Eesti vaimulikus muusikas kõrguvad paljude teiste oratoriaalsete suurvormide seas mäetippudena kolm helitööd, mis on väljapaistvateks suursaavutusteks Eesti klassikalises muusikas. Neist ajaliselt esimene on Rudolf Tobiase oratoorium "Joonase lähetamine" (1909), mis on ühtlasi ka kõige monumentaalsem ja suurejoonelisem. Teise suurteosena omab märkimisväärset kohta Artur Kapi oratoorium "Hiiob" (1929) , mille esiettekanne toimus 1931. aastal ja mis kujunes tol ajal Eesti muusikaelu suursündmuseks. Kuna siis polnud teada, kas Tobiase oratooriumid on lõpetatud ja säilinud, peeti seda Eesti esimeseks oratooriumiks. Kuigi iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes saavutas Artur Kapi oratoorium suure tunnustuse ning teda esitati korduvalt mitte ainult Eestis, vaid ka Helsingis, on see jäänud kaasaegsele muusikapublikule suhteliselt tundmatuks.
Kolmanda väljapaistva helitööna tuleks nimetada Cyrillus Kreegi "Eesti reekviemi" (1927), mille tekstina on autor kasutanud katoliku surnutemissa (Missa pro defunctis) eestikeelset tõlget. See on neist kolmest ainus vaimuliku muusika suurteos, mille ettekanne (kuigi ladina keeles) Eestis osutus võimalikuks ka nõukogude kultuuripoliitika tingimustes.

Oratooriumiga "Hiiob" jätkas Artur Kapp Rudolf Tobiase poolt alustatud suurejoonelist vormikontseptsiooni, tuginedes seejuures klassikalistele eeskujudele. Tegelikult ongi see oratoorium Rudolf Tobiase idee, kes pidas seda lugu väga sobivaks oratooriumi jaoks. Võib oletada, et Peterburis avaldas Tobias ka Kapile oma mõtteid oratooriumižanri uuendamise vajadusest ja pole võimatu, et nende omavahelistes vestlustes puudutas Tobias ka Hiiobi teemat. Pakkusid ju Hiiobi loo kontrastsed tegelaskujud suurepärast võimalust dramaatilise sisuga teose loomiseks. See idee poleks aga Artur Kapilt teostust leidnud, kui nendevaheliseks ühendussillaks poleks kujunenud Julius Kaljuvee, kes aastakümneid hiljem koostas oratooriumi libreto.
On põhjust arvata, et oratooriumi teema valikul osutusid Artur Kapile määravaks eelkõige subjektiivsed põhjused – oli ta ju Venemaal kaotanud Hiiobi kombel kõik, mis tal oli, ning pidi kodumaale tagasi pöördudes alustama elu otsast peale uuesti. "Olen selle töö kirjutanud rohkem idee pärast" – on helilooja ise öelnud. Samas on oluline rõhutada, et sügavalt uskliku inimesena oli Artur Kapi jaoks Hiiobi teema hingeliselt väga lähedane, milles ta nägi head võimalust väljendada oma usulisi tõekspidamisi.
Kuigi Artur Kapp töötas Eestisse asudes esialgu "Estonia" teatri dirigendina (1920–1924), ei ole teada, et tal oleks tekkinud kavatsus kirjutada ooperit. Arvatavasti tekkis tal mõte kirjutada vaimuliku sisuga oratoorium eelkõige austusest saksa klassikute, eriti aga J. S. Bachi loomingu vastu. Eeldusi selleks pakkus aga ka Artur Kapi muusikaline mõtlemislaad, mis valdaval määral tugines kontrapunktilisele arendusele, ega olnud sobiv ooperi kirjutamisel. Pealegi leidis helilooja oratooriumis rohkem võimalusi ka orkestri väljendusvahendite kasutamiseks. Kuigi "Hiiob" on eelkõige koorioratoorium, milles keskset tähelepanu pälvivad meisterliku käsitlusega koorid, on siin oluline tähtsus iseseisva arendusega orkestripartiil, mis kerkib kohati esile suure massiivsuse ja kõlajõuga, aidates kaasa kujundlike efektide loomisel. Just orkestraalsete osade piltlikkus ja muusikaline kujundlikkus aitavad kaasa teose veenvusele ning lähendavad seda mõneti ooperile. Nimetagem siin eelkõige Saatana esimest etteastet (nr 5), äikese ja tormistseeni (nr 9), samuti suurepärast algust, mis oma veidi ühetaolise esituslaadi ja idamaise värvinguga meenutab neid aegu, mil kuningas Taavet kandle saatel oma laule esitas.
"Hiiobile" on iseloomulikud lühikesed karakteersed teemad, mis on tihti arendatud polüfooniliselt. Enamik neist on eepilise, jutustava iseloomuga. Kesksel kohal on teose juhtmotiivid, mille tähendus on pigem kujundlik, välja arvatud esimene, mis omab sisulist tähendust, ja seda võiks nimetada ka oratooriumi peateemaks. Selleks on "Õnn sel, kes kardab Jehoovat", millega algab oratoorium ja mis omab suurt tähtsust oratooriumi dramaturgilises arengus.

