Pean sügavalt tänulik olema oma Saatusele, kelle tahtel minu elutee läbis Suure-Jaani ajal, mil siin elasid veel suured suurejaanilased, kuulsad eesti helimeistrid Hüpassare ja Lehola laulikud Mart Saar ja Villem Kapp. Võimsad muusikamehed Artur Kapp ja Julius Vaks puhkasid aga kahjuks sel ajal juba kohalikul kalmistul Kappide perekonnarahupaigas.
Suure-Jaani jõudsin ma 1958. a suvel äsja Vändras minu abikaasaks saanud noore sädeleva Marega, kes hariduselt oli muusikaõpetaja ja koorijuht, mina aga metsamajanduse insener. Töökohtadeks said meil Suure-Jaani Keskkool ja Metsamajand. Elukohaks Metsamajandi keskus Köidamal. Juba ette võin öelda, et meid ootas siin ees küll lühike, ainult 8 aastat, kuid üks kaunimaid perioode oma eluteel! See oli täidetud aktiivse tegevusega nii ametalal kui seltskondlikus elus. Nooruslikku energiat jätkus meil mõlemil kaasa löömiseks mitmel elualal. Siinjuures heietan mälestusi, mis on seotud kultuurilise tegevusega muusika alal.
Eriti aga kohtumistest ja koostööst Suure-Jaani tuntuma kuulsusega - Villem Kapiga. Kontaktid sellise vaimuhiiglasega andsid minu ja Mare elukogemustele väga palju juurde. Loodan, et suutsime anda ka temale armsa kodukoha mälestustesse pisku meeldivat lisa ja rõõmu kordaläinud üritustest.

Kodused kohtumised

Ajaloohuvilisena hakkasin siin huvi tundma Suure-Jaani mineviku ja siin tegutsenud kultuuritegelaste vastu. Tõuke selleks andis kohalik rajooniajaleht, milles 1959. a kevadel oli lugeda, et siin oli kaugemas minevikus tegutsenud laulu- ja mänguselts "ILMATAR" .Selle asutamises ja tegevuses oli oluline osa Suure-Jaani koolimehel ja kantril (köstri nime ta ei sallinud) Joosep Kapil (1833-1894). Hakkasin tema elu ja tegevuse kohta andmeid koguma. Ja siin oli ju üsna loomulik, et pöördusin sel eesmärgil Joosep Kapi poja Hansu poja Villem Kapi poole, kes parasjagu Konservatooriumi õppetöö vaheajal puhkusel olles kodus Suure-Jaanis viibis. See oli 1960. a veebruarikuus, kui läksingi paber ja pliiats näpus Villemit külastama. Esimese külastuse eel tundsin teatud ärevust – ikkagi kuulus helilooja, kes minutaolise metsamehega pikka juttu eriti vestelda võibolla ei tahagi. Valmistasin ette lühikesed küsimused ja arvasin saavat neile napid vastused ja kohtumine olekski nagu lõppenud. Esimene pilk ukse avanud võimsa kujuga muusikatipule süvendas veelgi minu kartust. See kõik sulas aga kiiresti, kui arenes avatud ja sõbralik vestlus. Ta oli meeleldi nõus jagama oma teadmisi vanaisa Joosepi kohta. Ta juhatas mind Joosep Kapi tegevuse kohta ilmunud kirjanduslike allikate juurde. Ja siin võiksin öelda, et vastastikuse sümpaatia väikseid märke ilmnes juba sellel esimesel kohtumisel, mis süvenes edaspidiste kontaktide käigus. Aluseks sellele oli kindlasti Villemi suur huvi oma kodukoha elu-olu vastu.

