Olen huviga lugenud Teie kirjutisi ja jälginud Teie tegemisi.
Mul on väga hea meel, et nüüd õnnestub ka otseühenduses Teiega suhelda
(seekord veel küll kirja teel). Minu vastus Teie soovile hilineb tõesti
seetõttu, et osakond, kus ma senini 4 aastat töötasin (Riigimetsa Majandamise
Keskuse - RMK - Puhkemajanduse osakond) reformeerus ja loodi uus - RMK
Loodushoiu osakond. Mina töötan selles Kiidjärve Loodusõppe-maja loodusõppe
spetsialistina ning samal ajal Kiidjärve-Taevaskoja puhkeala juhataja
k.t-na. Need on iseseisvate eelarvetega allasutused, mille käivitamine
on aega nõudev ja veidi pingeline, nagu kõik uued asjad. Hea, et Te
oma põhiküsimused paberile reastasite, nii on mul lihtsamgi vastata
ja läheb rohkem asja ette. Alustangi vastustega, vahel küll laiali valgudes-sest
see Suure-Jaani periood oli meile Marega üks kaunimaid aegu oma eluteel!
1) Suure-Jaani tulime 1958. aasta suvel. Mina S-J Metsamajandi
metsakasvatuse inseneriks ja Mare keskkooli muusikaõpetajaks. Enne
seda olin mina peale EPA metsandusteaduskonna lõpetamist 1955. a Vändra
metskonna metsaülem ja Mare Vändra Rajooni Kultuurimaja kunstiline
juht. Kultuuritööl me tutvusimegi ja abiellusime 21. juunil (suve
alguses) 1958. a. Kooseluks ja tööks leidsimegi sobiva paiga S-Jaanis.
(Mare oli lõpetanud Tartu Muusikakooli 1957. a ja suunatud tööle Vändrasse.
Lõpetas muusikaõpetaja ja koorijuhi erialal). S-Jaanis elasime 1966.
aastani, mil mind edutati ja suunati Jõgeva Metsamajandi peametsaülemaks,
hiljem direktoriks. Mare asus Jõgeval tööle Keskkooli muusikaõpetajaks
ja samal ajal Laste Muusikakooli solfedzo ja klaveri erialal. 1981.
aastal siirdus ta õpetama lapsi samadel erialadel Tartu II Lastemuusikakoolis,
kuni pensionile jäämiseni 1991. a. Mina aga asusin 1981. a tööle metsaülemana
Kiidjärve metskonda Põlvamaal - kus ma praeguseni elan ja töötan,
aga veidi teise rõhuasetusega. Mare kaotasin ma 1995. a 03. detsembril
ränga vähihaiguse tõttu. Ta puhkab igavest und Tartu Puiestee kalmistul.
2) Asutada S-Jaanis uus (õieti vana jätkamine) laulukoor,
kus saaks ka Mare oma koorijuhi oskusi rakendada - see oli tegelikult
minu mõte ja tegu. Varem olid tegutsenud siin väikesearvulised nais-
ja segakoor õpetaja Nurga juhtimisel ning meeskoor Jaan Joandi dirigeerimisel.
Olin lugenud kohalikust rajoonilehest "Ilmatari" nimelisest laulu-
ja muusika-, hiljem haridusseltsist, mis oli tegutsenud kuni vene
ajani 1944. a. Mul, kui ajaloohuvilisele hakkas see hinge ja tuli
mõte koori taaselustamiseks, kuna mehi ja naisi eraldi jäi väheks
korraliku koori jaoks, siis otsustasime segakoori kasuks. Sellega
jäi nõusse ka väikese meeskoorikese juhataja Joandi ja ka mehed ise,
kes saidki uue koori kandekonstruktsiooniks. Oli ju natuke ka seda
"mehed omaette" joru, kuid see lahtus hoogsa tegevuse sisse. Esimene
tõsine kontsert-esinemine oli 1960. a kevadel (maikuus), mil tähistasime
segakoorilaulu 70 a tähtpäeva S-Jaanis. Külas oli ka meie suur abimees
ja S-Jaani patrioot Villem Kapp (1. kooridirigent) ja ka rajooni (Viljandi)
parteisekretär (2.) Kalev Raave, kes palju aitas koori arengule kaasa
- surus läbi ka meie taotluse - anda koorile "Ilmatari" nimi - tänu
temale!
