Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing
  Otsing
 
 
Loits käis Ukrainas festivalil  
 
   

"Leole"
oktoober 2007

 

Foto

Ukraina „kiirtee”: mitu sõidurada ja eraldusriba ning - hobuvankrid
FOTO: Leili Kuusk

 

Loitsu Ukraina reisi eellugu algas juba 2005. aastal, kui toonased Suure-Jaani linna juhid Ukrainkas sõpruslepingut alla kirjutamas käisid. Samal ajal linnas toimunud oblasti linnade päeva raames kohtuti Komsomoliski juhtidega, kes rääkisid, et neil korraldatakse folkloorifestivali ja kutsusid meie rahvatantsijaid osalema. Et tänapäeval ei ole paljudel võimalik soovitud ajal puhkust saada, siis võttis reisi organiseerimine pea kaks aastat ja kümneid e-kirju. Muudele dokumentidele lisaks tuli festivali direktsioonile aasta algul saata video kollektiivi esinemisest. Lõpuks saabus oodatud kirjalik kutse - Loits oli osalejaks valitud ja võisime hakata kohvreid pakkima.
19. augusti varahommikul algaski kahe päeva pikkune sõit Ukrainasse Komsomolski linna folkloorifestivalile Lodjapuu suvi Dnepril. Esimese päeva õhtuks jõudsime sõpruslinna Hajnowkasse, kust järgmisel hommikul alustasime kahekümne tunni pikkuseks planeeritud sõitu. Esimeseks sihtpunktiks piiripunkt.
Poola teed kipuvad olema kitsad ja kulgevad läbi asustatud punktide, nii et üsna tihti oli meie kiiruseks vaid 50 km tunnis. Kuid sõitjate hinges oli veelgi ärevam ootus - kuidas meil piiripunktis läheb? Tuttavad poolakad olid rääkinud, et neil kulus Ukrainast tagasi tulles piiri ületamiseks - kümme tundi. Jäi vaid oodata ja aknast ümbritsevat uurida. Augusti teises pooles oli loodus jõudnud nii kaugele, et tihti jäid silma tubakalehtede korjajad ja tubakataimede väljad, kust lehed juba kogutud. Hajnowkast lõuna pool sai selgeks, kust tulevad meile poola õunad ja pirnid.
Lõpuks olime piiril. Euroopa Liidu kodanikud saavad Ukrainas aastas 90 päeva ilma viisata viibida, kuid paberite täitmisest see ei päästa. Kümmet tundi meil õnneks siiski ei kulunud, saime piiril kolme tunniga hakkama.
Seejärel suund Kiievile ja sealt edasi kagu poole: Poltaava oblastisse Komsomolskisse - linna, mis rajati eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel rauamaagi kaevandamiseks.
Mida lähemale Kiievile, seda laiemaks läksid teed, aga ka mitmerealisel n.ö kiirteel võis päris tihti näha hobuvankreid. Enamasti olid need kahehobujõulised liiklusvahendid, s.t vankri ees oli kaks hobust. Ka ülejäänud liiklusvahendid meenutasid meile enamasti aegu aastakümnete tagant - nostalgilised Kamaz-id, Zigulid jt.
Teine päev kujunes pikaks - festivalist osavõtjate majutuspaika, endisesse alkoholist võõrutamise profülaktooriumi, jõudsime öösel kell kolm. Hommikul kell 10 ootas aga ees pildistamine rahvariietes ja proovid.
Komsomolsk on 56000 elanikuga linn, mis rajatud tühjale liivasele Dnepri kaldale. Lähimasse suurlinna Krementšugi on vaid 17 kilomeetrit. Kõik puud on omal ajal istutatud, tänavad laiad, majad paljukorruselised ja kultuuripalee suur ning uhke. Linnavalitsuse ees seisab endiselt suur Lenini kuju - see olla viimane, mis enne „uute” aegade saabumist sealmail püsti pandi ja veteranide soovil siiani seisab. Enamus mehi töötab kaevanduses, naised õmblevad trikotaažist esemeid.
Festival algas osavõtjate ühispildistamisega. Kaheksandal festivalil oli osalejaid Iisraelist, Kasahstanist, Venemaalt, Tšehhist, Serbiast, Eestist ja muidugi ka Ukrainast, sealhulgas Komsomolskist.
Järgneval neljal päeval oli kavas kaks vabaõhukontserti, millele eelnesid rongkäigud, kaks kontserti kultuuripalees, proovid, jumalateenistus, sõit Dnepril, ekskursioon linnas ja kaevanduses ning kohtumised festivali direktsiooni juures ja linnavalitsuses.
Ilmad olid meie Ukrainas viibimise ajal üsna palavad - temperatuur ulatus pea neljakümne kraadini. Parim kaaslane nii proovides kui rongkäigus oli pudel veega. Suu kaudu sisse ja naha kaudu kohe välja Õnneks sai Loits sel aastal uued suvised esinemisriided - villastes seelikutes ja mulgi kuubedes oleks väljas päris raske pikemalt tantsida olnud. Kuum oli ka linnaelanike vastuvõtt - festival tundus olevat kogu linna puudutav pidu. Ilmselt ei olnud keegi meist enne nii suurt tähelepanu pälvinud - kohalik televisioon tegi pea kõigiga, kes vene keeles rääkida oskasid, intervjuu, tänavatel korjasid lapsed autogramme ja väga paljud soovisid end koos esinejatega pildistada. Festivali viimane päev langes kokku Ukraina iseseisvuspäevaga - sel puhul palus televisioonireporter, et tervitaksime linnakodanikke ka eesti keeles. Kontserdid olid kõik vaid ukraina keelsed, kuid inimestega sai praktiliselt kõikjal vene keeles suhelda.
Vabaõhukontsertidele kogunes väga palju publikut. Istekohti oli kultuuripalee esisel platsil paraku alla kahesaja - vaid VIP-idele, ülejäänud tuhanded vaatajad seisid püsti Ja kuigi esineti kultuuripalee trepil, oli rahvahulk nii suur, et tagapool olejad nautisid ilmselt põhiliselt vaid rahvapeo melu ja müügiputkades pakutavat. Raske hinnata, kui palju inimesi täpselt vabaõhukontsertidel oli, räägiti, et üle 15000.

 

Foto

Komsomolski kultuuripalee koor

 

Kõigi osalevate maade esindajad asetavad ühiselt pärja igavese tule juurde

Kõigi osalevate maade esindajad asetavad ühiselt pärja igavese tule juurde

 

Foto

Kuuma ilmaga on tantsijate lemmikpaik - purskkaev

 

Publikust festivali välikontsertidel puudus ei olnud

Publikust festivali välikontsertidel puudus ei olnud
FOTOD: Leili Kuusk

 

Järgneb

 

Leili Kuusk
 
   
< Tagasi Üles ^
 © Rahvusvaheline Artur Kapp'i Ühing