Järgmisel 1961. a talvisel vaheajal (jaan-veebr) külastasin jälle Villem Kappi Suure-Jaani kodus. Siis nägin teda töötamas ooperi "Lembitu" loomisel. Ta oli sellest väga vaimustatud. Siin märkis ta ka seda, et ooperi naispeategelane on sama nimega nagu minu abikaasa MARE. Viimasega oli ta tutvunud 1960. a maikuul Ilmatari kontserdil. Nende tutvus arenes siiraks sõpruseks, mis toetus vastastikusel lugupidamisel ja isikuomaduste veetlevusel. Villemi klaverimängu kuulates ja vaadates oli tunne, nagu haaraks ta kogu klaveri endale sülle - nii võimsalt ja haaravalt väljendas ta end mängides. Seekord palusin temalt abi koori rinnamärgi kavandamisel ja tegemisel. Tallinna jõudes asus ta sõna otseses mõttes kohe tegutsema ja abilisi otsima märgi valmistamiseks. Tulemuste kohta läkitas ta minule kirja juba 07. veebruaril 1961. a. See oligi vist meie tiheda kirjavahetuse esimeseks kirjaks, mis pani tulemuslikult liikuma kogu märgiprotsessi nii, et see valmis s.a sügiseks. llmatari segakoori rinnamärgi õnnistamispidu toimus 1961. a oktoobrikuus. Eeltoodud näide Villem Kapi otsesest tulemuslikust abist minu ja koori ettevõtmistele on väga iseloomustav meie koostööle ka järgmisel kolmel aastal.

Koduste kohtumiste alla võib tinglikult lugeda ka teatrielamust "Estonias" 1961. a lõpupoole, mil Ilmatari lauljad käisid vaatamas Villem Kapi ooperit "Lembitu". Selle esietendus oli teatavasti 1961. a augustikuus. Muljed olid vägevad. Helilooja ise istus ka saalis, vestles meiega vaheaegadel, küsis arvamusi ja saatis meid väljas bussiga koduteele. Tal oli väga hea meel, et kodukandi rahvas "Lembitut" vaatama tuli. Tema väljendusel oli see ooperi tõeline esietendus! Vaat nii pidas ta lugu oma Suure-Jaani sõpradest!

Meenub kohtumine Villem Kapi kodus järgmisel päeval peale llmatari 75 a juubeli-pidustusi, s.o 9. juulil 1962. a. Villem kiitis meie ettevõtlikkust - ta jäi rahule tehtuga. Mina aga kurtsin, et kooril ei ole oma laulu. Villem ütles, et tal mõlgub viis juba meeles, aga sõnu ei ole. Seda kuulis samas istuv ooperi "Lembitu" libretist Astrid Pirn, kes läks kohe kõrvaltuppa ja sealt tagasi tulles paarikümne minuti pärast ulatas heliloojale laulusõnad "Nii sai laulust sõprussilda"! Haruldane operatiivsus! Sellest saigi koori oma laul, mis seisis ka järgmise üldlaulupeo kavas.

Üks meeldejääv külaskäik oli 1963. a septembrikuus Tallinnas tema kodus Kungla tänaval. See toimus peale tema 50 a juubelikontserti Estonia kontsertsaalis (27. sept), mil ta tegi meie koori esindusele (Mare, Jaan Joandi ja mina) ettepaneku teda kodus külastada. Nii me ka tema soovil tegime, ehkki kartsime teda juubeliõhtul segada. Tema aga pidas oma kodupaiga külalisi kõige tähtsamateks ja nii see kodune sundimatus õhkkonnas toimunud õhtu (ja ka osa ööst) toimuma sai. Eelnevalt olime juubilari tervitanud Estonia laval ja koos lilledega üle andnud ka kena kristallvaasi. Aga selle viimasega oli niisugune lugu, et esimest korda andsime selle talle juubeliõhtul Suure-Jaanis (14. sept). Ta keelas meil uut kingitust osta ja kulutusi selleks teha ja andis sama vaasi meile teistkordseks üleandmiseks! Vaat nii hoolitses ta meie eest! Kiitsin tema 2. sümfooniat, mida kuulsin kontsertõhtul esimest korda. Seepeale kinkis ta mulle oma pühendusega sümfoonia partituuriraamatu, mis senini on alles ja meenutab peale autori ka seda mõnusat õhtut. Järgmisel päeval külastasime koos vanameister MART SAART tema kodus Narva mnt. See südamlik kohtumine jäi ka viimaseks Hüpassaare võluriga - 28. okt 63. a lahkus ta igaveseks.