Selle aluseks on A. Kapp kasutanud J. S. Bachi fuuga teemat (Das Wohltemperierte Klavier I Nr 8 es-moll). Kuid Kapp pole teinud seda kindlasti mitte juhuslikult. Oma Esimeses sümfoonias (mis oli pühendatud Beethoveni Üheksanda sümfoonia 100. aastapäevale 1924) oli ta samuti kasutanud Beethoveni Üheksanda sümfoonia alguse teemat, näidates oma loomingulise mõtte abstraheerivat jõudu. Ja pole põhjust kahelda, et Kapp tundis ka hästi koraali Aus tiefer Not schrei' ich zu Dir, millele tugineb Bachi fuuga teema. Seega tuleks arvestada, et oratooriumi juhtteema valik on lähtunud ka koraalist ja selle tekstist, mis näitab meile teose ideed hoopis uues valguses ja aitab paremini mõista selle väga õnnestunud juhtteema mõtet – see on autori sügavaist kannatusist võrsunud paleuslik igatsus oma õnne järele. Nii on Kapp laiendanud oma subjektiivse kannatuse abstraktse käsitluse laiemale ühiskondlikule pinnale. Kujukalt ilmneb see oratooriumi suurejoonelises lõpukooris, mille meisterlikult arendatud kolmekordse fuuga repriisis ilmub ootamatult oratooriumi juhtteema "Õnn sel, kes kardab Jehoovat" kahekordses suurenduses, väljendades kokkuvõetud kujul kogu oratooriumi ideed. Hiiobi enda kannatuste iseloomustamiseks on aga autoril palju tagasihoidlikum oma ootamatute lahendustega sissepoole avanev motiiv madalas registris:

Selles väljendub ka Tobiase idee, mille kohaselt ei tohiks ka negatiivsed kangelased oratooriumis puududa, et suurendada teose dramaatilist pinget. Nii ongi Saatana juhtmotiiv võrreldes eelnevatega aktiivsem ja pingelisem. Nende juhtmotiivide abil on Kapp üles ehitanud oma oratooriumi süžeelise arenguliini, mille kandjaks on võitlus headuse ja kurjuse vahel, mis on siin personifitseeritud Jumala ja Saatana kujudes.
Kuigi oratooriumi aluseks on Vana Testamendi prohvet Hiiobi raamat, esineb siin materjali ka teistest Piibli osadest, eriti psalmidest. Kahjuks on aga Julius Kaljuvee poolt koostatud libreto kirjanduslikult küllaltki küündimatu, kohati saamatugi. Pealegi on sõnarõhud tihti vastuolus muusikaliste rõhkudega. Sellele juhtisid tähelepanu pärast esiettekannet ka mitmed kriitikud. Nii kujutas A. Lemba, et teose ettekandel "segas vale deklamatsiooni rõhutamine." E. Visnapuu aga leidis, et "libreto on kirjanduslikult kaunis vähenõudlik ja keeleliselt otse lubamatuid vigu täis." Võib oletada, et nimetatud asjaolu oli ka üheks põhjuseks, miks Jumala partii, mis on partituuris kujutatud retsitatiividena, asendati enne esiettekannet deklamaatoriga. Selle kohta kirjutas Karl Leichter täiesti põhjendatult, et "Jumala osa deklameerimine pole kasuks teose üldmuljele". Sellest lähtuvalt on oratooriumi eestikeelset (ja ka saksakeelset) teksti keeleliselt korrigeeritud, lähendades seda võimaluste piirides kaasaja nõuetele.