3) Kontserdijärgsel koosviibimisel tõstis V. Kapp üles
mõtte - tähistada "Ilmatari" nimelise koori ja selle varjus ka Seltsi
75. aastapäeva (1887-1890 tegutses küll meeskoor "Ilmatar"). Mina
lisasin sellel pärast veel üldse koorilaulu harrastamise 100. aastapäeva
S-Jaanis (1869 - meeskoor I). Sealt see peovaimustus alguse saigi.
Loodi ettevalmistuskomitee, K. Raave kaasabil saime uued riided naistele
(meestel olid endise meeskoori keskmise sinise tooniga, punaste äärepaeltega
mundrid). Naiste riie oli kollakas-valge, punase äärepaelaga. Koori
rinnamärk valmis minu kavandi järele, mille aitas vormistada Paul
Luhtein Villem Kapi vahetalitusel (kavandeid tegi muide ka Riigikogu
spiikri Savi isa, kes oli KK kunstiõpetaja, Mare hea kolleeg ja tore
inimene).
4-5) Suur-peo elluviimine nõudis palju pingutamist.
Ütleks, et S-Jaani rahvas oli väga kultuuri- ja hariduslembene , kuid
nii suure ettevõtmise juures oli vaja ergutamist ja julgustamist.
Ja minul kui peaorganiseerijal sel ajal seda hulljulgust ja kaasa
haaravat hakkamist oli (praegu imestan isegi seda). Kõik tulid kaasa
ja otseselt vastutöötajaid ei tundnud. Kultuurimaja, keskkool, linna
TSNTK, asutused jne - kõik olid abiks. Aga repertuaari valiku istungil
tuli küll ettepanek - neid S-Jaani heliloojaid mitte nii palju sisse
võtta, rohkem rahvaste laule kavasse! See oli ka Viljandi KP Raj.
komitee seisukoht ja kavana "Veterani" Pakassaare arvamus, kes mainis
ka Hans Kapi suhtumist "punastesse" kui ta alevi vahel oli kõndinud
valge käesidemega. Kuna siiski mõistuse hääl oli juba liikvel, siis
Pakassaare juttu eriti tõsiselt enam ei võetud. Repertuaaris sain
ma enam-vähem oma tahtmise s.t S-Jaani soovi: kohalikelt autoritelt
oli "Ilmatari" kavas 6 laulu ja vabaõhukontserdil (laulupäeva) 12
laulu. Sellega sai ka juubelipeo üks eesmärke - avaldada austust kohaliku
kultuuri-(ja hariduse) elu edendajatele ja nende eelkäijatele (ja
mitte ainult kohaliku tähtsusega, vaid kogu Eestilise tähtsusega meestele)
seega anda märku ürituse rahvuslikust põhjast.
6) TK esimees Jostman oli naine, üsna asjalik, ei seganud
ettevalmistusi, oli leplik ega surunud oma soove peale (eesnimi ei
tule ka järsku meelde, püüan täpsustada).
7) Pakassaar oli veteran-pensionär. Võttis osa näiteks
minu poolt käima lükatud kodu-uurimisringist. Ajalooliselt olid tema
punased mälestused ka väärtuslikud. Sellest ringi tööst sai suure
hoo sisse Jaan Joandi, kes kirjutas uurimusi metskondadest. Avaldas
ka kultuuriloolisi järgnevaid kirjutisi kohalikus rajoonilehes. Ise
tegin loodusloolisi ülevaateid ja propageerisin turistlikku piirkonna
külastamist. Avaldasin väikese (24 lk) matkabrošüüri "Suure-Jaani"
- 1965. a piltidega ja peatükid: 1) Laulikute ja Lembitu maa 2) Loodus
ja majandus, 3) S-Jaani piirkonna matkateedel.
