilma: need on Marie Under, Olivia Saar, Leili Andre...
Vist küll viiendiku oma laululoomingust, viisteist heliteost, on Maret Mölder kirjutanud Olivia Saare tekstidele, sest see poeet kirjutab lihtsalt ja lihtsatest asjadest, mis igaüht puudutavad. Aga võib näiteks olla ka Harri Kingo või keegi teine-kolmas, keda poeediks nagu ei peetagi.

Laul algab ilusast luuletusest

On selliseid inimesi, kellel on annet sõnu helisema panna. Aga et Maret Mölder on oma isiku suhtes nii tagasihoidlik, siis läks vaja Suure-Jaanis laulukoori ja orkestrit juhatanud pedagoogi Albert Pettineni, kes paistis silma ka rohke heliloominguga.
"Sul on päris hea saund," oli Pettinen öelnud, kui ta oli juhtunud kuulma lugu, mille noor olustverelane oli lastele teinud. "Võiksid rohkem kirjutada."
See pani mõtlema ja lisas eneseusku.
"Vaadake, kui ilus luuletus," ulatab Maret Mölder paksu kausta vahelt ühe oma käega kirjutatud nootidest. Nende punakaspruunide lahtisi lehti hoidvate kaante vahel on koos enam-vähem kogu tema looming.
Kahehäälse viisikirja alt vaatavad välja laulu tähtsust kirjeldavad sõnad: "Laul saadab meid ju hällist peale,/ laul juhib mõtted halvalt heale./ Laul tuleb siis, kui süda lahti,/ ei anna nukraks hetkeks mahti./ Laul liidab neid, kes laule teavad,/ kes laulust ikka lugu peavad."
See on üks Olivia Saare lauludest, mis viisikirjutaja tähelepanu nõudis. Ta kirjutas selle oktoobris 1990 ühele nendest ansamblitest, keda ta parajasti juhendas ja kellele ei leidnud sobivat repertuaari.

Mõnikord tuleb ka lauludele sõnu kirjutada

Aga teinekord, kui sõnu pole kusagilt võtta, aga laulu, nagu helilooja ise tunneb, oleks väga vaja, kirjutab ta need ise.
Olustvere kool asutati alles 1993. aastal ning kõik algas seal mõistagi otsast peale. Ja et igal korralikul koolil peab olema oma laul, siis see ka sündis - nii sõnad kui viis. Sellel on koguni viis salmi ja refrään, millel on sõnad: "See on meie Olustvere koolimaja, kus meil kõigil õppida on hästi vaja." Viis kukkus välja selline, et hakkab lauluandelisele kohe pähe.
Suure mitmehäälse laulu saab ka väheste sõnadega kokku panna. On vaja ainult selle loomise põhjust ja ideed ning sinna juurde tööd harmoonia seadmisel, näiteks "Palju õnne sünnipäevaks!" 3. oktoobril 1991. Autor ei mäleta, kelle sünnipäev see oli, mil Lehola koor oli valmis proovitunnist aega näpistama ja üht endi hulgast talle pühendatud esitusega üllatama.
Mõni aeg hiljem sai autor teada, et toonane kultuurikolledži koor oli seda sünnipäevalaulu kasutanud, kuid muutnud sõnad õnnitletavale isikupäraseks. Ja hiljuti ulatati autorile väike CD õnnitluslauludega. Üks neist oli tema "Palju õnne sünnipäevaks!", mida esitas Airi Allvee Untsakate saatel.

Laulud elavad oma elu

"Laulud elavadki oma elu," sõnab Olustvere helilooja.
Maret Mölder ei oska öelda, miks talle Mart Raua laule sirvides just mulgimurdeline "Laulumõtsast" silma jäi ja meeltes helisema hakkas. Tema vanemad pärinevad Läänemaalt Kirblast, mille kandi rahvarõivaidki laulude looja kannab. Ta ise on sündinud Haapsalus, aga oma mäletatava lapsepõlve ja üldse kogu elu on elanud Olustveres, kus mulkide keelt ei kõnelda.
"Kust om laits oma laulu saanu?" küsib sõnade autor ning ise vastab: "Ju need andan omajagu tuisumöll ja lumelagu, varessed kuusest kisanu, oraved käbige visanu."
Kõigepealt pani Lehola "Laulumõtsa" helisema, seejärel võtsid selle kavva naabruses tegutsevad segakoorid ja siis juba laulsid nad seda kõik koos maakonna laulupeol. Päris loomulik, et põneva helikeelega rahvaliku laulu võtavad ette ka need koorid, kelle käes kõlab murdekeel koduselt.
Aastaid seisis helilooja käes Harri Kingo laul eestlaste kauasest ajaloost, oodates oma tundi. Eelmisel aastal juhtus, et iga Viljandimaa piirkond pidi maakonna laulupeol tulema välja oma tervikkavaga. Niisiis Suure-Jaani, Olustvere ja Võhma segakoor ning sellesse kanti jäävad rahvatantsurühmad pidid tegutsema üheskoos.
Neil oli nii laule kui tantse, kuid puudus see üks, mis kava lõpetaks. Ja siis meenus Maret Möldrile Harri Kingo luuletus, mis algas selliselt: "Veel mäletan isade laule, veel kuulen ma emade häält". Lõpusalmis oli fraas "me oleme ühtsama sugu", mis sobis pealkirjaks. Sellest sai tema käes üks mõtlik lugu, mille õppisid ära kõik kolm koori. Suure-Jaani puhkpilliorkestri juht Rein Vendla lisas orkestriseade ning Olustvere tantsurühma juht Anu Mikkor mõtles juurde tantsu.
Tavalise esinemise aegu, kui Maret Mölder pole parajasti Lehola dirigendi rollis, seisab ta sopranireal, lauldes oma partiid. Maakonna laulupeol istus ta kuulajate sekka, sest tahtis kuulata koos teistega, tunnetada, kuidas sõnade loojast ja tema tööst alanud looming paljude kaastegevusel välja kukkus.
"Kõik esinejad tegid oma töö hästi," sõnab autor.