Vana Testamendi prohvet Hiiobi raamat omab silmapaistvat kohta kogu maailma kirjanduses. Tungides inimhinge kõige sügavamate, kõige vastuolulisemate probleemideni on see raamat tuntud kui vanaheebrea kirjanduse üks kõige monumentaalsemaid inimmõtte saavutusi. Kannatuse ja armastuse probleem, mis on jäänud kogu järgnevate aegade vältel kirjanduse ja kunsti üheks kesksemaks probleemiks, on leidnud siin oma ürgalgsel kujul kõige viimsete järeldusteni tungiva käsitluse.
On tähelepandav, et Hiiob ise ei ole heebrealane. Tema kodupaik on Uutsimaa, mis asus Araabia kõrbe piiril. Sellega on raamatus tõstatatud probleem palju laiem ja üldinimlikum. Hiiobi isiklik kannatus omandab siin palju üldisema tähenduse – selle läbi on siin püütud leida õiget vahekorda Jumala ja inimese vahel. Hiiobi nimi Ijjöb (araabia keeles Ajjüb) on igivana ning esineb juba 4000 aastat tagasi Vana-Egiptuse raidkirjades. Tõlkes tähendab see "tagakiusatut", "tagaaetut". Seega on Hiiobi nimi tuntud juba aastatuhandeid enne tema nime kandva raamatu kirjutamist.
Hiiobi raamatu tekkimise kohta leidub mitmesuguseid arvamusi. Esimene neist põhineb oletusel, et siin on tegemist ajaloolise tõsilooga, mille on sõnastanud piibliajalooline isik Hiiob. Teiste arvates pole see aga ajalooliselt tõepärane jutustus, vaid siin on tegemist luulendiga, mille autoriks peetakse kuningas Saalomoni. Kolmandate arvates on siin tegemist hoopis müüdiga, mille on loonud oma pika ajaloo vältel heebrea rahvas ja mis peegeldab nende kannatusi ning lootusi paremale elule.
Kuna Hiiobi raamatu algus ja lõpp on kirjutatud proosas, siis võiks seda tõepoolest pidada rahvapärimuseks. Seevastu raamatu põhiline osa on aga kirjutatud luulevormis, mida vanal ajal retsiteeriti poollauldes. Arvatakse, et see osa kuulub hilisemasse aega (V-III saj eKr).