8) Brošüüri "Ilmatar 75" koostasin-toimetasin
mina 1962. a talvel, trükiti Põltsamaal ja valmis peopäeva hommikuks
(6.07.62). Selle raamatukese ajalooline väärtus on ehk selles, et
mul õnnestus sellesse saada mälestuskirjutised (kaastööd) Mart Saarelt,
Eugen Kapilt ja Villem Kapilt (need on muusika-ajaloolise väärtusega).
Ise kirjutasin ülevaate "Ilmatarist" minevikus ja tänapäeval. Kompartei
rajoonikomitee nõudel pidin brošüüri sokutama ka "kaasaegseid"
loosungilisi väljendusi. Pidin veidi muutma J. Joandi sõnastust artiklis,
mis talle eriti ei meeldinud (saan sellest aru). Brošüüris olid
ka peokavad ja lauljate nimekirjad ning rida pilte nii lugude autoritest,
kui koorist varem ja nüüd. Koori koosseisus oli 84 lauljat (neist
30 meest). Brošüüri "Suure-Jaani", kus ka kõik ajalugu sees,
tegemisel oli keerukusi rohkemgi. Pidin käima sellega kaks korda Tallinnas
EKP Keskkomitees kultuuri ja propaganda osakonnas, kus sain märkusi
ikka selle rahvusliku tagaplaani pärast. Oli jälle üks kena mees,
Laos nimi, endine S-Jaani rajooni (oli ka selline veel 1966/67 aastal)
parteikomitee sekretär, kes aitas mul väikeste muudatustega (ikka
loosungeid ka!) brošüüri trükkimiseks loa saada glavlitist. Ise
ma komsomol ega parteilane ei olnud, aga asju tuli nendega ajada oskuslikult,
muidu oleks üritused ara jäänud!
9) Eks ma eeltoodut kurtsin ka Villem Kapile ja temagi
hea nõu oli vajalik ja sidemed samuti. "Ilmatari 75" brošüüri
loa sain Viljandi PK-st ja TK-st, kus oli häid ja kaasa-aitavaid sõpru
(Kalev Raave, kultuuriosakonnajuhataja Aaspere, koorijuhid Paul Krigul,
Anne Pikksaar jt. Rein Uusmaa jt. Laikre jt).
10) Kultuurimaja juhtkond, alul Pullmann, pärast Vahur
Käär leppisid üsna hästi minu "torkimisega", sest sellest said nad
ka oma nii ürituste (kontserdid koori ja selle ansamblitega) kui rahalist
plaani täita. Kunstiline juht laulis ka kooris ja aitas mõnda asja
ajada. Koor oli ikka kultuurimaja majandada. Sel ajal olin ma tõesti
see peamine "vedru", mis või kes kõik need ettevalmistused käima lükkas.
Oli ka koori juhatus, kes aitas (ise olin juhatuse esimees, koorivanem).
Kooril oli meesansambel (8 meest), oli kvartett ja vahel laulsime
Marega kahekesi, ka üksinda pani ta mind vahel laulma (kord tulin
isegi Viljandi rajoonis solistide laureaadiks!!). Ka metsamajandis
tegime kõvasti isetegevust (isegi raadios oli saade meie kvartetist).
11) Kultuurimaja direktor Vahur Käär oli tegelikult
rohkem spordimees. Varem oli ta S-Jaani rajooni spordikomitee esimees
(juht) - Minagi olin rajooni koondvõistkonnas kergejõustikus (kettaheites
olin ka auhinnasaajate hulgas mitmel korral maanoorte hulgas). Seetõttu
ta eriti kultuuritegemise sisuga sügavalt ei tegelenud, oli majanduse
mees. Aga muidu tore ja lahke mees, aga natuke vist laisavõitu. Majandajana
hoolitses ta ringide eest rahuldavalt. Ise oli vahel matusetalitajaks,
tellimise peale. Minu "torkimise" kannatas välja - ikkagi vana spordimees.
12) Vabaõhukontserdil pidasin kõne muidugi jälle ise.