Lehola valmistub kevadkontserdiks

Praegu valmistub Lehola koor kevadkontserdiks, mille teema on "Lindude laul". Eelmisel aastal seadis Olustvere pillimees, solist ja koorilaulja Kalev Saarva koorile tuntud rokkilaulu "Must ronk" ning dirigent Agnes Kurg tuli koorijuhtide laagrist "Valge linnuga". Laule lindudest jätkub, ent pole võimatu, et kohalik helilooja leiab sobivad linnuvidinad ja lisab neile viisi.
"Eks ma olegi teinud laule kõigepealt oma koorile," lausub Maret Mölder. "Neid võib olla veerandsaja piires."
Pole enam värske uudis, et Maret Möldri laste-, nais- ja segakoorilaule leiab pealinnas trükitud noodiraamatutest. Ta on loonud ka klaveripalu.
2000. aastal trükiti noodikogu "Laule segakoorile". Kolmekümnest heliteosest koosnev valimik algab Mihkel Lüdigi aegumatu "Põlismetsa järvega". Soovitatavaks peetavasse loetellu on mahtunud ka Maret Möldri sünnipäevatervitus.

Olustvere helilooja lauludes domineerib loodus

Kord saatis ta kaks laulu naiskoorilaulude võistlusele. Mõlemad - "Suveõhtu" Marie Underi ja "Kevade" Karl Eduard Söödi sõnadele - jäid ka sõelale ja leidsid koha naiskooride laulikus. Heliloojani on jõudnud teave, et üks neist oli Tartu kandis kõlama pandud ja Tallinna koorifestivalilgi ette kantud.
Uusima loomingu hulka kuulub kaks lastelaulu, mille ta tegi äsjasteks jõuludeks neljanda klassi ansamblile. Kaks noore õunapuu koort närivat jänest leidis ta looduslüürikult Ernst Ennolt ja kevadeootajad Reinhold Kamseni loomingust. Esimesest sai lõbus rahvalikus stiilis lugu ja teise kirjutas kolm neljandikku taktimõõtu kasutades.
"On välja kukkunud nii, et minu loomingus domineerib loodus," ütleb viiside autor oma lauludest kõneldes.
Need, kes Olustverest kaugemal elavad, ehk ei teagi, et Maret Mölder töötab Olustvere Põhikoolis sekretärina ja kooli raamatukogu hoidjana. Ta juhatab ansamblit ning õpetab lastele kandlemängu, plokkflööti ja klaverit. Tema pilgu all täieneb Olustvere kooli kroonika.

Rahvalikud viisid pakuvad naudingut

Lehola kooris istub Maret Mölder enamasti klaveri taga, kui ta parajasti just ühe dirigendina laule kätte ei õpeta. Olustvere naisrahvatantsurühma klaverisaatja on ta olnud juba viisteist aastat.
"Mulle meeldivad need rahvalikud viisid," sõnab see mängija. Eriti naudib ta "Põhjamaad" - nii Ülo Vinteri loodud viisi kui tantsu ennast.
Maret Mölder on teinud üsna palju tööd Olustvere muuseumi heaks. Ta tunneb, et peaks seda jätkama.


Arvamus

Agnes Kurg,
muusikaõpetaja ja dirigent
Mareti laulud on kaunikõlalised ja koorilaulja häält arvestavad. Et viimasel ajal tuleb eesti heliloojatelt uut kooriloomingut kasinalt, siis on Leholal eriline õnn ja au Mareti "ahjusooje" laule ette kanda.

Helilooja Maret Mölder on oma laulud leidnud enamasti Olustveres, kus ta on elanud pool sajandit.
FOTO: Elmo Riig