"Sirp"
juuni 1998

 

Pühapäevasel vabaõhukontserdil kõlas"Põhjarannik", laululaval RAM ja ERSO.

 

Heliloojate Kappide muusikapäevadel 12. - 14. juunini kõlas Suure-Jaanis mitmes žanris tuntud ja tundmatut muusikat. See surus järjekordselt peale mõtte, et meil on selle ainsa professionaalse muusika sajandi kohta liigagi palju heliloojaid ja loomingut.

Me ei suuda kogu väärtkoormat enestegi ette kanda, rääkimata põhjendatud suurusjärgus eksponeerimisest. Sellest siis unustamised paljude teoste, isegi autorite kaupa. Suures osas tingis olukorra muidugi väga kaua kestnud võõras totalitaarvõim, mis ahendas loomulikku esitusvalikut. Ja et aiva tuleb uusi taieseid juurde, on nüüd vabanedes korraga väga palju teha. Seisame omamoodi ruumipuuduse ees, võime täheldada isegi huvide põrkumist: riiulile jäänud pärand tuleb ju elule äratada, aga - kes siis veel, kui mitte nüüdisloojad ise, peaksid nõudma õigusi oma muusikale?
Suur publik vajab kõike ning tasapisi - Tobiase 1973. aasta juubelist peale ning sakraalmuusika vallas viimase poolteistkümnendi jooksul - on tõesti ka eesti klassika osas palju ära tehtud. Mootor on olnud teadagi Vardo Rumessen, ent see on omaette teema. Nendime vaid, et Artur Kapi nüüd ettekandele tulnud orkestripartituuride eest seisis jälle tema.

 

 

Juubeliaastapäevaks sai kenasti korda ka Kappide majamuuseum Suure-Jaanis.

 

 

Eugen Kapp

Kogu tavapärase ja suurejoonelise kõrval, mis Suure-Jaanis tehti, toome siinkohal tähtsaimana välja Artur Kapi loomingu taasavastamise. Ja kuigi Villem ja Eugen Kapi vähe eksponeeritud muusika ei annagi erilist põhjust neil peatuda, on vististi ometi vajalik puudutada Eugen Kapi isikut.
Üldsuse silmis oli ta tuntud kui nõukogude kultuurifunktsionäär: HLi esimees, TRK direktor, EKP KK liige, ülemnõukogu saadik nii Tallinnas kui Moskvas. Sõnaga - ta oli võõrvõimu teener ja hellik, positsioonile nr. 1 nihutatu. Ja peab tunnistama, et see mäng talle meeldis, vähemalt piirini, mis rahuldas tema edevust ja haakus naiivsusega. Ta koguni harjus sellega niivõrd, et kui Ofelia Tuisk ühel HLi 1950ndate lõpu töökoosolekul tema tšelloprelüüdide kohta ettevaatlikult tähendas, et neis võinuks kontrasti kraadikese võrra rohkem olla, sai Kapp vapustuse - kuulsin oma kõrvaga, et ta pärast koosolekut Villem Reimannile löödult lausus: "Kujuta ette, mind kritiseeriti!"
Ent Eugen Kapp oli hea ja aus inimene, hoidus mustadest mängudest kõrvale. Laulva revolutsiooni päevil, kui eriti üks mees HLi koosolekul endale armetul kombel tuhka pähe raputas, polnud temal vaja nõnda teha. Seda kinnitas Kapp meeleliigutuses ka ise ja tal oli õigus. Omal kavalal ja pehmel kombel toetas ta löögi alla sattunuid ja koguni päästis mitu kolleegi halvimast. Kitsamas ringis seda teati, ja kaugemalgi - ega Harry Kiisk kompromissitu antikommunistina muidu oleks teda nekroloogis (Teataja nr. 12, 16. XI 1996) nimetanud "piksevardaks, kes kurjad nooled vastu võttis ja maa sisse juhtis" ning loetlenud rida tõiku, mil Eugen Kapp isegi otsustavalt kolleegide eest välja astus. Resümeeritult vaid üks näide. Pärast Vettiku, Pätsi ja Karindi vangistamist 1950 oli teataval isikul valmis uus nimekiri nende kohta, keda ära viia (seal figureerisid ka Heino Eller ja Heljo Sepp). Seda nähes oli Kapp resoluutne: "Kui teie selle nimekirja esitate, toon mina teie asjad ka välja!" Oligi, mida tuua, ja see kuritöö jäi ära. Pole kahtlust, et just Eugen Kapi positsioon päästis Suure- Jaani taandunud isa inimküttide käest ja see on märkimisväärne, sest Artur Kapp oli üldtuntud oma teravate repliikide ja hoiakute poolest.
Hinnakem nüüd Eugen Kappi igaüks oma südametunnistuse põhjal. Mis aga puutub tema loomingusse, siis ajamuusika kõrval leidub selles rohkesti ka tõeliselt ja andekalt rahvuslikku - siin pole terade eraldamine sõkaldest miski probleem.

 

Hr. Arthur Intelmann on Artur Kapi tütrepoeg ja TaurusFilm
Gmtl&Co (München) peatoimetaja. Tema juhtimisel käivituvad
klassikamuusika teleprogrammid, mida vaadatakse kogu
Saksamaal, Austrias ja Itaalias.