Teoloogilisest vaatepunktist lähtudes ilmneb selles raamatus kaks põhilist suunitlust. Esimene neist on üldinimlik – see on kahe kõlbelise maailmavaatelise printsiibi – headuse ja kurjuse igivana võitlus ning esimese võit viimase üle. Teine on vanatestamentliku iseloomuga ja lähtub eeldusest, et kõik kannatused on tasuks tehtud ülekohtu ja pattude eest. Kuid nagu jutustusest ilmneb, esineb siin just vastupidine tõestus, millega Hiiobi raamat võitleb nende väljakujunenud tõekspidamiste vastu. Seeläbi näeme siin kannatuse ülevust kui väärtuse kategooriat omaette, milles ilmneb eetilis-moraalse maailmavaate täiuslikkuse printsiip: ainult läbi sügavate kannatuste jõuab inimene õnne tegeliku väärtuse tunnetamiseni. Seega muutub isiklik kannatus siin kangelasteoks, mis kinnitab isiksuse eetilis-moraalset ideed oma veendumuste nimel. Sellega kerkib Hiiobi kuju oma sõprade ja rahva seast esile just oma veendumuste ja tõekspidamiste eest võitlejana. Oma piiritu usu ja kannatuste läbi muutub ta ise täiuslikumaks ja vaimselt rikkamaks, viies endaga kõrgemale moraalse täiuslikkuse astmele ka oma rahva ja sõbrad, kes enne teda ei mõistnud. Selles ilmnebki Hiiobi jutustuse üle aegade ulatuv sügavalt inimlik idee: võitlus oma tõekspidamiste eest ja õnne saavutamine äärmuseni ulatuvate kannatuste läbi.
Kuigi Artur Kapp suutis vaevalt ette näha ajaloosündmuste keerdkäike, on Hiiobi lugu samas küllaltki paljutähenduslik ka meie kaasaja jaoks. See viitab Eesti rahva kannatusterikkale ajaloole ning sellele osale rahvast, kes suutis vaatamata kõigile raskustele jääda kindlaks oma põhimõtetele ega andnud end Saatana meelevalda. Oma kõikumatus usus Jumala õiglusse ning selle võidusse ülistab see teos eelkõige neid, kes on oma südames kandnud kõrgemaid ideaale ja eesmärke, ega ole müünud hõbeseeklite eest maha oma südametunnistust ning säilitanud usu Jumalasse, kelle loodud maailmakorraldus paneb meid küll tihti proovile, kuid annab kõigile alati ka valikuvõimaluse. Selles peitubki Artur Kapi oratooriumi idee ja selle sügavam tähendus...
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Artur Kapi oratooriumi "Hiiob" näol on meil tegemist mitte ainuüksi kunstiliselt väärtuslikuma ja tähtsama teosega helilooja loomingus, vaid see on kahtlemata üks väljapaistvamaid teoseid kogu eesti heliloomingus üldse.

Ei ole täpselt teada, millal Artur Kapil tekkis mõte oratooriumi kirjutamiseks. Komponeerimiseks jäi tal aega ainult suvevaheaegadel, veetis ta neid põhiliselt Tallinn-Tartu maantee ääres asuvas Liivamäe talus Anna kiriku lähedal. Teose kirjutamise kohta on helilooja ise öelnud: "Töötan peamiselt suvel maal. Linna elu on liialt närviline. Ainult vaikses looduses, primitiivses maanurgas võib valmida midagi tõeliselt head... Uskliku inimesena huvitab mind eriti oratooriumi muusika. Uurides Bachi ja Händelit oli mul soov kirjutada oratooriumi."
Kuna töö oratooriumiga nõudis heliloojalt pikemaajalist süvenemist, siis kestis töö oratooriumi kallal aastatel 1926–1929 ning selle orkestreerimine 1929–1930.

