Nostalgilisi pildikesi kohtas mujalgi kui vaid maanteedel ja tänavatel. Kuigi peab kohe lisama, et nägime ka väga uhkeid ja võimsaid autosid. Ning õhtul pimedas tundusid mõned taksod kui liikuvad kasiinod või lendavad taldrikud: värvilised esituled ja plafoon - muidugi eri värvi tuledega - ning neoonsinine valgustus põhja all.
Tänavatel oli näha kaljavaate - kali oli nagu muiste: ehtne ja hea, mitte lõputult säiliv gaseeritud maitsestatud vesi. Postkontoris oli kaugekõnede osakond, nagu me neid oma noorusest mäletame ja kõnelda soovijate järjekord. Küsimusele, kui paljudel on linnas internetiühendus, sain vastuseks, et kuna Komsomolskist läheb läbi Euroopat Aasiaga ühendav valguskaabel, siis on neil väga kiire internet. Kui paljudel sellest kiirusest õnnestub osa saada, jäi paraku selgusetuks. Viljandi maakonna elanike arvuga linna suurim toidupood, mis oli hiljuti avatud, polnud niigi suur kui Suure-Jaani Konsum. Ja parkimisplats selle kaupluse juures oli samas mastaabis - maksimaalselt paarikümnele autole. Turu kohta rääkisid aga kohalikud, et sealt on kõike võimalik osta - lennukit kaasa arvatud. Kaupa oli turul tõesti mitmesugust, aga sealse lihaosakonna sulgeks meie tervisekaitse talituse töötajad ilmselt koheselt.
Ukraina hinnad olid meie rahakoti jaoks küllaltki sõbralikud. Mõni kaup oli lausa viis-kuus korda odavam kui meil. Samas ei saa aga unustada, et kaevanduses on meeste hea palk 400-600 dollarit ja paljude inimeste töötasu ei küüni üle 150 dollari. Linnas õmmeldud trikotaažesemeid oli väikestest töökojapoekestest võimalik osta kaaluga ja saja krooni eest sai sealt kehakatteid pea tervele perele.
Eestiski on suurettevõtteid ja kaevandusi, aga rauamaagi kaevanduse taolist ilmselt mitte. Meid viidi ühe suure augu servale, kust alla vaadates paistsid imepisikesed autod maagikoormatega sõitmas ja ekskavaatorid tööd tegemas. Tegelikult olid need pisikesed autod nii suured, et inimene ulatus neile vaevu ratta keskkohani. Hiigelsuure augu vastasäär oli nii kaugel, et kippus vinasse kaduma. Ning rohkem kui neljasaja meetri sügavuses kaevandusaugus on 400 kilomeetrit teid ja 200 kilomeetrit raudteed. Kuigi maak sisaldab vähesel määral ka kulda, teemate, poolvääriskive ja muud, on suurtootmiseks sobival hulgal vaid rauda - kõik muu läheb n.ö prügimäele. Viimasel ajal on lisaproduktina siiski hakatud tootma ka toorainet, millest valmistatakse kosmonautide skafandreid. Rauda Komsomolskis ei toodeta, siin kaevandatakse vaid maaki. Kaevandus - ja veel paljud teised ettevõtted Ukrainas ning mujalgi - kuulub noorele Magadani oblastis sündinud, 11 aastat tagasi Kiievi Riikliku Majandusülikooli lõpetanud oligarhile Konstantin Ševagole. Et kaevanduse ja linna vahele saab teatavas mõttes võrdusmärgi tõmmata, siis võib öelda, et see 32 aastane poisikeseliku väljanägemisega noor mees on selle linna peremees. Meie temaga muidugi ei kohtunud, aga linna jaoks nii olulise inimese elulooga sai tutvuda muuseumis, kus oli väljas päris palju huvitavaid eksponaate nii mammutite kui linna rajamise ajast. Paljusid tabas siin äratundmisrõõm: „Meil oli ka kunagi selline raadio!” või vana raudvoodi või toruga grammofon.
Kuidas eesti rahvatants teiste kõrval mõjus? Arvan, et suhteliselt väärika ja teistest eristuvana. Meie tantsijad ei tee küll nii kiireid samme kui näiteks serblased, aga meie uuemad lavatantsud meenutavad siiski rohkem folkloori, kui näiteks kasahhide meisterlikult esitatud kuid pigem showna mõjuvad etteasted. Osavõtjad võiski minu arvates jagada kahte ossa: folkloorseid rahvatantse esitasid serblased ja tsehhid, kaasaegseid tantsuseadeid kasahhid ja iisraellased. Kuhugi vahepeale asetusid Kubanimaa kasakad, kelle tantsud jätsid küll rahvalikuma mulje, kuid esinejad olid ilmselt kõik klassikalist balletikoolitust saanud - ja ühepikkused-paksused nagu kordeballeti tantsijad. Kasakate puhul jäi silma see, et kuigi nende ees kanti silti Venemaa, olid nad väljas oma lipu all. Ukrainast tantsukollektiive ei osalenud, kuid Komsomolski kultuuripalee koor jättis väga sümpaatse mulje..
Neli festivalipäeva möödusid kiiresti - juba oligi viimasele kontserdile järgnenud võimas ilutulestik läbi ja aeg kohvreid pakkida. Lisaks kollektiividele antud tänukirjadele jagati välja ka mitmeid n.ö eripreemiaid - kuulutati välja festivali miss ja mister, noorim ja vanim osaleja jm. Vanima osaleja au sai Loitsu tantsija Jüri Mikkor.
Kuigi festivali ilmaolud olid põhjamaa inimesele rasked ja pikk sõit kurnav, olid Loitsu liikmed rõõmsad ja täis tahtmist järgminegi kord festivalitee ette võtta. Nii kaugele peaks lennukiga minema - lisasid nad siiski.
Tagasi
