Algus eelmises "Leoles"

1938. aastal tabas Suure-Jaani muusikaelu suur kaotus. Suri suur muusika ja kultuurielu edendaja Hans Kapp. Hans Kapp`i panus Suure-Jaanile on hindamatu. Tegutseda 45 aastat kollektiivide juhina, see nõuab suurt ja tugevat isiksust, kes Hans Kapp ka kahtlemata oli. Järgmiseks koorijuhiks saab Hansu poeg Villem Kapp. Ma ei taha öelda dirigent, sest dirigent on see, kes juhatab esitatavat laulu või pillilugu. Juht aga juhib kogu kollektiivi ja selle elu. See on küll allakirjutanu isiklik arvamus ja mõnele tundub ehk dirigent väärikam, aga seekord siis olgu niimoodi.
"Ilmatari" 50. aasta juubelipidustustel juhatas ühendkoore Villem Kapp. Orelil saatsid Artur Kapp ja Hugo Leppnurm.
Oli aasta 1943. Kõiki sõjakoledusi ja okupatsioone trotsides korraldati 20. juunil siiski kihelkondlik laulupäev. Lauldi nende mälestuseks, kes sõjaväljal või kaugel külmal maal. Pasunakoori juhatas Julius Vaks. 1944 läks Villem Kapp tööle Tallinnasse ja koori tegevusse tekkis paus. Alles 1948. aastal organiseeris professor Julius Vaks uuesti segakoori ja 26. juunil 1949 toimus Suure-Jaanis XI piirkondlik laulupäev Mihkel Lüdigi osavõtul. 1950. aastal oli segakoor jälle 60 liikmeline ja 18. juunil peeti Suure-Jaani XIII laulupidu. Seekord juba rajooni oma. Suure-Jaanist oli saanud vahepeal rajoonilinn. Sellega elavnes kõvasti kultuurielu, sest rajooniasutustesse tuli kõvasti rahvast juurde ja Suure-Jaani elanikkond saavutas oma kõrgeima taseme. Lauluväljakule ehitati uus laululava
1952. aasta jaanuaris läksid manalateele kaks Suure-Jaani professorit. "Ilmatari" auliige Artur Kapp ja koorijuht Julius Vaks. "Ilmatar" jäi jälle dirigendita. 54. aastal kutsus Ants Ruut kokku väikese segakoori ja see tegutses 1958. aastani. Küllap see segakoor oli siis väike sellepärast, et ei jätkunud enam lauljaid. Lõhavere Põllumajanduskoolis tegutses 50 liikmeline naiskoor ja kultuurimajas meeskoor, no kus sa hing siis neid lauljaid ikka nii palju võtad siin väikeses Suure-Jaanis. Pasunakoor veel peale selle. Aga 27. juunil 1954 peeti XIV laulupidu kõigi kooridega ära.
Aga nüüd tuli metsamajandisse tööle Ain Erik ja hakkas aktiivselt segakoori organiseerima. Dirigendikepp usaldati Ain Eriku abikaasa ja keskkooli muusikaõpetaja Mare Eriku kätte. Üldse hakkas nüüdsest sedasi olema, et kes aga muusikaõpetajaks Suure-Jaani tuli, see "Ilmatari dirigendiks ja koorijuhiks ka pidi hakkama. Koor sai 70 liikmeline ja töö läks lahti. Innustas ka see, et kooril lubati hakata kandma jälle endist nime "Ilmatar". Vahepeal oli see ära keelatud. Oli saabunud aasta 1962 ja 8. juulil peeti XVII piirkondlik laulupidu koos "Ilmatari" 75. aasta juubeliga. Sügisel oli kontsert Mart Saare 80. juubeli puhul, millest võttis ka juubilar isiklikult osa. Juhtus aga nii, et järgmisel aastal Mart Saar suri. 1963. aastal tähistati "Ilmatari" audirigendi Villem Kapi 50. juubelit ja järgmisel aastal suri ka tema. Siis arutati tõsimeeli, et ei julgegi enam kellegi juubelit tähistada, läheb viimaks ka manalasse. 63. aasta lõpus loobus Mare Erik koorijuhi ametist ja koori jäi juhatama üksipäini Jaan Joandi. Kuna Jaan juhatas ka enam-vähem kõiki teisi kollektiive, siis hakkas see natuke üle jõu käima ja 1966. aastal valiti koori abidirigendiks (töömeheks) Eha Teemus, kes täitis neid ülesandeid 1970. aastani. Kui Jaan Joandi loobus kooritööst, siis tekkis väike paus, kuni kolmeks aastaks tuli keskooli lauluõpetajaks Kristi Peterson. "Ilmatar" võttis osa üleeestilisest kooride raadiofestivalist. Selleks käidi proovidel kirikus, sest Suure-Jaanis on ainuke kontserdikoht, kus võimalik kvaliteetselt lindistada, just kirik.
Sügisest 75 seisis koori ees Ülle Ernits ja 1976. aastast Albert Pettinen. 1977. aasta 9. juulil toimus Lembitu linnamäel XIX piirkondlik laulupäev ja "Ilmatari" 90. aastapäev. 1979. aasta 20 jaanuaril tähistasid Suure-Jaani "Ilmatar" ja Olustvere "Lehola" ühise kontserdiga Gustav Ernesaksa 70. juubelit. Õnneks ei juhtunud juubilariga midagi hullu. 1. detsembril andisd Tallinnas ühise kontserdi võõrustaja "Tungal," "Ilmatar" ja "Kajakas" Saaremaalt. Esines ka "Ilmatari" meesansambel. 1980. aasta laulupeol oli "Ilmatari" lauljaid 45.