Eks kuskil ole selle tekstki säilinud. Mäletan, et olin suures ajahädas
ja alles mõnikümmend minutit enne peo algust sain joosta järve äärde
rahvast eemale, et veidigi keskenduda kõne tekstile ja vajaliku meeleolu
saamisele. Kõnesid tuli pidada sageli, ka suurtel üritustel, nagu
Villem Kapi 50. ja Mart Saare 80 a sünnipäevad, aga järgnevalt mõlemate
matusetalitusel jne. Tekst oli mul mingisugune kirjutatud - põhiteesid
ja faktid (teosed), kuid ette kandsin neid peast (vahel vaadates täpsustusi).
13) 07.07.1962 oli "Ilmatari" kontsert keskkooli saalis,
mis oli rahvast puupüsti täis. V. Kapi vahendusel laulsid seal ka
Tiit Kuusik ja Aino Külvand. Kohal oli kogu Eesti muusikarahva koorekiht
(M. Saar, Villem K., Eugen K., G. Ernesaks, Viljandi koorijuhid jne).
08.07.62 - suur vabaõhukontsert hilines 1 h võrra, kuna just rongkäigu
alguses algas kohutav vihmasadu. Ootasime ligi tunni selle vaibumist.
Sadu lõi segamini ka vaatajate read, paljud said märjaks ja hilineminegi
segas. Õnneks läks vihm üle ja loikude vahel laveerides liikus pidulik
lauljatekolonn Ilmatari väljakule, kus algasid ettenähtud üritused.
Pingiread ja puudealused olid rahvast täis. Aga ilusa ilmaga oleks
neid rohkem olnud (rongkäik algas keskkooli juurest - kus olime ka
varjul). Esireas olid ikka Mart Saar, Villem Kapp jt aukülalised.
Rahvuslik toon oli kogu üritusel tugevasti tunda. Juba "Ilmatari"
nime taastamine ja "Ilmatar 75" olid rahvusvaimu kandvad asjaolud.
Selles vaimus olid kõned ja laulud. Õhtune "Lembitu" etendus suurendas
seda vaimu veelgi. Koorilauljad olid ju kõik rahvuslikult meelestatud
ja sedaliiki laulegi toodi esile (peale kava). Võib öelda, et alltekst
oli muutunud põhitekstiks.
14) Vanemad koorilauljad rääkisid "Lembitu ausambast".
Minule näidati selle asukohta ja üksikuid säilinud kive kalmistu aiamüüri
ääres. Üldiselt oli noorematel juba ununenud selle olemasolu. Mina
rääkisin Lehola Lembitu alles-olemisest Viljandi Muuseumis koori rahvale
ja metsameestele. Ajaloohuvi oli inimestel kuidagi alla surutud. Muidu
oli aga see tegevuse ergutajaks (isa oli mul 30 a metsaülemaks ja
Vabadussõja veteran, Vabadusristi kavaler, kes rääkis neist vanadest
asjadest juba väga noores põlves). Järellainetusest minule ei räägitud.
15) Villem Kapi "Lembitu" oli linnamäe vabaõhukontserdi
õhtul kell 22 paiku - pimedas. Rahvast oli väga palju - mägi oli täis.
Etendus oli ühes mäe otsas (kõrgem osa): pilt oli võimas. Villem kõndis
vaikselt ise rahva hulgas ja vist "mõnules" oma teosest Lembitu linnamäel
ettekantuna. Ettepaneku ooperi vabaõhuetenduseks tegi Estoniale ikka
Villem Kapp ise. Meie aitasime reklaami teha (kirjutasin ajalehtedes
jm), linnamäge korrastada. Etenduse korraldas teater ise. Hinnangud
olid kiitvad-rajooniajalehes oli küll kirjutatud. Erilise meeleolu
andis muidugi asjaolu, et ooper "Lembitu" etendus Lehola Lembitu ajaloolisel
linnusel. Teatud määral häiris läbiviimist see ränk vihm, mis metsaaluse,
mäepealse ja teed mudaseks tegi. Autosid oli palju, rahvast ka, aga
muidugi oleks kõiki rohkem ja paremini olnud ilma selle põrguliku
vihmata. Aga võimsate prozektorite valgel Lõhavere linnamäel öises
pimeduses (ümbritsevas) toimunud etendus oli võimas ja senini ja ennegi
kordumatu vaatepilt.