Veel üks koostöö näide Villem Kapiga on tuua brošüüri "Segakoor ILMATAR 75" koostamisel. Selle koostamisega- toimetamisega alustasin 1962. a alguses. Juubelipeo ja raamatukese kaalukuse suurendamiseks palusin kaastööd kuulsatelt suurejaanilastelt M. Saarelt, E. Kapilt ja muidugi Villem Kapilt, aga ka Viljandi koorijuhtidelt ja asjameestelt., kelle lood olid n.ö kohustuslikud. Ise kirjutasin koori ajaloost. Märtsikuu lõpuks olid kaastööd koos autorite piltidega kohal. Villemi ajalukku ulatuv kirjutis kandis pealkirja "Mõtteid ILMATARI juubeli puhul". Selle lõpetas ta sõnadega: "Kui vana suure-jaanilane, kelle kodukoht jääb kalliks surmatunnini, tahan "Ilmatari" kollektiivi õnnitleda tema juubeli puhul kõigest, kõigest südamest!". Koor võttis vastu oma südamliku abimehe õnnitlused ja omalt poolt lubas pidada kalliks ja kestvaks koostööd temaga. Aga nagu saatus määras, jäi see lühikeseks - surmatund saabus juba kahe aasta järele. Siit edasi aga peeti kalliks ja kestvaks mälestust Temast!

Suurte juubelite rida.

Aastatel 1960 kuni 1964 korraldas "Ilmatar" Suure-Jaanis rea suurüritusi, mille ettevalmistamisel ja läbiviimisel oli Villem Kapp ustavaks abimeheks. Esmalt meenutame suuri juubeleid, millest Viilem Kapp ka isiklikult osa võttis.

70 AASTAT SEGAKOORILAULU SUURE-JAANIS - kontsert Kultuurimajas 01.05.1960. a. Villem Kapp istus kuulajate hulgas, tõi tervitusi ja koori palvel juhatas ühe oma laulu. Dirigent Mare Erik kinnitas temale rinda 1960. a Üldlaulupeo märgi. See oli Mare ja taaselustatud "Ilmatari" segakoori esimene kohtumine V. Kapiga. Mart Saar saatis tervitusi meie koorile pühendatud laulunoodiga "Tervitus".
Kontserdile järgnenud koosviibimisel Pangamaja saalis avaldas Villem Kapp esmakordselt mõtte tähistada 1962. aastal "llmatari" nimelise koori ja selle varjus ka samanimelise Laulu- ja Mänguseltsi 75 aastapäeva. Seltsi asutamise initsiaatoriks 1887. a oli ju Villemi vanaisa Joosep Kapp. See (hiljem Haridusselts) mängis Suure-Jaani kultuuri- ja hariduselus suurt rolli kuni ta nõukogulaste poolt likvideeriti. Mina lisasin hiljem sellele tähtpäevale veel Suure-Jaanis üldse koorilaulu harrastamise 100. aastapäeva (esimene meeskoor alustas siin 1862. a). Siit see peovaimustus alguse saigi!

Jätkuv 1960. a hooaeg kulus kooril teatud poliitilise kergenemise lainel tõusnud lauluvaimustuse hooga XV Üldlaulupeoks ettevalmistamiseks ja sellest osa võtmiseks juulikuus. Selles sarjas sai kaasa löödud enneolematult suure ringkondliku laulupäeva korraldamisel Suure-Jaanis 10.06.1960. a (kus Ilmatari kenad naised kandsid esmakordselt uusi kauneid valgeid kleite) ja samuti võimsal rajoonilaulupäeval 26.06.60. a Viljandis.
1960/61 hooaeg kulus repertuaari laiendamisele (s.h J. Jürme "Rukkirääk") ja minul eriti koori rinnamärgi kavandamisele ja valmistamisele. Tänu Villem Kapi energilisele abile sai selle õnnistamispidu toimuda juba 1961. a oktoobrikuus. Ja siis läks tõsine juubeli ettevalmistus lahti:
20. nov. 1961. a oli orgkomisjoni koosolek kus moodustati Ilmatari 75 a juubeli korraldamise 13 liikmeline komisjon.
26. novembril 1961. a algas minu kirjavahetus Villem Kapiga juubeliürituste ettevalmistamise asjus. Aeg ürituse toimumiseni oli suhteliselt lühike - ainult 7 kuud. Palju praktilisi probleeme, nagu repertuaar, külalisesinejad ja peokülalised Tallinnast, "Lembitu" vabaõhuetendus, juubelibrošüür ja palju teisi aitas lahendada meie truu abimees Villem Kapp. See kõik kajastub meie kirjavahetuses, mis kahjuks ei ole minu valduses (vist Viljandi Muuseumis). Igatahes 06.07.61. a olime suurürituseks valmis. Ka brošüür sai viimasel tunnil valmis.