Oratooriumi esiettekanne toimus "Estonia" kontserdisaalis 1. märtsil 1931 ja kujunes tolle aja muusikaliseks suursündmuseks, mille esitajate üldarv ulatus 200-ni. Sellest võtsid osa EMO segakoor (kellele teos oli pühendatud), TMS meeskoor, "Estonia" suurendatud orkester ning solistid K. Viitol (Hiiob), B. Hansen (Saatan), N. Romanova (Hiiobi naine), G. Voogas (Jumala retsitatiivid), K. Schypris (orel), H. Schütz (viiul), dirigeeris Juhan Aavik. Esiettekanne möödus suurte austusavalduste saatel ning heliloojale kingiti Lauljate Liidu poolt pärast oratooriumi esimese osa lõppu publiku austusavalduste saatel kujur H. Halliste poolt valmistatud büst. Erilist pidulikkust lisas ka riigivanem Konstantin Pätsu viibimine kuulajate ridades, kes autorit õnnitledes andis talle üle ka suurema rahasumma. Ettekannet korrati sama aasta 15. märtsil, mille järel kanti teos 16. juunil ette ka Helsingis Johannese kirikus. Sama aasta 4. oktoobril kanti oratoorium veelkord ette "Estonia" kontserdisaalis. Hiljem esitati teost X üldlaulupeo raames 24. juunil 1933 ning XI üldlaulupeo raames 22. juunil 1938. Samal aastal kõlas oratoorium ka 22. aprillil Artur Kapi nimelise muusikahooaja puhul. Viimast korda kõlas "Hiiob" V. Nerepi juhatusel "Estonia" kontserdisaalis 2. mail 1943. Oratooriumi taasettekanne pärast 50aastast vaheaega toimus "Estonia" kontserdisaalis 16. augustil 1997. a Neeme Järvi juhatusel, mis ka heliplaadistati Eesti Raadio poolt. 26. juunil esitati "Hiiob" esmakordselt Saksamaal Nürnbergi vaimuliku muusika festivalil Arvo Volmeri juhatusel.

TAIMO TOOMAST on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia laulu erialal 1989. aastal. Pärast ühte hooaega "Estonia" teatri solistina jätkas ta õpinguid Viini Riigiooperi stuudios. Lisaks tundidele õpetajate Margarita Benze, David Lutzi ja prof Leo Mülleri käe all, oli ooperistuudio kasvandikel võimalus osaleda ka väiksemates Viini Riigiooperi lavastustes. Taimo Toomastil on õnnestunud teha koostööd selliste kuulsustega nagu Abbado, Raimondi, Agnes Baltsa, Renato Bruson jt. Samuti on ta laulnud peaosa Viini Kammerooperi poolt lavale toodud Reiner Bischofi ooperis "Das Donaugeschenk", samuti Mozarti "Cosi fan tuttes". Viimased aastad on Taimo Toomast olnud ligi 200-aastase Coburgi ooperiteatri solist. Seal tehtud rollide hulgas on Figaro "Sevilla Habemeajajas", di Posa "Don Carloses", Sharpless "Madama Butterfly's", Papageno "Võluflöödis", Jeletski "Padaemandas", Valentin "Faustis". Ta on osalenud Wiener Festwochenil Janaceki ooperi "Härra Broueki väljasõidud" ja Straussi "Rahupäeva" kontsertettekannetel. Neeme Järvi juhatusel ette kantud Rudolf Tobiase oratooriumis "Joonase lähetamine" laulis ta Joonase partiid, Artur Kapi oratooriumi "Hiiob" taasettekandel ja plaadistamisel 1997. aastal aga Hiiobi partiid.
Alates hooajast 1998/1999 on Taimo Toomast Dessau ooperiteatri solist, kus laulab Marceli "Boheemis", Dr. Falket "Nahkhiires", Faninali "Roosikavaleris" ja Astolfi "Il Campiellos"
Viimase aja suurimaks saavutuseks peab laulja laureaaditiitlit Aleksander Girardi nim rahvusvaheliselt lauljate konkursilt Coburgis.

URVE TAUTS on sündinud Pärnus. Laulmist õppis ta Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1963. aastal A. Roolaiu lauluklassis. Alates 1960. aastast on Urve Tauts "Estonia" teatri solist, kuid tema ooperilaulja karjäär sai alguse tunduvalt varem, juba Muusikakooli päevilt. Urve Tautsi repertuaaris on üle 60 ooperirolli: Amneris ("Aida"), Azucena ("Trubaduur"), Eboli ("Don Carlos"), Octavian ("Roosikavaler"), Marfa ("Hovanštšina"), Carmen ("Carman"), Ige (E. Tambergi "Raudne kodu") jt.
Mahuka lõigu Urve Tautsi tegevusest hõlmavad osalemised vokaalsümfooniliste suurvormide ettekannetel ning orelikontsertidel nii kodu- kui ka välismaal. Tema hääl on kõlanud USAs, Itaalias, Skandinaaviamaades, Jordaanias, Prantsusmaal, Austrias jm. Ta on laulnud kaasa Mozarti ja Verdi reekviemides, Pergolesi ja Vivaldi Stabat Materites, Bachi Johannese passioonis, Stravinski Oidipus Rexis, Tobiase "Joonase lähetamises", samuti osales ta solistina A. Kapi "Hiiobi" 1997. aasta taasettekandel ja plaadistamisel.
Urve Tautsil on valminud 2 CDd: 1998. aastal "Jõululugu muusikas" koos Pirjo Levandi ja Tarmo Eesperega, 1999. aastal aga soolo CD.
Lauljakarjääri kõrval on Urve Tauts juba aastaid töötanud laulupedagoogina (praegu dotsent) Eesti Muusikaakadeemias.