16) Villem Kapp ütles alati, et tema jaoks on Lembitu
esietendus siis, kui S-Jaani rahvas saalis on. Ja selline etendus
toimus 1961. a sügisel, kui terve bussitäis koorilauljaid Estonias
Lembitut vaatamas käis (ca 40 in). Villem Kapp ise ka oli saalis.
Pärast saatis bussi tagasiteele teatri ukse eest.
17) Villem Kapi ergutusel asus Mare õppima Konservatooriumi
1962. aastal koorijuhtimist Arvo Ratassepa juures. Õppetöö läks tal
ladusalt, kuid tervislikel ja majanduslikel põhjustel jättis ta selle
pooleli - ei lõpetanud. 1964. a paiku tõmbus Mare tagasi ka "Ilmatari"
juurest, samadel põhjustel. Jaan Joandi tegutses edasi, ka mina tõmbusin
aktiivsest kooritööst koorivanemana tagasi. Ilma Mareta kaotas koor
oma haarava sära!
18) Koori kokku saamiseks oli soodusaeg: 1) oli teatud
vabanemise aeg stalinlikust survest, tohtis laulda jälle vanu isamaalisi
laule (muidugi mitte kõiki), rahvas tahtis jälle koos tegutseda 2)
ees oli 1960. a laulupidu, kus repertuaaris ka rahvale meeldivaid
laule. Kokku tulles 1959. a sügisel asusime kohe laulupeo repertuaari
õppima, V. Kapi ergutusel ka valikkooride laule. 3) siis see "Ilmatari"
nime taastamine ja vana ja olnu väärtustamine ning S-Jaani iseteadvuse
tõstmine. 4) aktiivne agitatsioon laulurahva hulgas ja ajalehes -
minu poolt 5) kõige olulisem aga noore, päikesena särava kena koorijuhi
s.t. Mare olemasolu ja aktiivne muusikaline tegevus (organisatsiooniline
tegevus ei olnud tema huviala - selles osas täiendasin mina tema tagasihoidlikkust
120%!) 6) tähtis oli ka kohapealt pärinevate heliloojate heatahtlik
suhtumine. Jaan Joandi juhtis väiksearvulist meeskoori (15 (20)) meeskoori,
mille tegevus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nagu eespool öeldud, tulid
meeskoori mehed üle segakoori, peale mõne isiku, kes hiljem ikkagi
liitusid. Ka Joandi tuli kaasa, ehkki tal iseloomult rahulikul ja
aeglasi temposid armastaval koorijuhil oli Mare särtsu ja hoogsa esitamislaadi
kõrval natuke ehk raske. Aga tema kütuseks öelduna, ei lasknud ta
seda välja paista. Kuna J. Joandi teenis ka metsamajandis (alul metsavalveinspektor,
pärast puukooli juhataja) olime head sõbrad kuni viimaste päevadeni.
Peale Mare eemalejäämist tegime veel mõne toreda ürituse, näiteks
vana Vastsemõisa kultuuritegelase ja vallavanema Andres Sterni 90
a juubeli tähistamine ja muidki (see oli Villem Kapi soov - pidu oli
1964. a.)