 

 

Artur Kapp

Tema kohta on Juhan Aavik öelnud nii (kokkuvõtvalt): tema muusika on suunalt ja vahenditelt klassikalis-romantiline, seejuures innukalt kontrapunktiline - selles meisterlik ja suurejooneline ("Hiiob"). Lähtub sisus teatud määral neoklassitsistlikust baasist; on ses osas väheke kõrvutatav Brahmsi ja Regeriga, kuid eesti rahvusliku muusika tunnetuslikult positsioonilt. Paiguti karedakoeline koloriit on ühendatud range loogika ja tõsidusega; osalt täis pingeid ja raskusvaimu; isegi pühalik ja vahel ka sünge.
See ammu antud hinnang on olnud mitmele põlvkonnale vaid legend, sest peale "Metsatee", "Viimse pihi", näputäie koorilaulude ja Esimese orelisonaadi (mõnda üksikut ja väga juhuslikku veel) me Artur Kappi tema loomingu põhiosas ei tundnud. Kuni "Hiiobini", millest eriti Tobiase "Joonase lähetamise" järel ju ka vastakaid arvamusi, vähemalt tuleviku osas. Söandan väita, et tegelik sissevaade sellesse maailma sai/saab alguse ERSO kontserdiga 13. juunil Suure-Jaani kirikus. Loetlen: Fugaato ja Andante cantabile keelpilliorkestrile (1935), Prelüüd tšellole ja sümfooniaorkestile (1919), sümfooniline poeem "Hauad" (1917), "Fantaasia teemale B-A-C-H" viiulile ja sümfooniaorkestrile (1942) ning Orelikontsert nr. l F-duur teemale E-A-H-S (1934, pühendusega Eesti Akadeemilisele Helikunsti Seltsile).
Eraldi neid käsitleda läheks pikale, samuti vaid deklareerime, et Arvo Volmer ja orkester olid teinud otse hasartselt tööd ja tulemused nagu vastuvõttki olid üllatavalt head - vaatamata sellele, et tasakaalu puu- ja keelpillide (mahtus vaid osa pulte) vahel oli raske saavutada. Erilise menu pälvis tõsine ja tundesügav Prelüüd, mis ka nooditekstis täiuslikem ja milles praegu Lahtis töötav Teet Järvi haruldase tooni ja elamuslikkusega esitas tšellopartii (saaks seda meest ometi rohkem Eestis kuulda!).
Ühe "seestvaate", näitena üldse probleemidest Kapi partituurides, esitame siiski. Maano Männi (solist Fantaasias): Teos on tehniliselt küllaltki nõudlik. Muusika on võimas, selles on laiust, heas mõttes vene hinge (mitte aga venepära!). Tundub, et selles avaldub autori enda lugu. Fantaasia on tõeline viiuliteos, kuulasin sellest ka 1969. a. kontserdivõtet Jüri Gerretziga - kohe hakkas meeldima. Kuigi mitte kõik strihhid pole viiulipärased, pakuvad mängijale mõndagi puurimist ohtrad topeltnoodid (neid kohtab peale Ellen eesti muusikas harva). Oktavite käsitlus ja isegi meloodilisus oleksid nagu inspireeritud Paganini kapriisidest. Orkester on siiski liiga paks, tuleks väheke rehitseda. Kadents on selge viide Bachile, kuid tema B-A-C-H on hoopis midagi enamat, kui lihtsalt need neli nooti. Kapi helikeel on üldse väga kromaatiline, kõrval on raske seda fikseerida, nõuab harju mist. Et Kappi hästi mängida, seda muusikat avada, peab tehnilistest probleemidest väga üle olema. See on just niisugust tüüpi muusika, mis end ise välja ei mängi, tahab juurde interpreedi panust - artistlikkust ja hinge - ning siis on ka tulemus kõrgeklassiline. Veel rõhutan, et solistil peab olema (nagu ikka) merstripill, muidu ei kosta ta orkestrist välja. Minu suurimaks üllatuseks oli aga Kapi Keelpillikvintett, mille esitasime 12. juuni õhtul. Sellel on ekstraklassi temaatiline materjal, ilmsete saksa romantismi mõjudega. Kapp tunneb instrumente, kuigi paksemates kohtades kerkivad jällegi probleemid. Näiteks l osas on ka lõikude seosed imelikud, tal oleks nagu arendamisega raskusi: muudkui kerib ja kerib, moduleerib, kerib uuesti ja siis äkki... lõpp!
Et Fantaasiast lähemalt juba juttu oli, siis lisagem, et Kapp kirjutas selle 1941 - 42 originaalis viiulile ja orelile ning ilmselt ka orkestreeris siis. Esiettekandel 1942 soleeris Rudolf Palm, dirigeeris tõenäoliselt Olav Roots. Kummati läksid noodimaterjalid kaduma, uuesti orkestreeris teose Kirill Raudsepp 1968. a. Rumesseni andmeil esitab Fantaasia Gidon Kremer tuleval aastal enda korraldataval festivalil Nürnbergis.

Mis edasi?

Ühest oopusest ühel festivalil on vähe - millal ja kuidas me kodus seda muusikat kuulda saame? Suur töö on tehtud, kuid ERSO ja EK järgmise hooaja kavades Artur Kappi ei ole. Tööplaanides on veel mõni auk, ehk annab need just Kapiga täita, ka Tallinna publiku ees mängida ja paralleelselt CD tarvis salvestada?
Siinkohal tuleb mul heal meelel vahendada tänusõnu Suure-Jaani inimestelt tegijaile ja tegijailt Suure-Jaani publikule. Sammal suurelt rahnult hakkas kooruma.

Ivalo Randalu