SEGAKOORI "ILMATARI" 75 A JUUBELIÜRITUSED - 07. ja 08. juulil 1962. a Suure-Jaanis:

"ILMATARI" 75 a JUUBELIKONTSERT - 07.juulil 62. a Suure-Jaani Keskkooli aulas. Peokõne ülevaatega koori ajaloost oli minu poolt. Villem Kapp oli koos rohkete külalistega saalis kuulajate hulgas. Ta tõi südamlikke tervitusi kui kunagine koori dirigent ja hingelt suurejaanilane. Siis juhatas ta ühte oma laulu, kavas oli neid kaks. Samu tegevusi kordas hoogsalt ka Gustav Ernesaks. Kontserdil laulsid Estonia solistid Tiit Kuusik ja Aino Külvand. Külaliste ridades oli palju muusikakuulsusi (Eugen Kapp, Mart Saar, Arvo Ratassepp, Harri Otsa jt.) Peale kontserti oli kooli sööklas koosviibimine koos külalistega. Villem Kapile kinnitati siin rinda koori audirigendi märk. (Esimene audirigent oli Paul Krigul Viljandi "Koidu" koori dirigent). Vastu hommikut saatsime koos Marega Villemi oma koju, mis oli koolimaja ligidal. Oli suviselt kaunis varahommik, mis vaimustas Villemit ja ka meid oma ergutava värskusega. Alanud päev tõotas tulla aga väga pingeline.

"ILMATARI" 75 a SUUR VABAÕHUKONTSERT - 08.juulil 62. a Suure-Jaani lauluväljakul (varem kutsuti seda Ilmatari väljakuks).
Kontserdi algus viibis terve tunni võrra, sest paduvihm ei lasknud peorongikäigul liikuma hakata - rohkearvuline lauljatepere oli Keskkoolis vihmavarjus. Veelompide vahel laveerides jõudsime lõpuks lauluväljakule. Rahvas ootas kannatlikult. Publiku esireas istus Villem Kapp koos Mart Saare ja Eugen Kapiga ning teiste külalistega. Peokõne oli jälle minu poolt. Kontsertprogramm sai edukalt läbi. Villem Kapp oli väga rahul. Mart Saar andis Eesti Raadiole interjuu, kus kiitis koori entusiasmi ja eriti mainis oma koorile pühendatud laulu "Söötsin täkku, jootsin täkku" hoogsat esitust Mare juhatusel. Suure-Jaani heliloojatelt õnnestus kavasse suruda 12 laulu, sellest Villemilt 4 lugu. Äpardus juhtus aga hommikul proovide ajal, mil eakas lava ei pidanud lauljatehulga raskusele vastu ja hakkas varisema. Kultuurimaja rahva pingutustega sai lava kontserdiks korda.

VILLEM KAPI OOPERI "LEMBITU" VABAÕHUETENDUS õhtul 08.07.62. a õhtul Lõhavere linnamäel.
Juba pimedas jätkusid pidustused Lõhavere ajaloolisel Lembitu linnamäel ooperi "Lembitu" etendusega. Rahvast oli palju - kogu mäepealne oli täis. Nende hulgas liikus vaikselt Helilooja ise ja kuulas ilmse mõnuga oma vaimutööd. Päevane lausvihm tekitas ka siin mõningaid probleeme. Kuid võimsate prozektorite valguses linnamäge ümbritsevas öises pimeduses toimunud etendus oli võimas ja kordumatu vaatepilt. Lembitut laulis Tiit Kuusik ja Maret Aino Külvand. Kohal oli ka lavastaja Uudo Väljaots, minu hea sõber ülikoolipäevilt Tartus, kui ta töötas "Vanemuises" ja juhatas üliõpilaste näiteringi, kus ka mina veidi kaasa lõin.

Järgnesid argipäevad, kus tuli lahendada Villem Kapi abil mõnigi suure peoga kaasnenud probleem, näiteks Tallinna solistide tasustamine.