LEONID SAVITSKI on sündinud Moskvas, lõpetanud 1980. aastal Moskva Gnessinite-nim instituudi professorite G. Adeni, N. Špilleri ja M. Reiseni juures. Aastatel 1980–1982 töötas ta Moskva Suures teatris, 1983–1991 "Estonia" teatris ja 1991–1993 Krefeld-Mönchengladbachi riiklikus teatris Saksamaal. 1993. aastal sai Leonid Savitskist Müncheni Riigiteatri solist. Käesolevast hooajast on ta aga taas Rahvusooper "Estonia" solist.
Eesti ja Saksamaa kõrval on ta solistina üles astunud ka Soomes, Rootsis, Taanis ja Prantsusmaal.
Laulja suuremad ooperirollid on Dossifei (Mussorgski "Hovanštšina"), Pimen ja Varlaam (Mussorgski "Boriss Godunov"), Gremin (Tšaikovski "Jevgeni Onegin"), Basilio (Rossini "Sevilla habemeajaja"), Ramfis (Verdi "Aida"), Sarastro (Mozarti "Võluflööt"), Suurinkvisiitor (Verdi "Don Carlos").
Leonid Savitski on ka hinnatud oratooriumisolist ja laulnud mitmeid partiisid oratoriaalsetes suurvormides. Hiljuti laulis ta Verdi Reekviemi Saksamaal, eelmise aasta novembris aga osales solistina Sofia Gubaidulina teoses "Aus dem Stundenbuch".

MATI PALM on õppinud laulmist Tallinna Riiklikus Konservatooriumis dotsent Jenny Siimoni lauluklassis (1960–68), Moskva Konservatooriumis professor H. Dietzi juures (1972–1973) ja Milano La Scala laulukoolis R. Carosio juhendamisel (1974–1976). 1969. aastast on ta "Estonia" teatri ooperisolist. 1995. aastast juhatab Mati Palm ka Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonda.
Mati Palm on üks esimesi eesti lauljaid, kes algul läbi konkursside, seejärel ooperimajade kaudu end "raudsest eesriidest" läbi laulis. Tänaseks on ta esitanud üle 50 eriilmelise ooperirolli nii kodu- kui välismaal. Nende hulgas on pea kõik juhtivad bassipartiid. Konkurssidel võistlemine on aga aastate jooksul asendunud tööga paljude eri maade laulukonkursside žüriides.
Mati Palmi arvukatest esinemispaikadest (erinevate dirigentide käe all ja ooperiteatrite koosseisus rohkem kui 50s eri ooperimajas) olgu nimetatud maailma äärepunktid – Jaapan, Austraalia, Buenos Aires, Vancouver.
Mahuka lõigu Mati Palmi tegevuses hõlmavad vokaalsümfoonilised teosed (osalenud üle 40 suurvormi ettekandel) ja kammerlaul, kus repertuaar haarab muusikat 16. sajandi meistritest läbi romantikute ja atonaalse muusika kuni tänapäeva eesti autoriteni, kes tosinajagu tsükleid on kirjutanud spetsiaalselt Mati Palmile.
Ooperirollide ja kontsertesinemistega on Mati Palm käinud 20 riigis, neist sagedamini Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal aga ka USAs, Mongoolias jm.