19) Jaan Joandi oli tõesti üks haruldane inimene. Iseõppinud
muusikamehena juhatas ta koore ja vahepeal hoogsalt pasunakoori S-J
tuletõrjeorkestrit (ja vist mujalgi vahel). Tema isikus oli imeline
vastuolu - väline rahulikkus ja aeglus kuid sisemine aktiivsus ja
pinge. Ehkki ta oli minust vanem, tuli ta mitmeti kaasa minu noorusliku
tormakusega korraldatud tegevuses. Ta oli ka Looduskaitse Seltsi aktivist
ja kohaliku grupi juht. Ta oli veel suurepärane puukooli spetsialist
ja iluaednik, ka oma maja ja ümbrus oli kena. Kaugemas minevikus olevat
tal olnud ka väike "napsuviga", kuid mina seda öelda ei saa. Ta saavutas
nii tööl metsamajandis, kus direktoriks oli minu vend Ülo, kui ühiskondlikus
tegevuse kindla koha. Arvan, et ka mina aitasin selleks kaasa ja üldse
sõbralik ja nõudlik õhkkond, mis metsamajandis valitses (seda aega
meenutatakse kui Erikute perioodi, lisaks juba öeldule oli vennanaine
Maie aktiivne sõnakunstnik-näitemängutegelane isetegevuses). Jaan
oli küll S-Jaani patrioot - ta lõi kaasa huviga ühisüritustes. Sidemed
S-J muusikameestega ja eriti M. Saarega aitasid tal kujuneda muusikuks.
Arvan, et patriootilist ja isamaalist-rahvuslikku vaimu ikkagi sügaval
vene ajal aitasin temale ka mina sisendada. Jällegi varasemal ajal
olevat tal sel teemal ka väikesi kõikumisi olnud (jällegi seotuna
varem metsamajandit juhtinud "veteraniga"). Õpitavad laulud olid jagatud
Jaani ja Mare vahel -Jaanile aeglasemad või vanema aja laulud, Marele
hoogsamad, värskemad ja ka raskemad laulud (näiteks J. Jürme "Rukkirääk").
Vahel laulis Jaan meestega kaasa, vahel juhatas-õpetas terve proovi,
mõnikord tegi vaheldumisi. Kontsertidel juhatasid kumbki oma õpetatud
laule, Jaan armastas eriti M. Saare laule.
20) August Nurk tuli koori 1960.-61. hooajal, laulis
tenori rühmas, oli koori kroonik. Aitas koori minevikusündmusi meenutada
ja tal oli ka mingit kirjandust ja käsikirju. Küllalt eaka mehena
ta vist väga aktiivselt igapäevategevuses enam ei osalenud. Oli vist
kirjamehena näiteks inventeerimiskomisjonides ja midagi sarnast. Külastasin
mõnegi korra teda kodus, kus oli minule meeldivat ajaloohõngu. Oli
korrektne ja täpne asjalik mees, kes heast seltskonnast ära ei
öelnud. "Ilmatari" vaim oli talle meelepärane. Abivalmis hea laulukaaslane
ka minule noorele mehele (olin siis parasjagu 30. aastane, Mare 26.
a), oli vist pensionär juba.
21) Meie S-Jaani periood oli tõesti lühike (1958-1966)
8 aastat. Aga elukäigus üks huvitavamaid ja sisukamaid perioode. Lahkuma
sundis siit minister Heino Tedre käskkiri, millega mind edutati Jõgeva
Metsamajandi peametsülemaks ja hiljem direktoriks. Ka vend Ülo viidi
varsti Eesti Metsainstituudi esimeseks direktoriks ning peametsaülem
Talis Klimberg viidi Haapsalu Metsamajandi direktoriks. Seega S-Jaani
Metsamajand oli hea kaadri taimelava! Muidugi tuli kaasa ka Mare,
kes asus Jõgeval haridus- ja kultuuritööle. Tal oli seal ka hea lastekoor
ja poistekoor. Mõnedki tema õpilased muusikakoolist on jõudnud kaugele.
Aga selline ühiskondliku elu aktiivsus enam ei kordunud (ehkki kohapeal
seda väga loodeti) olid teised tööd ja ajad ning eriti oluline - selliseid
toredaid inimesi kui S-Jaanis sealkandis ei elanud! Polnud ka vanu
haaravaid traditsioone. Töö kõrval tegelesin veel looduskaitsega ning
puhkemajanduse arendamisega.