MART SAARE 80 a JUUBELIKOTSERT - 06. oktoober 1962. a Suure-Jaani Keskkooli aulas. Kohal olid Viljandi koorid ja muidugi Ilmatar. Tallinnast lõi kaasa auväärseid külalisi Villem Kapp, kes ise pidas ka peokõne. Ta oli suur M. Saare austaja. Kohal viibis minu kutsel ka juubilar ise. Õhtu oli väga pidulik ja südamlik. Oli rohkesti tervitusi, sealhulgas Villem Kapilt ja toredaid kingitusi. Lauldi juubilari laule. Mart Saar ise oli väga õnnelik ja väljendas seda ka oma tänusõnades. kontserdiõhtu lõpus tegime ühispildi külaliste ja kooride lauljatega - Mart ise istus keskel lilledega kaunistatud aujärjel. Mina asetasin temale kaela tammepärja. Saalist välja kandsime juubilari õlgadele tõstetud toolil (ise kandjana jälgisin, et kõik oleks ohutu). Järgnes koosviibimine Keskooli söögisaalis, kus lauakõne oli minu poolt ja Villem oli heaks abiliseks seltskonna ergutamisel. Tervisetoosti jõi kaasa ka juubilar ise! Kontserdi kavalehe M. Saare pildiga kavandasin mina ja korraldasin ka trükkimise.

VILLEM KAPI 50 a JUUBELIKONTSERT - 14. septembril 1963. a Keskkooli aulas. Kohal olid jälle Viljandi koorid ja orkester ning Ilmatar ja koolilaste ansambel. Peokõne juubilari loomingu põhjaliku tutvustamisega pidasin seekord ise. (Sain veel selle eest kiita G. Ernesaksalt, kes pidas minu sellealaseid teadmisi paremaks, kui Konservatooriumi üliõpilastel!). Juubeliõhtu hea kordamineku eest hoolitsesid koorid Villemi laule esitades ja arvukad õnnitlejad ning kingituste toojad. Tallinnast olid kohal: T. Kuusik, G. Ernesaks, J. Variste, E. Mägi, A. Ratassepp, H. Otsa, A Pajupuu jt. Ilmatari koor austas oma audirigenti tammepärja ja kristallvaasiga. Õhtu lõppes jälle suure ühispildi tegemisega. Järgnes traditsiooniline koosviibimine kooli sööklas. Kontserdi kavalehe juubilari pildiga ja ülevaatega tema loomingust kavandasin mina ja korraldasin ka trükkimise.

Siinjuures pean selgitama, kes olid siis need alalised head abilised "Viljandi koorid", kes meie suurüritustel ja vahel ka ise kontserte andes ikka kohal olid ja keda ma suure soojuse ja tänutundega ikka meenutan:
Segakoor "Koit"- dirigent Paul Krigul(Ilmatari audirigent), koorivanem Heino Hussar
Meeskoor "Sakala"- dirigent Raivo Laikre
Naiskoor "Eha" - dirigent Anne Pikksaar
Naiskoor dirigent A. Koorti juhatamisel

Muusikamehe ANDRES STERNI 90 a JUUBELIKONTSERT 18. aprill 1964. a. See oli 24.03.64. a juba manalase varisenud Villem Kapi suur soov, et Vastemõisa koorijuhi ning muusika - ja ühiskonnategelase Andres Sterni suur juubel saaks hästi peetud. Ja selle soovi ILMATAR Jaan Joandi juhatamisel ka täitis. Mare Erik oli selleks ajaks perekondlikel ja tervislikel põhjustel kooritööst loobunud. Peokõne juubilari pikast ja viljakast ning mitmekesisest eluteest pidin jälle mina pidama. Osa võtsid Villemi soovil Konservatooriumi lauluala üliõpilased, muusikateadlane Helga Tõnson ning ka Eesti Raadio esindus. Mäletan, et laulsin solisti osa laulus "Istus kasak ratsule" (mulle see laul meeldis ja J. Joandi õpetas selle koorile - tänu temale!).

Selle Andres Sterni austamisõhtuga oli ka "Ilmatari" koori suur juubelite jada sellel tegevus-perioodil, mil mina kooris kaasa lõin, lõppenud. Ees ootas aga mind uus huvitav ja haarav ettevõtmine, millel ei puudunud sidemed juba lahkunud helimeistritega ning kogu Suure-Jaani kultuuriajalooga, esmajoones ühistes ettevõtmistes heaks sõbraks saanud Villem Kapiga. See oli siinse paikkonna elu-olu ja loodust tutvustava pildirohke raamatukese "SUURE-JAANI" koostamine ja trükkimine 1965. aastal.
See oli nagu minu panus Suure-Jaani heaks - Suure-Jaanile, mida Villem Kapp pidas kalliks oma surmatunnini! See oleks ka nagu tänu minu poolt unustamatute kuuekümnendate eest lahketele suurejaanilastele ja nende ning ka minu heale Sõbrale.