MAANO MÄNNI (1966) alustas viiuliõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis, kus tema pedagoogiks oli Tiiu Peäske. Pärast TMKK lõpetamist viibis Maano Männi kaks aastat Kaliningradis (Königsbergis), siis jätkusid õpingud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis professor Jüri Gerretzi viiuliklassis, mille Maano Männi lõpetas 1992. aastal. Samal aastal kutsuti ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri abikontsertmeistriks ning aasta hiljem sai Maano Männist ERSO esimene kontsertmeister. Aastail 1993–1996 töötas viiuldaja kontsertmeistrina ka Tallinna Kammerorkestris.
Maano Männi on tuntud nii solisti kui kammermuusikuna. Ta on esinenud enamuse eesti ja paljude külalisdirigentide juhatusel, samuti klaveritrio koosseisus ning keelpillikvartetis Noobel Nelik. Esinemised on teda viinud mitmesse välisriiki.
Aastast 1997 töötab Maano Männi pedagoogina Tallinna Muusikakeskkoolis ning juhendab suviti meistrikursusi Tahkurannas.
Maano Männi mängib 18. sajandi Itaalia meistri Mantagatia Mediolani viiulil.

ELKE VÖLKER on õppinud muusikat Heidelberg-Mannheimi Riiklikus Muusika ja Kujutava Kunsti Kõrgkoolis ning romanistikat Mannheimi Ülikoolis. 1992. aastal lõpetas ta Mannheimi muusikakõrgkooli oreli erialal prof Leo Krämeri õpilasena, 1996. aastal sai ta solisti diplomi. Elke Völker on osalenud ka Jean Guillou' (Pariis), Nicholas Kynastoni (London), Jon Laukviki (Stuttgart) ja Piet Kee (Haarlem) meistrikursustel. 1995. aastal sai ta rahvusvahelisel orelikonkursil Speyeris Suure preemia ja publikupreemia. Praegu on käsil kirikumuusika-stuudium Speyeri toomkirikus, millele peaksid järgnema õpingud Wolfgang Rübsami juures Chicagos ja Michelle Leclerci juhendamisel Pariisis.
Elke Völker on esinenud mitmetel rahvusvahelistel orelifestivalidel Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Belgias, Luxemburgis, Venemaal, Baltikumis ja Iisraelis. 1996. aastal debüteeris ta Schlesswig-Holsteini muusikafestivalil.

ARVO VOLMER (1962) alustas oma muusikuteed klaveriõpingutega. Dirigeerimist on ta õppinud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis professorite Olev Oja ja Roman Matsovi juures (1980–1985) ning Leningradi Konservatooriumis professor Ravil Martõnovi juures (1985–1990). Arvo Volmer on end täiendanud ka USAs Helmuth Rillingi meistrikursustel. 1989. aastal pälvis Arvo Volmer Nikolai Malko nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil Kopenhaagenis neljanda preemia ning orkestri eripreemia.
Dirigenditegevust alustas Arvo Volmer 1985. aastal "Estonia" teatris, kus ta on juhatanud oopereid, ballette ja operette. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ees debüteeris Arvo Volmer 1987. aastal. Alates 1993. aastast on ta ERSO peadirigent ning aastail 1994–1998 oli ka Oulu Linnaorkestri peadirigent. Lisaks tööle nimetatud kahe orkestriga juhatab Arvo Volmer regulaarselt "Estonia" teatri etendusi.
Arvo Volmer on juhatanud paljusid orkestreid Soomes, Rootsis ja Taanis, samuti Saksamaal, Iisraelis, Venemaal, Portugalis, Poolas, Ungaris, Lätis ja Leedus.
1996. aasta novembris juhatas Arvo Volmer ERSO külalisesinemisi Saksamaal, 1996. aasta kevadel kõlas Tallinnas tema juhatusel G. Mahleri Kaheksas sümfoonia .