22) Vahekorrad Villem Kapiga - see on omaette peatükk
minu elus. Katsun lühemalt: S-Jaani jõudes kuulsin ja lugesin kuulsatest
heliloojatest, neid nägemata ja tundmata. Aga kuna nad olid seotud
otseselt S-Jaani ajaloolise minevikuga, siis tahtsin ka neilt midagi
teada-kuulda saada. Nii ma siis läksingi paber ja pliiats näpus Tallinnast
koju tulnud Villemit külastama, vist 1960. a veebruarikuus. Sain andmeid
eriti Joosep Kapi kohta ja üldse minevikusündmustest seotuna Villemi
endaga. Esimese külastuse eel tundsin teatud ärevust - ikkagi suur
helilooja, kes võib olla minutaolise metsamehega eriti vestelda ei
tahagi. Esimene pilk võimsa kujuga imposantsele muusikatipule süvendas
veelgi minu kartust. See kõik sulas aga kiiresti, kui avatud ja sõbralik
vestlus arenes. Ja siin võiksin öelda, et vastastikune sümpaatia ilmnes
juba sellest esimesest kohtumisest, mis süvenes edaspidiste kontaktide
käigus.
Marega kohtus ta 1960. a maikuu kontserdil, mil ta tuli tervitama
koori ja selle juhte. Südamlik vahekord arenes siiraks sõpruseks,
mis toetus vastastikusel lugupidamisel ja isikuomaduste veetlevusel.
Edaspidi oli ta pidevalt kursis meie tegemistega ja püüdis igati kaasa
aidata. Kirjavahetus oli aus ja avameelne ning üsna tihe. Villem oli
aval, südamlik ja sõbralik kõigi vastu -ta nagu haaras oma sõpruskonna
oma võimsa kuju sülle! Selle mulje andsid ka tema pikad paindlikud
ja ehk pehmedki käed, mis välja sirutatuna nagu hoidsid sind oma võimuses
või embuses, tegelikult sind füüsiliselt puudutamata! Klaverit mängides
(ooperit tutvustades) oli tunne, nagu oleks kogu klaver tal süles,
nii võimsalt ja haaravalt väljendas ta end klaveri taga mängides.
Oma "Lembitust" oli ta väga vaimustatud haaratud. Et peategelane (nais-)
oli Mare - siis oli veel eriline side minu Marega, kelles ta nägi
sarnaseid jooni oma ooperikangelannaga.
Juubelipäevil tegime juttu Villemiga, et võiks ühe laulu kirjutada
koorile. Istusime peale pidu 9. juulil 62. a Villemi kodumajas ümber
laua ja võtsin selle teema üles. Villem kurtis, et viis on peaaegu
olemas, aga sõnu ei ole. Samas istus ooperilibreto autor Astrid Pirk,
kes lubas aidata. Ta läks kõrvaltuppa, oli seal vast 15 minutit (või
20) ja tuli tagasi sõnadega paber näpus. "Nii sai laulust sõprussilda"
sõnad olidki valmis! Harukordne operatiivsus. Laul saigi valmis sügiseks
üleandmiseks koorile. Sellest sai ka järgmise laulupäeva repertuaarilaul.
Villem Kapi iseloomus ja kajastatuna ka loomingus on üks omapärane
joon, mida täheldasin. Nimelt meeleolude järsud muutused. Kurbus-rõõm,
üliaktiivsus-melanhoolia, ühiskondlik tegusus - samas väike saamatus
igapäeva majandusasjades, tegevuskindlus - samas otsustusvähesus oma
isiklikes suhetes jne. Seda tunnetan ma kuulates tema heliteoseid
- näiteks kooriteosed "Põhjarannik", poeem "Kevadele", "Kalurilaul",
"Nii sai laulust sõprussilda" jne. Seda nähtust toitis vist ka mure
oma tervise pärast. Sel teemal oli juttu juba meie esimesel kohtumisel.
Teade tema ootamatust lahkumisest 1964. a oli ränk löök nii isiklikus
plaanis kui S-Jaani muusikaelule - oli kadunud üks selle tugedest
ja innustajatest. Alles asja 1963. a sügisel pidasime vägeva 50 a
juubelipeo keskkooli saalis - peokõne ja ülevaade juubilari loomingust
oli jälle minu poolt. Seejärel pidin aga matusetalitust korraldama
samas saalis ja lahkumissõnu kurbuses ütlema (1964).