Matuste masenduses.

Rõõm ja mure - kaksikvennad, ütleb rahvasuu. Nii ka meie õilsast meelest ja rahvuslikust vaimustusest kantud tegevusperioodi hakkasid varjutama saatuse mustad pilved. Tuli igaveseks hüvasti jätta meie suurte sõpradega.

MART SAAR lahkus 28. oktoobril 1963. a, MATUSETALITUS 03. novembril 1963. a Suure-Jaani Keskkooli aulas, kus alles aasta tagasi pidasime suurejooneliselt tema 80 a juubelit. Leinasõnad ütles lahkunu suur austaja Villem Kapp. Lahkumislaulud Ilmatarilt ja Viljandi kooridelt. Hüpassare võluri puusärk kanti lauljate õlgadel Suure-Jaani kalmistule ja sängitati mulda Kappide perekonnarahula kõrvale.

Meie suur sõber VILLEM KAPP lahkus 24. märtsil 1964. a, MATUSETALITUS 29. märtsil 1964. a Keskkooli aulas, kus vaevalt pool aastat tagasi toimus tema 50 a juubeli hoogne tähistamine. Seekord tuli aga mul suures kurbuses öelda lahkumissõnu. Läbi pisarate oli seda väga raske teha. Aga midagi polnud enam teha - Talv oli saanud võidu! (Tema viimast kantaati "Kevadele" meenutades).Lahkumiseks laulis Ilmatar ja Viljandi koorid. Eelmisel päeval võtsime Villem Kapi puusärgi vastu tema oma maja ees. Laulis Ilmatari naisansambel. Viimase öö oli lahkunu samas ruumis, kus kohtusin temaga esimest kordaja kus ta paljud oma heliteosed nooti kirjutas. Siit viisid Ilmatari mehed ta järgmisel hommikul Keskkooli aulasse, kus toimus suure rahvahulga viimane hüvastijätt suure helilooja ja suure suurejaanilase Villem Kapiga. Matuserongikäik suundus Suure-Jaani kodusele kalmistule, kus ta sängitati Kappide rahulasse oma isa kõrvale. Lõpp. On jäänud aga helged mälestused, mis on ajendanud avaldama ka käesoleva kirjutise.

Villem Kapi sõber ja muusikamees ANDRES STERN lahkus 1965. aastal, samuti järgmisel aastal peale suurt 90 a juubelipidu.
Ta maeti ka Suure-Jaani kalmistule. Tema tütre Vastemõisa segakoori juhi kauni häälega Liisa ja Jaan Joandi soovil võtsin osa matusetalituse korraldamisest ja ütlesin ka südamlikud lahkumissõnad, meenutades sealjuures Villem Kapi austavat suhtumist lahkudu elutöö ja isiku vastu.

Nii, läbi vaimustavate rõõmude ja sügavate kurbushetkede, hakkas otsa saama minu ja Mare üks kordumatult kaunim ja rõõmsam eluperiood Suure-Jaanis. Selle üheks haaravamaks ja kaugele ulatuvaid jälgi jätnud osaks olid inimlikud kuhtumised ja otsene koostöö suure helimeistri Villem Kapiga, kelle sõbralik, vahel ka rahutu, kuid alati korrektne, Eesti rahvuslust austav isiksus on jäänud minu mälestustes alatiseks püsima.

01. juulil 1966. a asusin edutamise ja üleviimise korras tööle Jõgeva Metsamajandis peametsaülemana. Muidugi tulid kaasa ka Mare ja Suure-Jaanis sündinud tütar Ursula kes leidsid töö- ja õppimiskoha Jõgeva Keskkoolis ja Muusikakoolis. Aga see on juba uus lugu.

Ain Erik
Suure-Jaani segakoori "Ilmatar" taaselustaja 1959. a, koorivanem ja juhatuse esimees aastatel 1959-1964, laulja tenorirühmas, meesansamblis ja natuke ka solistina.

25. oktoober 2003. a
Kiidjärve