1982. aastal oli juubel - 120 aastat koorilaulu Suure-Jaanis. Sellel puhul esinesid koos "Ilmatar" ja keskkooli segakoor ning kultuurimaja ja keskkooli pasunakoor. Suur kontsert, palju lauljaid ja palju pillimehi ja kõik omad - Suure-Jaanist. 27. juunil laulis "Ilmatar" Viljandis erisegakooride laulupäeval. 1983. aastal pühendati koori ja puhkpilliorkestri ühiskontsert Joosep Kapi 150. sünniaastapäevale Nüüd hakkas põhiline kooslaulmine ja kontsertide andmine koos "Leholaga" ja see kestab tänapäevani välja. 1986. aastal sai Suure-Jaani pasunakoor 115. aastaseks ja sellel puhul korraldati Suure-Jaanis Viljandi rajooni puhkpillimuusika päev. Et asi väga üksluiseks ei läheks, laulsid vahelduseks ka piirkonna segakoorid ja neid oli meil kolm: "Ilmatar", Lehola" ja "Leelo" Võhmast. Vaadake, viimasel ajal ongi rohkem nagu sedamoodi, et kui "Ilmatar" laulab, siis pasunamehed plaksutavad ja kui pasunad mängivad, siis "Ilmatar" plaksutab. Kõik on saanud oma publiku ja kõik on saanud oma aplausi. 6. detsembril oli Tallinnas juba kolmas "Tungla", "Kajaka" ja "Ilmatari" sõpruskontsert. 1987. aastal oli "Ilmatari" 100. juubel ja sellel puhul korraldati Viljandi rajooni laulupäev Suure-Jaanis. Kohal oli palju koore ja puhkpilliorkestreid ning rongkäik oli hästi pikk. Rahval nalja kui palju ja pidu vägev, sest rajooni rahad taga. 1988. aastal sai koori abidirigendiks Riina Vürmer Esinemisi oli aasta jooksul 10-12 ja kuna need langesid peamiselt suvekuudele, siis oli suviti sebimist päris palju. 17.-28. augustini toimus "Ilmatari" esimene välisreis Soome Ulvilasse. Harjutati palju ja sellel oli ka korralik tagajärg. "Ilmatari" esinemised said väga kiitvaid hinnanguid igal pool. Helsingist Tallinna tagasi sõideti koos ER segakooriga ja need olid imestanud, et mis koor see küll on. Mingi taidluskoor ja nii hirmsasti kiidetakse ja nendest ei kippu ega kõppu. See oli see aeg, kui sai juba välismaale sõita ja kui siis peale seda reisi sügisel uusi lauljaid hakati juurde võtma, ei mahtunud tahtjad enam prooviruumi ära.
1991. aastal seisis koori ees ja eest Riina Mankin (Vürmer). Lauljaid oli ikka palju, sest kõik tahtsid Rootsi sõita. Vahepeal käidi veel teistki tretti Ulvilas ära ja 1992. aastal 21.-26. aprillil Rootsi kuningriigi Gagnefi kommuunis. Ega Eestimaadki ära unustatud. Laulupidu siin, laulupidu Kabalas, kontsertreis Vastseliinas. Ja nii need aastad läevad. Talvekontsert koolimajas, suvine laulupidu siin, seal ja Kabalas, jõulukontsert kirikus. Need on meil "Leholaga" vaheldumisi. Üks aasta "Ilmatar" ja teine aasta "Lehola". 1995. aastal külastas meie koori Verdali segakoor "Ormelen" Norra kuningriigist ja muidugi esitasid meile ka vastukutse, mille meie ka rõõmsasti ära kasutasime. Vahepeal tuli kellelegi meelde, et ei saa me läbi Lätita ja... käisimegi külas Bauska sgakooril "Grenstale". Aga kuna ükski heategu ei jää karistuseta, siis tuli neid jälle Suure-Jaanis tagasi võõrustada. Seda peaks iga suure-jaanilane mäletama. Vähemalt kalamehed mäletavad küll, kuidas hommikul kella viie ajal koor laulis alles järve ääres. 3. augustil 2003 aga sängitati Suure-Jaani kalmistu mulda "Ilmatari" dirigent ja helilooja Albert Pettinen.
Need viimased sündmused on juba kõigile enam-vähem teada, võib-olla isegi osaletud. Nüüd aga saab "Ilmatar" 115 aastat vanaks. Ühtegi asutajaliiget meie seas enam ei ole ja sellepärast pidigi seda "Ilmatari" elulugu vanadest ja kollastest ürikutest välja tuhnima. Ega see veel sellepärast kollane kirjandus ei ole. Laulurahvast kipub väheks jääma ja see on igas kooris nii. Aga pole viga. Alati on olnud paremaid ja kehvemaid aegu. Küll tuleb pidu ka meie tänavasse jälle tagasi.

Uno Jürisson

 

Kunagine koorijuht Ain Erik "Ilmatari" õnnitlemas

FOTO: Jaanus Siim