Lahkumiste rida algas ju Mart Saarega 1963. a sügisel, mil jälle samas
saalis leinatalitust korraldades koos Villemiga lahkumissõnu ütlesime.
Ja jälle olime aasta tagasi 06.10.62 korraldanud võimsa 80 a juubelipeo
juubilari enda kohalolekul. Esinesid koorid Viljandist ja kohapealt.
Villem tõi kaasa väärikaid külalisi Tallinnast. Pärast järgnes peoõhtu
söökide-jookidega keskkooli sööklas. Ja väikese tervisenapsi tegi
isegi juubilar Mart.
Siis läks Villem Kapp (64), siis Andres Stern (65), siis läksime ära
mujale meie Marega (66) ja ongi aktiivperioodi lõpp Suure-Jaanis.
23) Artikleid ilmutasin ma mitmeid, eriti kohalikus
Viljandi rajooni lehes - kooritööst, kultuuriajalooline "Joosep Kapp",
"Mart Saar 80", "Villem Kapp 50" jt. Sirp ja Vasaras oli "Joosep Kapp".
Brošüüre "Ilmatar 75" (62) ja "Suure-Jaani" (65) ilmutasin ma
omal tahtel, keegi neid ei tellinud. (Trükkimine maksti küll kultuurimaja
ja Eesti Kirjastuse poolt) Suure-Jaani lainetele olen ma ka hiljem
tagasi tulnud. 1997. a toimunud konverentsil Mets ja Kultuur esitasin
ma Tartu Toomkirikus (end raamatukogu) ettekande "Mets ja Mart Saare
muusika. Mõtisklusi ja mälestusi põlisest metsavahi perest pärit Hüpassaare
laulikust" (Ilmunud trükis konverentsi materjalidega 1997. a raamatuna).
Ajakirjas "Eesti Mets" okt 1996 ilmus minu lugu "Helilooja Mart Saar
ja mets" (piltidega).
Nii, et S-Jaani vaim ei ole mind tänaseni rahule jätnud-see näitab
40 aastat tagasi toimunu-tehtu sügavat ja üle aegade ulatuvat sisu.
Praegu kirjutan ma metsanduslikes ja loodushoiualastes ajakirjades-lehtedes
loodushoiust, puhkemajandusest, matkamisest, loodusturismist, metsandusest
ja ka ajaloolistel teemadel kodu-uurimuslikud lood, pärandkultuurist
ja metsa ning kultuuri sidemetest. Olen esinenud neil teemadel ka
ETV-s ja ER-s. S-Jaani piirkonnas on mul kavas rajada üks kultuuri-
ja looduslooline õppematkamarsruut. Paar aastat tagasi oli S-Jaani
oma jahimajaga ja Kabalaga metskonnaga minu tööpiirkonnas.
24) Toredad naised ja mõnusad mehed olid kõik "Ilmatari"
lauljad. Rohkem meelde on jäänud ehk Alma Saar, Reimaa Ludmilla, Põder
Linda, Martin Nilson, Alfons Põder, Oskar Licht, Aleksander Reimann,
Nikolai ja Amanda Teemused jt.
Hea sõnaga mäletan Viljandi kooride lauljaid ja dirigente, kellega
sageli sai ühisüritusi korraldatud ja kes meie koori tegevusele nii
sõna kui teoga abiks olid. Esmalt nimetaksin "Koidu" koori dirigenti
Paul Krigulit, kes oli ka "Ilmatari" audirigendiks, meeskoori "Sakala"
dirigent Raivo Laikre, naiskoori "Eha" dirigent Anne Pikksaar jt.
Tallinnast olid kohal sageli Arvo Ratassepp, Ado Velmet, Gustav Ernesaks
oma kooridega, Harry Otsa jt.
Pikast kirjavestlusest kokkuvõtet S-Jaani eluperioodist
tehes otsin omalegi põhjuseid ja stiimuleid, mis mind seal sellisele
tegevusaktiivsusele virgutas? Arvan praegu, et selleks olid:
Tagasi